Minu imeilus sünnipäev

Tagasi 3. detsembrisse
Nii hullu päeva, kui tänavune 2. detsember ma ei mäleta tükil ajal. Kohe hommikust peale oli kõik kuidagi valesti. Ma pidin sõitma Tallinna, ilm oli uduhall ja lõputu sajuga ning ees ootas üritus, mille puhul polnud kellelgi vist päris täpselt aimu, kellele, milleks ja kuidas see välja peaks nägema. Pealegi selgus päeva peale, et samal ajal kui enamik saarlasi plaanivad Tallinna poolt reedeõhtust kojusõitu, alustavad liikumist Saaremaa suunas ka pea kõik meie isamaa teenijad/teenijaks harjutajad. Mis tähendab, et kojujõudmine võib laussajus venida teab kui pikaks, sest kolonnides on kiirus piiratud 50km/h. Oijah, ääretult kohatu oli seega üldse unistadagi oma sünnipäeva ilma unistust -  päikselistest miinuskraadidest, mis muudaks maailma imetabaseks - tuhandeteks kristallideks helkivaks. 

Õnneks muidugi saatus natuke hoidis meid, nii et meil õnnestus Priiduga siiski kolonne edestada. Hoolimata varasemale praamile jõudmisest, oli aga kodus kõik kuidagi väga masendav: vett ei tulnud kraanist, kõik asjad olid remondi käigus kuhugi kadunud, saunarest oli jätkuvalt katki, kõik tujust ära (just sel päeval oli ka Mattisel selgunud, et maja kauaoodatud akendest üks ja just kõige olulisem on tehtud valmistaja hooletuse tõttu valede mõõtudega) ja üleüldse niu-niu.

Mõnikord tulevad imed aga sealt, kust neid sugugi oodata ei oska.

3. detsembri hommik oli lihtsalt imeline. Meie ainukese ilusa  ruumi - suure toa aknast säras PÄIKE, tuppa oli toodud laud, mida kattis LUMIVALGE lina, pungadega anemoonid, kimp suuri valgeid roose, põlev küünal, meistriteost meenutav  ja  tõenäoliselt lausa projekti nõudev võileivatort (mozzarella pallikestega!) ning nostalgiast pakatav lemmiktort - "Erikujuline".  Värskelt jahvatud ubadest valmistatud kohvi aroomist ja kohvile mõeldud vahukoorest rääkimata. See kõik oli lihtsalt nii ilus, et täiesti iseenesest valgusid silmad suurest õnnest märjaks. 

Milline võib ikka olla kontrast - puna-halli tolmuga mattunud muu elamise, eileõhtuse tujutuse ja siis selle päikesetoa hommiku vahel! 

Kusjuures õues olidki miinuskraadid: täpsemalt -3o.  

Otse loomulikult mahtus sellesse päeva jalutuskäik muinasjutulisse Tammeniitu, väike sünnipäeva pätsikeste kokkamine ja ühissünnipäev Sutus.

                                              Nii ideaalne, kui antud olukorras olla saab

Aitäh kõigile, kes selle päeva niii ERILISEKS tegid :)

Kodus on Fra viiti "bordell"

Kuupäevaks oli siis 28.11.

Pole aega rase olla ja viriseda, sest kogu aeg on mustmiljon toimetamist. Hetkel on meil maal üks tõeliselt ilus tuba, juba eelmisest aastast kena tualett ja siis hunnik kolikambreid, mille kohta Fra viiti passiks kõige paremini termin paras bordell. 

                                Tundub pisut lootusetu, aga Tarko plaanib imesid korda saata 

Magamistuba on ühtlaselt kaetud üksteise otsas risti rästi olevate esemetega, mida katab akendevahetusest igale poole kogunenud tolm; koridorid on täis remondiriistu, mille puhul ma ei oska isegi aimatagi, milleks need kõik täpselt vajalikud on; ülemine tuba on juba viimased 3 aastat paras bordell, sest sinna on ka linna asju juba mõnusalt varutud. Meie viimane saavutus on aga köök, mis sai välja kolitud eile öösel ja välja lõhutud täna päeval. 

                                        Elasin end pisut sisse (reaalsesse kodusesse ellu... :)

Oi see oli põnev. Uskumatu, et meie köögis on kappe, mis peidavad endas 100 aastaseid nõusid, teab mis ajast pärinevaid piimakannusid ja vaase, mille põhjast võib leida hiirelaipu, kusjuures nõud on mõnusalt vooderdatud hiirepesadega. Nii armas :)

Avastasime, et meil on vähemalt 10 aasta tikkude ja joogikõrte ports olemas.

Täna põgenesin bordelli eest Tartusse, Mattis plaanib salamisi põgenemist kaugemale, sest lisaks meie seapesale, otsustasid metsalinnukesed tema öökullitopisele kambaka teha ja nähes igasugust vastupanu puudumist otsustasid kogu soojustusvilla ülemiselt korruselt välja kiskuda ja alla lennutada. Nii et kui nüüd mõni keskkonnaspetsialist peaks seda metsa inventeerima, siis .....Emme võiks aga soojale maale kupatada, sest tema on meil hetkel ainuke, kes kuhugi pageda ei oska.

31. nädal on just paras aeg mägimatkaks

Tagasi kuupäeva 21.11.2011

Tsehhidel on ikka mõnusalt vabu päevi. Selle lühikese aja jooksul, mis ma Tsehhis veetsin, oli neid lausa 3. 17. november oli neile aga kuidagi erilisem, sest siis oli isegi lippe näha. Igal juhul on see päev eriline ka bioloogia teaduskonna jaoks, sest just siis on traditsiooniliselt kavas Kleti vallutus, millest Fra rääkis mulle juba esimeses kirjas. Otse loomulikult otsustasin ma minna ja mitte nii nagu mõned, kes sõitsid rongiga poole maa peale, vaid ikka otsast lõpuni. No mis siin kahelda? Et nagu kohe hakkab 8. kuu? Hakkab ju alles 5 päeva pärast ja pealegi on käimine mulle äärmiselt kasulik. Ja et ma kahtlesin, et äkki 35 km mägimatka jääb mulle väheseks, alustasin ma päeva juba väikese jooksuga. Olles viimasel minutil juba poole maa peale jõudnud, hakkasin kahtlema oma võimes automaatselt rösterit seinast välja tõmmata. Kuna mu tibukollane instituudi Villa oli mulle ikka ütlemata armas ning ei tahtnud teda mingi hinna eest tossavana tagasutulles eest leida, siis otsustasin jooksuga tagasi pöörduda. Otse loomulikult oli kõik korras.

Kui aga lõpuks teaduskonna maja ette jõudsin, olid tsehhikeelsed kõned 20. Kleti vallutusretke teemal just lõppemas, kõik kaasavõetud koerad suures ärevuses ja minul kõik riided juba viimseni ligemärjad.

Suureks üllatuseks oli isegi Fra end üles saanud, nägi küll pisut loppis välja, aga seekord ei olnudki nii shit-shit unine.

Ja siis see algas. Mul oli juba hommikusest rösterijooksust kiirus sees, Killu on õnneks samuti alati turbosammust huvitet, nii et hakkasime kohe tempokalt peale. Sirgi ja Fra ei olnud sellest just erilises vaimustuses ja kippusid seda aeg-ajalt ikka vägagi väljendama. Eriti muidugi Fra, kes lasi kuuldavale kohutavaid kaamelimöirgeid ja itaaliakeelset hala teemal, kuidas üks pikakoivaline ja teine lihtsalt väga suure kõhuga eestlane teda vaesekest piinavad. Ega me muidugi kogu aeg ei jooksnud midagi – kõik oli lihtsalt nii vapustavalt ilusasti härmas, et tõesti oli raske uskuda, et me ei kõnni päris ehtsas muinasjutumetsas ega näe lihtsalt und. 

Sadade hetkede jäädvustamisest hoolimata, jõudsime kella 1ks päeval läbida juba 18 km. Selle teekonna sisse jäi muuhulgas üks jabur mägi, kus tuli sisuliselt püstloodis üles kömpida ja siis kui olid jõudnud umbes 10 minutilist jalutuskäiku tasasel päikekullasel tipul nautinud, algas sama järsk laskumine. Ohjah, sel hetkel tundus mulle meie tasane Eestimaa ikka päris armas juba.

Lõuna oli ...linnakese ”parimas” restauraces. Restoranist oli asi muidugi väga kaugel Mina ja Sirgi saime end turgutada puljongiga, millesse oli kaks tükki porgandit ja kolm kildu kana juhtumisi visatud. Killu sai tõeliselt kalli restoranihinna eest rasvast nõrguva juustukillu, mis oli kaunistatud friikatega (lihtsuses ei peitunud seekord võlu). Suurepärasest tsehhikeelsest teenindusest hoolimata, otsustasime sellest kohast peale viimase ampsu suhu pistmist ja maksmist koheselt lahkuda.

Sirgi sai muidugi uksel veel tsehhikeelse sõimu osaliseks, sest ei taibanud juba pikemat aega lahti seisnud ust enda järel kinni tõmmata.

Ülejäänud teekond jätkus peaasjalikult ülesmäge, aga vähemasti sama ilusalt. Kõige eredama mulje jättis muidugi pöögimets, mille võiks mu poolest ametlikult muinasjutumetsa sünonüümiks võtta. 

                                                                    Naeratavad pöögid

Mida tipu poole jõudsime, seda enam hakkas meile aga titevankritega ja rakmetega peresid vastu tulema ja aina keerulisemaks läks, sest meie omasid ei paistnud kuskilt, küll aga erimärgistusega radu, mille hulgast ei osanud kuidagi õiget valida. Otsustasime valget pooldada ja nagu hiljem selgus, tegime sellega mõnusa 4 km-se ringi sisse. See oli aga kahtlemata seda väärt, sest viis läbi õhtupäikese kullase metsa, mööda veneaegsest tornist ja Tsehhi vähemat selle piirkonna vanima pubi-tornini, mille otsast sai sel aastal juba teist korda alpisid vaadata (Šveitsis alles hiljuti oli see võimalus). 

                                         Imepärane valgus Tsehhi ühes vanimais tornis

Pubis sai maitstud Tsehhi minu kogemuste kohaselt parimat lattet ning kui see sissekugistatud, olin nõus kasvõi lennates alla minema. Sirgi ja Killu pooldasid aga kabaani ja nii oli meil kindel plaan sellega üks mõnus allasõit teha. Meie õnneks või kahjuks selgus,  et  see oli just paarkümmend minutit tagasi oma viimase sõidu teinud ja nii tuli meil alustada allaminekut ikkagi mööda libedaid kive. Oi see oli alles katsumus: lisaks kiirele pimenemisele ja lõpututele okstele, niigi libedatest kividest rääkimata otsustas ka miskit lörtsisegust sadama hakata. Vahepeal lülitusime Killuga ümber metsa laskerežiimile, aga kui seal hakkasid juba kännud ja pikalikukkunud palgid tulema, siis eelistasime ikka märgi kive. Sirgi oli teadmata kus, kuid me lootsime, et temaga on ikka kõik hästi. Korraga olimegi all ja kes see peagi tuli – meie kadund Sirgi :)

Niisiis oli meil ees veel ca 4-5 km lauget maad, aga see ei tundunud kõige muu kõrval enam mitte millegi erilisena.

Korraga märkasime tee kõrval auto juures askeldavat meest. Kusjuures peale tema ja koera polnud kedagi lähenduses, nii et otsustasime maksku mis maksab vähemalt küsida, kas ta liigub oma tühja autoga Ceske Budejovice poole. Liikuski ja hoolimata sellest, et ta sõnagi muus keeles peale tsehhi rääkida ei mõistnud, oli tegemist taaskord ääretult  kena tsehhiga, kes toppis koera pagassi, tegi meile ruumi ja kihutas sajaga CB-sse. 

Nii uskumatu kui see ka polnud, olime me sel päeval esimesed, kes Kletile matkajatest CBsse tagasi jõudsid. Ja kuigi tee, dušš ja voodi olid veel autos täiesti reaalsed, siis koju jõudes prantsatasin arvuti taha ja tegin oma tegemata asjatamised ikkagi tasa.

Porgandite defitsiit

Vahepeal on elutempo olnud piisavalt pöörane, et pole olnud mahti isegi  olemasolevaid lõigukesi üles laadida. Siit tulevad niisiis veel novembrikuised Tsehhi killukesed.

20.11.2011

 

Lähed õhtul supermarketisse, peas vasardamas ainult üks mõte – porgandit. Ja mida just nimelt pole, on karotky. See eest on kõikvõimalikke eksootilisi asjandusi, mille saad sisuliselt tasuta kätte. Niisiis olen jõudnud selle ajaga ära maitsta sidruni välimusega pirnimaitselise vilja, mis on just nii kuiv, et meenutada täpselt saepuru. Hurmaad olen maitsnud juba ennegi, nii  et selle ostmine polnud just eriline üllatus. Porganite puudumise tõttu olen aga sunnitud proovima Hispaania vaarikaid, tähtvilja, füüsaleid, viigikaktust. See viimane oli huvitav, aga rohkem küll ostma ei ajanud. Nagu ka äärmiselt ilusa välimusega erepunase ananassi välimusega asjandus (draakonivili, pitaia), mille maitse sarnanes kõige enam redisega, millesse on sattunud imekombel mustmiljon kiiviseemet. 

Kõige eredama mulje jättis aga annoona, mida Sirgi kirjeldas kui männimaitselist vahukoort. 

 
Mulle meenutas see kõige enam mõnusat valget jogurtit, millesse on sattunud pisut liiga palju arbuusiseemneid. Igal juhul oli see üks neist vähestest, mida ma isegi mitu korda ostsin.

...ja siis tuli kogu päästearmee...

Ei, ma ei hakanud sünnitama. Ei näinud isegi mitte unes. Olin lihtsalt üle pika aja otsustanud kord normaalselt välja magada, mitte hommikuni arvutis asjalik olla. Kui korraga hakkas mu majake huilgama. Mitte nii nagu mu malbe äratus mobiilis, vaid nii nagu oleks tuba täidetud 30 tühja ämbriga, mille põhjas vanaaegne tirisev äratuskell. Kui sellisel hetkel oma toast väljuda, siis selgub, et asi pole nii hull, vaid on veel hullem - justkui terve maja on nende äratuskelladega tihedalt kaetud. Sisestasin häireekraanile paar korda kiiruga alarmi mahavõtmise koodi, aga tulutult. See möirgas, mis kole edasi. 

Mis siis ikka, kobisin tagasi teki alla. Äkitselt oli kõik jälle vait, nagu poleks siin kunagi midagi olnudki. Mõne aja pärast oli siiski kuulda, kuidas keegi justkui kõnniks treppidel. Hetkeks valdas hirm, et äkki ikka on keegi veel peale minu majas. Kobisin pärast väikest mõtteheitlust voodist välja, sest kõige tõenäolisemalt kahtlustasin  turvatüüpe ja seda sai ainult ühel viisil teada. Ei ma ei hakanud poolpaljalt neile treppidele vastu jooksma, kuigi see oleks ju ka päris põnev variant olnud. Piirdusin seekord lihtsalt aknaga, kust sai kenasti näha, kas keegi on end värava taha parkinud. No muidugi. Turvakesed olid selleks ajaks oma töö juba teinud ja kobisid parajasti autosse tagasi. Võisin kergendatult tagasi voodisse pugeda. 

Aga keegi oli siiski võtnud plaaniks mul see öö tuksi keerata ja unetust veelgi süvendada. Nimelt otsustas ca 2 tundi hiljem kogu süsteem uuesti tööle hakata. Ja seekord palju võikamalt.

Ei aidanud enam kooditamisest, tsehhikeelsetes juhendites tuhnimisest ja ka lihtsalt ootamisest. Muideks, sellistel hetkedel  liigub aeg justkui sportlase finiši kordus: kui on vaja välja selgitada, kumb võitis ja kõik on iga korraga veel aeglasem. Sussid jalga ja alla. Korra trepi peal käis läbi pea ka mõte, et kui nüüd tõesti keegi on vargsi sisse hiilinud... sest vahepeal ei tahtnud see Villa uks iseenesest kinni vajuda ja jäi alatihti irvakile, mistõttu oleks kellel iganes väga lihtne sisse pääseda. Äkki meie popsik, kes magab tavaliselt prügikastide kõrval oleva küttesüsteemi kaanel on omale Villas lõpuks ometi hubase nädalavahetuse korraldanud?

Otsustasin ikka julge olla ja alla vaatama minna. Muidugi mitte midagi. Ainult see jube võigas kisa, mis oli mu vererõhu viinud, alla kõndimisest hoolimata, lakke. Ei aidanud ka all koodi 6-kordne sisestamine. Appikene, kaua võib! Francescole helistada? Aja see vaeseke ka paanikasse. Ootasin veel minuti, teise, kolmanda - kaua neil turvatüüpidel siis seekord ometi läheb! Võti jäi mul ka üles, aga kui ukseklaasidest vaadata, siis oli näha, et majal ka väljaspool mingid tuled vilkusid. 

Lõpuks siiski paistsid autotuled. Jumal tänatud, said ka korraks aega läbi tulla. Aga ei, pole mingit valget autokest, on hoopis TULETÕRJEAUTO, POLITSEI, mingi KAUBIK, mingi väike auto - ehk kogu Ceske Budejovice häiremeeskond! Eh, nüüd vist peaks ikka üles minema ja omale miskit selga tõmbama. 

Kui tagasi alla jõudsin olid 6 noormeest juba sisenenud, aga neid oli seal ukse taga veel terve trobikond. Keegi muidugi mõista midagi inglise keelset rääkida ei mõistnud. Kahtlustan, et mõned neist vist üldse kunagi ei räägi. Kõik toimus iseenesest nagu actionfilmi dokumentaalis: tulivad tüübid,  mundrites, päris kenad, taskulampidega, relvadega, lihtsalt asjalike nägudega; hargnesivad laiali ja siis hakkasivad jälle välja kobima. Nii igav! Üks ikka oli vähe viisakam ja teatas paksule, unisele ja teadmatuses neiule, et IT IS ALL RIGHT NOW! 

Tore oli. Ceske Budejovice päästearmee lahkus, mina kobisin teki alla, aga mida polnud, oli muidugimõista uni. Õnneks oli veel pisut raamatut lugeda. Aga kui see ka otsa sai, siis arvuti tööle ja...

Ps! Kõige tõenäolisemalt oli kogu selle kammajaaa taga Villasse kolinud hiireke, keda mul oli juba korra au köögis kohata.

Novembriretked vol 2

See on imepärane aasta: oma esimese novembri sain kätte juba augustis. Nimelt võib  augustit Islandil pidada Eesti novembri analoogiks. Nüüd siis oli tõeline november. Eestis olles ja seejuures "normaalses olekus" oleks see laupäev möödunud tõenäoliselt ajujahis. Siin oli aga midagi veel mõnusamat - ekskursioon. Ja  mitte lihtsalt jalutuskäik metsas, vaid tõeline botaaniline retk maailma kõige armsama giidiga - Suspaga. 

Tegelikult on Suspa näol tegemist ei kellegi vähemaga, kui Tsehhi geniaalseima botaanikaprofessori Jan Lepsiga. Teades meie instituudi äärmiselt loomingulisi professoreid, on Suspa siiski täiesti erakordne nähtus ja seda ainult positiivses mõttes. No kes küll meie omadest tuleks mõttele minna 15 km rabamatkale novembris! Tema kabinetist üritan ma kunagi kindlasti pildi ka saada, sest niisugust pealtnäha süsteemitust annab otsida :) Olgu siinkohal aga väike fotojäädvustus tema üsna loomingulisest kabinetiuksest.

Retk algas minu jaoks juba üsna suurepäraselt: nimelt õnnestus mul varasest tunnist hoolimata end üles saada. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks üldse suutnud edasi elada, kui ma poleks 8:19 rongile jõudnud. Aga vaesel Francescol ei läind nii hästi - kell 8:09 sain sõnumi: Shit I just woke up! Shit shit! I try to run

No muidugi ta ei jõudnud.

Meie saime samal ajal käepigistusega aga teiste matkalistega tuttavaks ja Suspa alustas juba väikese einega: moosipirukas kitsekese öllega :)

Botaaniliste matkade puhul on alati üks oht: nimelt võivad botaanikud unustada end lausa tundideks mingeid taimi vaatama. Ei saa olla midagi hullemat, kui see, et kogu avastamist väärt maailm piirdub näiteks 2 kilomeetri läbimisega raudtee ääres/päevas. Õnneks seda seekord ei juhtunud ja me liikusime mõnusas tempos nähes vähemalt minu jaoks Tsehhi kõige kenamaid kohti. Teel kohtasime sirmikuid,  mille muidugi mõista kaasa haarasime; hübriidkitshirvi, keda me seekord kaasa ei hakanud võtma; laukapuid, mille marju võib nautida ainult 10 esimest sekundit. Järgmised 1,5 tundi tunned vaid kriipivat kurku ja isegi  pealejoodav kirsivesi on ei midagi muud kui sõnniku maitsega. Ühe erakordsema mälupildi jättis aga karpkalajärv, kust kalad koos kogu veega on nüüdseks välja püütud.

Kohalik Mart:

Lisaks väikese külakese läbimisele, saime seigelda aga mõnusalt palju  metsateedel, imestada tsehhide soolaigukeste vaimustuse  Tore oli aga kohata puuvõõrikut oma limaste marjadega, tammetõru seiklustest pärit törukesi, lõputuid metsateid viimase poolaasta mõnusaima õhuga, mis tuletab sulle meelde, kui armsad on meie Eestimaa märtsikuud.

Kõige sümpaatsem oli kahtlemata aga meie lõkkelõuna. Kauflandist soetatud vorstikesed maitsesid lausa ideaalselt, nagu ka siinne leib, mis peale lõkkel kõrvetamist on juba nagu päris, suitsusirmikutest rääkimata.

Omaette nähtus oli muidugi lõkke asukoha valik - otse keset teed. Pärast muidugi nähti hirmsat vaeva, et see ära maskeerida. Üks tädi sattus nii hasarti mätaste toomisega, et me hakkasime juba natuke muretsema selle koha pärast, kus ta neid mättaid tõi. Ilmselt oleks saanud siin mingi ökoloogilise eksperimendi korraldada - esiteks alal, kust taimkate oli eemaldatud ja kus oleks saanud uurida, millised liigid tühja laiku koloniseerima asuvad ja hiljem minna üle taimedevahelise konkurentsi katsele. Maskeeritud lõkkeplats oleks aga ideaalne koht uurimaks, kuivõrd suudavad ümberistutatud  taimed muudetud keemilise  koostisega mullal kasvama hakata. Nende kasvu soodustamiseks tehti tõesti kõik pingutused, sest lisaks mineraliseeritud joogiveele käis Suspa selle niisutamiseks ka lähimast soolaigust vett ammutamas :)

Ideaalsele lõkkelõunale järgnesid tunnid mülgaste vahel võsas keksides, kust üritasime leida ühte surnud orhideed. Orhideed me muidugi ei leidnud, küll aga õitsva õunapuu, 500 aastat tagasi kaevatud jõe ja unustuse hõlma jäänud zooloogia kateedri.

Lõpuks sattusime imepäraste ja uskumatul kombel isegi vett täis järvedeni, kuhu Suspa oleks väga tahtnud ujuma minna. Kuna aga, shit shit Francesco, oli maha jäänud polnud tal kompanjoni ja see jäi ära.

Käisime imetlemas maailma väikseimat liivadüüni, mille üle tsehhid siiski väga uhked olid.  Mina olin aga väga uhke oma punase tammelehe üle suurepärase päikeseloojangu taustal.

Kõige uskumatum kogu retke juures oli aga meie jõudmine bussile. Nimelt jõudsime me ületada tee täpselt hetkel, kui buss ette vuras! Nii et kahtlemata perfektne päev, mida oligi just vaja. Sest üldiselt on viimasel ajal tunne, et lisaks 48 tunnistele päevadele, oleks mul vaja ka lisaaju.

Kunštinäitus-kunštinäitus

Ei ole nii, et Tšehhis on ainult musta-valge koera ja hoki kultuur. Euroopa kultuuripealinlased ja muidu kultuuri naudisklejad ei pea siin sugugi suurest masendusest hinge heitma. 

Uimase laupäeva lõunal tabas meid suurepärane üllatus - raekoja platsilt, mis siiani  muideks kärbseta, kostus MUUSIKAT, mitte küll kohalikku, Norah Jonesi. Aga eks kesisel ajal asi seegi :) Üleüldse tundus linn kuidagi salapäraselt toimekas. 

Silt oli paljulubav. Kuna kultuuritippsündmuseni olid veel mõned tunnid aega, otsustasin vahepeal asjalik olla. Ja kohalike kultuurinõunikega Ceske Budejovice kultuuriküsimusi lähemalt arutada.

Nooot :)

Jõudsime kärmelt tutvuda hoopis kohaliku kaubanduskultuuriga ning leida midagi, mis sobiks ideaalselt Pireti-Priidu võsukesele :)

Kahjuks olen omadega alles sel maal, et võin küll juba astuda sisse beebipoodidesse, aga ostma ma sealt küll midagi ei kipu veel. Palju parema meelega võin aga minna elektroonikaärisse ja vaadata arvuti väliskõvakettaid, mida olen nõus ka ostma.

Kuna shopingu kultuur ei ole just päris minu teema, otsustasime silgata tagasi raekojaplatsile. Vaade, mis sealt avanes, oli muidugi muljetavaldav! 

Põhirõhk oli valguslahendusel. Laval oli rokkiv neiu, aga märksa enam püüdsid pilke raeplatsi ääristavad liikumatud kujud. Lähemal vaatlusel osutusid need siiski üsna elusateks. Minu vaieldamatuks lemmikuks oli nö raami seest välja astunud noormees, kes pidi lisaks krampi tõmbuvate säärelihastega võitlema ka uudishimulike tädidega, kes pidid iga hinna eest teada saama, kas noormees pükste sees on ikka päris.

Kuna rokkiv tibin ja kujud, kes ennast ikka tegelikult väga liikumatult ei suutnud hoida, ammendusid üsna ruttu, otsustasime liikuda tõelise kunsti juurde - galeriisse.

Oi see oli nagu päris! Ukse avas ülikonnas härra, taamal paistsid Tšehhi kristallist šampusepokaalid, mille puhul mina võisin ainult mulle imetleda, aga mis sisaldasid päris ehtsat Bohemia maakonna vahuveini; snäkid, mis oleksid kindlasti olnud äärmiselt õigel kohal, kui  me  poleks eelnevalt end pubis siinset parimat sööki täis toppinud. Ja muidugi maalid, päris maalid, mis maksid keskmiselt 40 000 kohalikku, ehk siis 30 000 kunagist eeklooma. Suureks üllatuseks olid Tšehhi kunstitädid ikka väga sarnased meie omadele. Võiks isegi öelda, et  on lausa eraldi liik inimesi - kunstiinimesed. Sellised vaoshoitud, väääga peetud ja sätitud. Nautisime olukorda ikka lausa mitu tiiru. Täpselt nii kaua, et kõik maalid ja fotod oli viimseni peas ja parimatest parimad välja valitud. (Oi ma hoolitsen tüübikese kultuuritaju eest ikka väga hoolega: olen poolaasta jooksul käinud rohkematel muusikaüritusel ja teatrietendusel, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Lisaks siis nüüd veel ka selline kunstinäitus!)

Kuhu kõik on kadunud?

Nii, tulevad kallid külalised kaugelt maalt külla ja kõik, mis sa linnas vähegi näidata tahad, on kuhugi kadunud. Eriti kahju on muidugi kuldsest kärbsest, mis mu meelest on Ceske Budejovice au ja hiilgus. Tea, kas talv hakkab lähenema, et kärbes otsustas, et just nüüd on viimane aeg minema lennata?

Rohelise raamatu soovitusnimekirjas olnud söögikoht jäi meil samuti esimesel katsel leidmata. Teine katse oli veidi õnnelikum, aga tulemus lõunasöögi näol oleks võinud pigem ikka kadunud olla. Ülikooli sööklas oli ka kaduma läinud kogu normaalne toit - alles olid vaid pool keetmata kartulid, ülihapendatud kapsas ja vorstid. No need viimased oleks võinud olla siiski kadunud näiteks mõne koera kõhtu, aga nähtavasti ei oleks ka koerad nende leidmise üle just ülearu rõõmustanud.

Lisaks olid muidugi kõik instituudi esised lehed ära koristatud, mistõttu oli vägagi võimatu neis sahistada ja  parimaid välja valida. 

Sellest ma muidugi ei räägi, et Francesco oli ka kuhugi kadunud. Just siis, kui pidime lõpuks ometi mu andmeid analüüsima hakkama. 

Kaduma on läinud ka kõik majapidamises leidunud pähklid, umbes 10 Kauflandi pomelot, 2 kg porgandeid (sh need, mis kapi taha kukkusid), instituudi koristaja, kõik mu puhtad riided (kusjuures määrdunud on kõik viimseni alles), lisaks veel TV3 online koos Kättemaksukontoriga, päikesepaiste ning hommikused udud. Ohjah.

Eile öösel oli kaduma läinud ka minu toa uks. Seevastu õnnestus mul ninaga leida  juba esimesel katsel eenduv sein :(

Ja ilmselgelt on ka kogu aeg kuhugi kadunud. Täiesti märkamatult on kätte jõudnud juba reede ja ainuke, millega ma tõeliselt olen hakkama saanud, on andmete seitsmekordne ümberanalüüs ja järjekordne segane versioon mu esimesest artiklist.

Ps! Midagi siiski ilmus välja ka - pinksimängu tuhinas avastasime iga radiaatori ribi vahelt vähemalt ühe pallikese :)

Ps2! Ka koerad ei ole õnneks siit linnast veel kuhugi kadunud :)

Ps3! Seoses kaduma läinud hea Tsehhi söögiga, ilmus välja täiesti ehe ja Eestimaise maitsega kapsa-hakkliha hautis :)

Kui, siis ikka suurelt

Teised tõstsid täna kellaosutid tund aega tagasi. Mina nii väikeste muutustega ei hakka end üldse vaevama - vahetasin kohe päeva öö vastu. Tegelikult tegin seda üsna sujuvalt juba 4 päeva tagasi. Nii et  olen nüüd  kõigil "hommikutel" kõige varem nii keskpäevaks või üheks üles saanud. Oi, homme tuleb kell kindlasti helisema panna, et ma ikka lõunasöögile jõuaks. Nimelt armastavad tsehhid käia vähemalt Menzas söömas juba hiljemalt 11:30.  Õigemini tuleb sul leppida spinatipestoga (loe lehmakoogiga) ja knedlikutega (loe Eesti saiaviilu kujuliseks vormitud saiaga, jah nii täpselt ongi) kui satud kogemata sööma 12 paiku. Kui aga lähed varem, siis on lootust saada isegi kartuliknedlikuid (kartulikujuliseks vormitud kartul).

Nii et lase mind veel kuskile omaette! Kohe läheb ööloomaks üle. Mine seleta Eestis kellelegi, et teate ma tahaks töötada nii päeval 12st öösel 4ni ja käia nii umbes 18-21ni ujumas :)

Ps! Kõige hullem, mis minuga juhtuda saaks, on see, kui laps oleks hommiku tüüpi. Selleks puhuks tuleks vist kõrvatropid varuda? :)

Ootamatu püha

28. oktoobril tabas mind positiivne üllatus - nimelt ei olnudki koristaja juba 6 paiku oma arsenaliga kohal, et tavapärast lärmi teha ega tulnud ka usinad tsehhid 8 paiku mu ukse taha tähtsaid küsimusi valjuhäälselt arutama. Ei. Nimelt oli see reede rahvuslik püha Slovakkiast eraldumise auks ja üleüldine vaba päev. Midagi analoogset meie 24. veebruarile  ja 20. augustile. Nii  suurejooneliselt kui meie, tsehhid sellesse päeva aga ei suhtunud, sest ühtki lippu ma kuskil küll ei märganud.

Ootamatu vaba päeva suutsin ma väga edukalt poolenisti maha magada, sest suure püha tähistamist olin ma tegelikult juba üsna eestlaslikul kombel eelmisel ööl alustanud. Nimelt olime lubanud Francescole järgmiseks muusikaürituseks mõned oma parimad palad välja valida. Ja otse loomulikult oli seda otsust ikka jube keeruline teha, sest kõik meie lood on ju nii kiired, särtsakad ja lihtsakoelised, et tuli näha meeletut vaeva, et nende seast mõni aeglasem välja valida :) Nii ma siis suutsingi peaaegu 4ni hommikul arvutiavarustes eesti muusikat otsida ja seda läbi lööritada. 

Kui läks trumm, siis mingu ka pulgad. Tööst mul seega sel päeval eriti miskit välja ei tulnud, sest juba lõunast olime plaaninud Sirgiga ujulasse minna, et siis sealt otse sünnipäevale edasi minna. Kergelt kontvõõra tunne nagu oli, aga tegelikult olin seda neiut juba isegi 3 korda näinud ja pealegi oli üritus välja reklaamitud rohkem filmiõhtu tähe all. Filmiks oli armas dokumentaal vihmametsade lõputust elurikkusest, kus ülientusiastlikud uurijad kilkasid iga tüüka, olevuse ja lõhna peale :) ja film meenutas kangesti Top Geari.

Kuid filmist osutus palju olulisemaks uus sportlik harrastus, mille sel õhtul enda jaoks avastasin - pinks! See on ideaalne mäng just minusugusele, sest omaette boonuse annab kõht, mida saab üllatuslikult edukalt kasutada pallide vastuvõtmiseks ja tagasi põrgatamiseks. Ekstreemseks tegid selle mängu aga 3 koera, kes külalistel kaasas olid ja kes olid varmalt iga mahakukkunud palli koheselt lõugade vahele haarama ja närima asuma. Ja kui juhtus kogemata ime, et pall ei kukkunudki kohe peale esimest lööki maha, siis oli kõige intelligentsem neist koheselt pinksilaua serval käppadega ootel ja ilmselgelt etteheitva (ja hüpnotiseeriva) pilguga meid ja palli jälgimas. Päris õiget ja reeglitepärast pinksi me niisiis harrastada ei saanud, sest ma ei ole sugugi kindel, et selle mängu juurde käiks 3 tiirlevat koera ja ilane ning karvane pall.

Kahjuks ei õnnestunud neid kolme entusiastlikku pildile jäädvustada ja esitatud foto on vaid tagasihoidlik illustratiiv.

Tšehhi eriliselt peened saunaelamused

Juba meie esimesel kohtumisel mainis Suspa (auväärne Prof. Jan Lepš), et järgmine teisipäev on SAUNAÕHTU.

Nii ta siis saabuski eile oma sinise iludusega botaanika instituudi väravasse mulle järele. Aga enne minekut tormas ta 65-aastasele habemikule ootamatu käbedusega oma 3. korruse paberkuhja mattunud katusekambrisse, et vaadata veel kiirelt üle mõned meilid.  Täiesti tüüpiline professor! Vägisi oleks tahtnud ta  arvuti tagant ära kiskuda, aga ma püüan siin metsikutest eestlastest siiski võimalikult viisakat muljet jätta ja piirdusin kõigest kerge naeratusega tema uksel ja paar korda treppidest üles alla käimisega :)

Väikse hilinemisega võis sõit lõpuks alata. Suspa on vist väga kohustetundlik, igal juhul tegi ta oma 1-minutilise hilinemise tõttu sellist rallit, et isegi mul tuli juba kerge hirm nahka.

Oi, aga saun oli põnev! Juba sisenemine oli omaette ooper. Tegemist polnud mingi masside kohaga: uks avanes siis, kui sauna hõljuv omanik oma kergelt rasvase aga ääretult hoolitsetud sõrme nupule vajutas, et see järgmistele kundedele piduliku naeratusega avada. Seejärel ulatati sulle võti, lina ja rätik.

Kookoselõhnalise leiliruumi tegid eriti  peeneks selle hõljuva omaniku poolt toodud jääkuubikud.  Keris aga oli peaaegu olematu - esiti tekkis lausa tunne, et olen sattunud hoopiski leigesse infrapuna sauna, aga oi kui palav hakkas juba peale 7 minutit. Tsehhid kukkusid muidugi kohe end kaabitsema. Terve saunaukse tagune sein oli täis erivärvilisi kaabitsaid. Õnneks või kahjuks sain alles hiljem teada, et kõigile neist leidus tegelikult omanik. Tegemist oli niisiis üsna kindlale klientuurile mõeldud ühissaunaga, kus kunded said südame rahuga  jätta oma kaabitsad ja pesemisasjad, et siis nädala või paari pärast naasta.

Vahepeal sai end kuumuse eest laotada apelsinikarva ruumi lamamistoolidele, kus hõljuv omanik  taaskord tõttas kõigile soovijatele õlut ja muid jooke ulatama. Ütlemata peen värk ikka. 

Ja siis tuli mullivanni otsus. Ka see polnud sugugi tavaline - nimelt oli selle iga mull väga-väga eriline. Korraga mahtus vanni 4 inimest - mahtunud oleks ilmselt ka 10, aga mulle oli 4le. Kusjuures kõik vanni nurgad olid eri mullireziimiga. Seetõttu oli ka pidev ringliiklus vägagi õigustatud. Lisaks oleks hõljuv omanik meile ka hea meelega shampanjat valanud, aga sellest mingil põhjusel õnneks loobuti.

Sellise koha puhul on ainult üks jama - mingi aeg peab ära minema. Hõljuv omanik oli juba kell 22.50 üsna jalgadega maa peal ja hakkas otsustavalt põrandat pühkima. Aga naeratus tema suult ei kadunud siiski hetkekski!

Kokkuvõttes ei läinud see lõbu väga palju maksmagi. Kuigi kohalikus ja ühtlasi minu hetke lemmik ujula-spas saaks selle raha eest napilt 3 päeva ujuda!

R-maailma pitsa teisipäev

Elu põhitõed on mul paigas: ei mingit "Olla või mitte olla?", "Mida selga panna?" vms. Ei,  põhidilemma on hetkel hoopiski - kas Poisson või Gaussian?

See oleks olnud kindlasti üsna "väärt" vaatepilt: pingsalt ekraani jõllitav neiu, kel alailma keel suunurgast välja ripnemas, istumas jogurti ja õunamoosiste tassidega tihedalt kaetud laua taga, mis lisaks kaunistatud  hävitatud porganditest alles jäänud rohelistest kontsadest. 

Aga nii põnev juu :) ja maksku mis maksab peale 2 aastat analüüsimist ei anna ma ometi nüüd alla. Tea mitu korda ma juba endale lubanud olen, et nüüd on analüüsitud? Nii on hästi ja paremini enam ei saa. Aga ei, mind on ikka õnnistatud lõputu lootusrikkuse ja paraja annuse tahtejõuga.

Deem, preili R jälle pirtsutab ja jookseb seed numbers per shoot peale juba teab mitmendat korda kokku. Nii et hakkame aga jälle otsast pääle. 

Õnneks on täna mu vaese arvuti õnnepäev - ma ei tõukagi lauda ümber ega torma uksest välja paremat maailma otsima. Ei, täna olen ma oma armsas  R programmi  statistika maailmas ja ei taha siit välja. Vahepeal ei suuda suurele põnevusele vastu seista ja vaatan juba vilksamisi teise programmiga üle, mis liikide väljasuremisriski mõjutab. Jube oluline on teada, kas terminal velocity on ikka jätkuvalt oluline? Ja clonality? Mhh, miks see K ometi rolli mängib ja T ja R ka. See skript vist ikka ei tööta?

Oi, PITSA HAKKAB KOHE!

Paari tüki huvitava pitsa nimel olen siiski nõus natukeseks oma statistika maailma hülgama ja iga-teisipäevasesse pitsaseminari kappama. 

Taaskord oli tegemist väga põnevate maitseelamustega - brokkoli pitsa, muna ja spinati pitsa (Sirgi suureks "rõõmuks"), vaesele taimetoitlasele Inrale kahjuks ainult üks hädine taimetoitlaste pitsa. Minu suureks pettumuseks banaanipitsat seekord polnudki. Ahjaa, seminari teema siiski oli - DNA barcoding. Jäi mulje, et osad  vähemalt teadsid sellest midagi. Ma kahjuks sinna valitud seltkonda ei kuulunud, nii et minu poolt ei mömmigi ja ausalt öeldes paistis, et paljud kibelesid sealt lõpuks minema. Nii võisin naasta õnnelikult oma statistika maailma.

Drinking with instruments - Arrrrrrriba

Oi mul on ikka vedanud - kolmas nädal alles algas siin ja juba kolm õhtut täis pilgeni head muusikat. Nimelt on mu siinse juhendaja Francesco sõpruskonnas päris mitu peaaegu professionaalset muusikut. No olgu, ise nad end nii kindlasti ei lubaks nimetada, aga mina olen vähemalt üli rahul :) Igal juhul on flöödi, 5 kitarri, mandoliini ja eilset õhtust alates õnnetu lennukist mahajäämise kompensatsiooniks hangitud ukulele orkester vägagi muljetavaldav. Repertuaaris pole küll eesti lugusid (seda viga plaanime järgmine kord parandada ning hankida  meie parimad lood), küll aga ohtralt tsehhi loomingut ja muidugi muusikaürituse tavaliselt kõige elavama tegelase ja multi-eurooplase Fra lõputust Itaalia, Hispaania segaverelisest varasalvest. Minu vaieldamatu lemmik esimesest õhtust peale on muidugi Mexico, Mexico sombre ....Tecila....

Vaatad neid ja kuidagi kahtlaselt tuttav tuleb kõik ette. (Vist nii mõnigi meie kambast võiks endale siit analoogi leida :) Ja oi, kuidas nad võivad ka lugusid miksida - silmagi pilgutamata minnakse taas üle Lions sleep tonighti-le või Knocking on heaven....

Mul on pagana kahju, et ma ikka õlut ei joo - siin on see halastamatult odav võrreldes näiteks pisikese mahlaga. Meie mõistes on muidugi ka mahl üsna odav, aga maksta poole liitri parima tsehhi õlle eest pubis ca 1 EUR on ikka vist iga õllesõbra unistus. Kusjuures ka vein on mahlast odavam niu-niu. Aga suva - sellise melu ja lakkamatu laulu juures kaob tegelikult vajadus igasuguste jookide järele.  Olen täiesti rahul oma naerukrampidegagi. Ja üllatus-üllatus, kas ma suudan siis selle kõige keskel ometi rahulikult paigal istuda? Seega oli ka tüübike suurest toolitantsust nii ära väsitatud, et ei mingit tavapärast möllu kõhus enne magamaminekut :)

Aga peas kummitamas: Uua, aa uu auuu

České Budějovice -Tšehhi koerapealinn

Varsti saab ametlikult juba 2 nädalat täis elukest Tšehhimaal. Ja juba hakkan süsteemile isegi pihta saama: Kaufland ei ole enam lihtsalt suur kaubalabürint, kus pead enne jäätise leidmist kilomeetreid maha jooksma. Uskumatu, aga seal on oma loogika täitsa olemas. Juba saan ka aru, miks ei leidu kaalul neid juurvilju, mille sildi juures on kus :)

Ja minust vist hakkab saama juba tõeline tsehh. Nimelt on kõigil siinse väikelinna elanikel vähemalt üks koer. Koerad on kõikjal: tänavatel, loengutes, seminarides. Oi mu katusekambris võiks ka ikka üks väikseke olla.

Jalutuskäikudel oleks koheselt mõte ja aktiivsus. Kaua sa ikka imetled neid värvilisi puid, otsid maja taga kreekapähkleid või käid České Budějovice raeplatsi ja kärbest üle vaatamas.

Siis saaks ikka koera taga ajada ja kõigi teiste koeraomanikega koos karjuda.

Seni kuni mul siin koera pole, on vaieldamatuks meelelahutuseks veekeskus. Ka seal on muidugi  kahjuks või õnneks omad tsehhi kiiksud. Selleks, et olla tõeline ujula külastaja, pead muretsema endale vähemalt ühe kilekoti ja sellega ilmtingimata ringi patseerima. Ja lisaks võiks sul kaasas olla ka üks mees, kelle sa saaksid ilusti kenasti naiste riietusruumis asuvasse aurusauna kaasa võtta (hoolimata sellest, et kõik saunakülastajad ei pruugi sellega harjunud olla) ja kui ma oleks 5 aastakest noorem, siis tuleks kindla peale ka basseinis miilustama kukkuda. Võibolla on see Tartu suurune linnake tõesti nii väike, et siin ei ole noortel kuskil mujal omaette olla. Oleks ilmselgelt põhjust 60. aastasena siia tagasi tulla ja kõik tagasi teha :)

Aga muidu on basseinis ülimalt tore. Kõik istuvad õndsate nägudega  mullides ja lapsevanemad kilkavad kohati isegi veel rohkem kui nende võsukesed, kui torust vette plärtsatavad.

Üks väike rööm las olla igas päevas

TÕRUKE ON SÜNDINUD! See on täiesti piisav põhjus, et käia terve päev suu kõrvuni ringi ja tähistada seda iga natukese aja tagant vähemalt ühe Tallinna vahvlikommiga. Küll ma olin ikka taiplik, et raatsisin neid kohe kolm kotti siia kaasa võtta. 

Tavaliselt ma nii ei käitu - mõtlen ikka, et ei ma söö ju midagi. Praktika aga on see, et söön ikka küll. Minu vaieldamatu lemmik - merevaik - on nüüdseks juba kahjuks otsas. See-eest on aga täieõiguslikult alanud POMELO hooaeg. Pole hullu, et pead nende hetkel roheliste pallide lahti muukimiseks kogu jõu appi võtma. Ja pole ka sugugi hullu, et need veel oma täit maitsebuketti pole saavutanud. Isegi see ei sega, et pead nende pärast pool ööd tualeti vahet jooksma. No tõesti vahet pole. Niikuinii pole suurt mõtet isegi üritada uinuda, kui kõht otsustab end pidevalt vasakule ja paremale upitada. Ilmselge konkurents pomeloga juba algusest peale. Lainetagu siis võidu!

Kas on olemas siniseid kolmapäevi?

On päevi, mis algavad päikesepaistes, süda rõõmsast tujust rõkkamas ning  oled valmis  kasvõi kõiki mägesid korraga liigutama. Ja on selliseid päevi, kus hea meelega ei tuleks üldse teki alt välja ja sülitaks parem lakke, kui vaid teaks, et seda endale varem või hiljem kaela ei saaks. 

Ning siis on veel selliseid päevi, kus päike paistab. Valmistud  ringutusteks unustades mäed, kui korraga heliseb telefon. Ei, see pole sume äratushelin, see on tõeline kõne. Kusjuures üldse mitte positiivne.  Ja edasi pole palju vaja - tänapäeval piisab juba täiesti sellest, et ka nett ei tööta. Tavaliselt muidugi nii ei lähe - sellistel päevadel on kombeks sind ikka korduvalt üllatada. Ja ei aita siis see, kui  jalutada värskes õhus, lõbustada end kohalikus second-handis või külastada  nõuka-aegsest nostalgiast pakatavat kondiitriäri, kus abivalmis müüja tahaks sulle kasvõi kõik oma kreemikoogid müüa.

 

Nii ei jäägi muud loota, kui et see päev saaks ometi ruttu läbi. Sest parem ikka üks tõeliselt nigel päev, kui väike nigelus igas päevas.

Aruteluks on vaja...

Tsehhid juba teavad, mida üheks korralikuks diskussiooniks vaja! Muidugi mõista - 12 pitsat! Asjasse puutuvaid erasmuslasi ja muid tegelasi on koheselt enam kui küllalt. Aga õnneks mitte ülearu. Isegi kaneeliga banaanipitsat jätkub enamikele. 

 

Lõppude lõpuks ei olnud aga pitsad üksi, mida nautida. Ka arutelu teema oli igati intrigeeriv: kas meil on õigust jumalat mängida ja ohustatud liike meie arvates sobivatesse, kuid mitte originaalsetesse elupaikadesse transportida. 

 

 

Pitsad said otsa, aga arutelu mitte. See lihtsalt lõpetati üllataval kombel suhteliselt nõutult ja üldsegi mitte verbaalse kähmlusena, milleks see tavaliselt kipub arenema. Põhijäreldus - teadus ei jõua tõenäoliselt kunagi sellesse punkti, et suudaksime näha ette kõikvõimalikke tagajärgi ning väita, et ka kõige armetumana näiv orhidee ei tee uues kasvukohas  sealsetele käpalistele 1:0.

Siiruviiruline Praha

Elul on oma keerdkäigud ja täna paiskas see mind Prahasse. Uskumatu, vaid natuke kiiret kõndi, kaks tundi bussis loksumist ja hoopis teine maailm vaatab sulle vastu. Olgu, nii lihtsalt see muidugi ei läinud - väike vingerpuss peab ikka peidus olema. Nimelt ei juhtu seda just tihti, et ma kuskile väga palju varem jõuaks. Aga vat seekord juhtus - olin platvormil ootel juba 20 minutit varem! See on minu kui alatise viimase minuti inimese puhul täiesti erandlik nähtus. Ju seda põhjustas hirm võõra linna ja sellest tuleneva üsna tõenäolise eksimisvõimaluse ees. Igal juhul, mida polnud, oli buss. Ja inimsaba oli muljetavaldav. Sellistel hetkedel, kui kell on pidevalt nähtaval, pannakse meie kannatus vist tõeliselt proovile. Ja need mõtted, mis jõuavad peast läbi käia, oi neid on palju! Peamiselt tagus peas muidugi üks - kas Tsehhis ongi see tavaline? Kõik ülejäänud paistsid ju nii rahulikud. Samas püüdis keegi kuklas omakorda rahustada - mis minul üldse nii väga muretseda - ega ma lennukile pea jõudma. Ja kui peaks? Võibolla siis ikkagi ei peakski. Sellistel hetkedel see väga aga ei rahusta, eriti kui hakkab järjest külmem. 5 minutit meie stardimomendist hiljem sõitis kõrval platvormilt välja uhke nahkistmetega buss ja mis kõige kurvem (ikkagi tõelisele eestlasele omane mõtteviis) - Prahasse. Aga meie :( ? 10 minutit hiljem keeras meie platvormile üks buss, mis jäi kuidagi mõtlikult kaugele platvormi servast. Rööm oli siiski üüratu. juht väljus hetkeks, kobis siis aga tagasi ja summutas kogu röömu. Seda asendas tõeline pettumus. Möödus veel 5 mõttetut minutit. Igale poole mujale ja seejuures just tühjadele või peaaegu tühjadele platvormidele tulid bussid. Ja kus saba kõige pikem - ei midagi. Justkui ninanipsuks. Ja siis - oo keeras ette buss, mida ei andnud selle uhke nahkistmetega muidugi võrreldagi, aga mis vähemalt parkis ka oma nina päris platvormi servale. Ja nii võis see sõit lõpuks alata.

Tsehhi on maa, kus ma end esmakordselt Euroopas tunnen aeg-ajalt täieliku idioodina. Nimelt ei armasta nad siin eriti muud keelt peale tsehhi keele. Ei ole tavapäraseid exiteid, stationeid jms. Teadmata päris täpselt, kas olen ikka saabunud Praha bussijaama, otsustasin siiski üldise bussist väljuva tulvaga kaasa minna. Suureks üllatuseks ei õnnestunud leida aga Nadat, kes oli mulle juba jõudnud sõnumi saata ja lubas ilusti kenasti mind bussijaamas oodata. Eestis oleme harjunud korralike bussijaama majadega, kus on silmnähtavalt eristatavad piletiputkad. Siin, Tsehhis, asendavad neid lihtsalt mingid väiksed ruumid üldises ostuletikeste massis või nagu Ceske Budejovices, on see paigutatud hoopis kaubanduskeskuse viimasele korrusele, kus muuhulgas on isegi üks kassa. Pleteid sealt aga osta ei saa, vähemalt mitte Praha bussile. 

Leidmata Nadat ka olematust bussijaamast, ei aidanud muu, kui telefonikõne. Mõni päev kohe on üllatusterohke - isegi lihtne telefonikõne võib täielikku segadusse ajada: kui avastad, et sul pole häält. Mhh, peaks vist rohkem endaga valjusti rääkima :) 

Igal juhul leidus lõpuks Nada, kes oli sama abivalmis nagu kõik inglise keelt rääkivad tsehhid. Järgnesid mõned asjalikud tunnid, millesse mahtus ka muljetavaldav ports päris ehtsaid kartuliknedlikuid suitsulihaga ja PUNASE hapukapsaga!

Asjalik olemisele järgnes kolm tundi silkamist Praha vanalinnas. Olles kusagil varem käinud, haarab mind vahel ikka teadmine, et mis sel kohal mulle veel pakkuda. Aga alati on. Isegi kui käia sama trajektoori pidi. Olles tõeliselt nõrk orienteeruja, ei julge ma muidugi mõista väga laialt uitada, eriti kui puudub kaart. Mm, viiimasel ajal on sellest minu jaoks peaaegu reegel saanud. Aga sellest pole hullu - nagunii ajaksin siis pingsalt näpuga ainult kaarti taga, nägemata linna tõelist ilu ja teades hiljem heal juhul ainult seda, et liikusin neil ja neil tänavatel. Tõenäoliselt unustan selle muidugi juba järgmiseks hommikuks. Seega pooldan igal juhul edasi-tagasi kõndimist. 

Uskumatu, kui palju on  ikka näha, kui tahad vaadata. Arvatavasti ei oskaks ma seda ilu siis sugugi hinnata, kui ma näiteks peaksin siinses nukupoes töötama või Praha Karli silda iga päev ületama.

Kõige põhjalikuma vapustuse, positiivses mõttes muidugi, põhjustasid aga Praha hitchcock kajakad. On sulnis ja päikesekullas helkiv sügisõhtu, kusagilt kostub flöödimängu, Karli sillalt võib näha jõekaldal kõrguvate puude tuhandevärvilisi peegeldusi, kõlgutad end vaikselt silla servale seda ilu naudisklema ja äkitselt tabad end kajaka pilves, kes kõik püüavad meeleheitlikult midagi. Appikene, peaks nina äkki kuhugi peitma? Või silmad? Oh oleks meil ometi võime oma kehaosi sellistel meeleheitlikel hetkedel kuidagi sisse tõmmata. Ja mis ma selle fotokaga siin üldse? äkki kukutan veel suure ehmatusega jõkke.... 

Aga inimene harjub vist kõigega, eriti kui kõrvalseisjad nii rahustavalt muhelevad.  Eh, juu see on siis tavaline! Mis juu? Ongi tavaline! Pärast naerad ainult ja kui oled oma 20 klõpsu "mõrvar"lindudest suurest ahhetusest ära teinud, sammud rahulikult edasi ja naudid loojuva päikese kuldsid kiiri edasi, märgates veel muidugi umbes miljonit pisikest asja.