Minu imeilus sünnipäev

Tagasi 3. detsembrisse
Nii hullu päeva, kui tänavune 2. detsember ma ei mäleta tükil ajal. Kohe hommikust peale oli kõik kuidagi valesti. Ma pidin sõitma Tallinna, ilm oli uduhall ja lõputu sajuga ning ees ootas üritus, mille puhul polnud kellelgi vist päris täpselt aimu, kellele, milleks ja kuidas see välja peaks nägema. Pealegi selgus päeva peale, et samal ajal kui enamik saarlasi plaanivad Tallinna poolt reedeõhtust kojusõitu, alustavad liikumist Saaremaa suunas ka pea kõik meie isamaa teenijad/teenijaks harjutajad. Mis tähendab, et kojujõudmine võib laussajus venida teab kui pikaks, sest kolonnides on kiirus piiratud 50km/h. Oijah, ääretult kohatu oli seega üldse unistadagi oma sünnipäeva ilma unistust -  päikselistest miinuskraadidest, mis muudaks maailma imetabaseks - tuhandeteks kristallideks helkivaks. 

Õnneks muidugi saatus natuke hoidis meid, nii et meil õnnestus Priiduga siiski kolonne edestada. Hoolimata varasemale praamile jõudmisest, oli aga kodus kõik kuidagi väga masendav: vett ei tulnud kraanist, kõik asjad olid remondi käigus kuhugi kadunud, saunarest oli jätkuvalt katki, kõik tujust ära (just sel päeval oli ka Mattisel selgunud, et maja kauaoodatud akendest üks ja just kõige olulisem on tehtud valmistaja hooletuse tõttu valede mõõtudega) ja üleüldse niu-niu.

Mõnikord tulevad imed aga sealt, kust neid sugugi oodata ei oska.

3. detsembri hommik oli lihtsalt imeline. Meie ainukese ilusa  ruumi - suure toa aknast säras PÄIKE, tuppa oli toodud laud, mida kattis LUMIVALGE lina, pungadega anemoonid, kimp suuri valgeid roose, põlev küünal, meistriteost meenutav  ja  tõenäoliselt lausa projekti nõudev võileivatort (mozzarella pallikestega!) ning nostalgiast pakatav lemmiktort - "Erikujuline".  Värskelt jahvatud ubadest valmistatud kohvi aroomist ja kohvile mõeldud vahukoorest rääkimata. See kõik oli lihtsalt nii ilus, et täiesti iseenesest valgusid silmad suurest õnnest märjaks. 

Milline võib ikka olla kontrast - puna-halli tolmuga mattunud muu elamise, eileõhtuse tujutuse ja siis selle päikesetoa hommiku vahel! 

Kusjuures õues olidki miinuskraadid: täpsemalt -3o.  

Otse loomulikult mahtus sellesse päeva jalutuskäik muinasjutulisse Tammeniitu, väike sünnipäeva pätsikeste kokkamine ja ühissünnipäev Sutus.

                                              Nii ideaalne, kui antud olukorras olla saab

Aitäh kõigile, kes selle päeva niii ERILISEKS tegid :)

Kodus on Fra viiti "bordell"

Kuupäevaks oli siis 28.11.

Pole aega rase olla ja viriseda, sest kogu aeg on mustmiljon toimetamist. Hetkel on meil maal üks tõeliselt ilus tuba, juba eelmisest aastast kena tualett ja siis hunnik kolikambreid, mille kohta Fra viiti passiks kõige paremini termin paras bordell. 

                                Tundub pisut lootusetu, aga Tarko plaanib imesid korda saata 

Magamistuba on ühtlaselt kaetud üksteise otsas risti rästi olevate esemetega, mida katab akendevahetusest igale poole kogunenud tolm; koridorid on täis remondiriistu, mille puhul ma ei oska isegi aimatagi, milleks need kõik täpselt vajalikud on; ülemine tuba on juba viimased 3 aastat paras bordell, sest sinna on ka linna asju juba mõnusalt varutud. Meie viimane saavutus on aga köök, mis sai välja kolitud eile öösel ja välja lõhutud täna päeval. 

                                        Elasin end pisut sisse (reaalsesse kodusesse ellu... :)

Oi see oli põnev. Uskumatu, et meie köögis on kappe, mis peidavad endas 100 aastaseid nõusid, teab mis ajast pärinevaid piimakannusid ja vaase, mille põhjast võib leida hiirelaipu, kusjuures nõud on mõnusalt vooderdatud hiirepesadega. Nii armas :)

Avastasime, et meil on vähemalt 10 aasta tikkude ja joogikõrte ports olemas.

Täna põgenesin bordelli eest Tartusse, Mattis plaanib salamisi põgenemist kaugemale, sest lisaks meie seapesale, otsustasid metsalinnukesed tema öökullitopisele kambaka teha ja nähes igasugust vastupanu puudumist otsustasid kogu soojustusvilla ülemiselt korruselt välja kiskuda ja alla lennutada. Nii et kui nüüd mõni keskkonnaspetsialist peaks seda metsa inventeerima, siis .....Emme võiks aga soojale maale kupatada, sest tema on meil hetkel ainuke, kes kuhugi pageda ei oska.

31. nädal on just paras aeg mägimatkaks

Tagasi kuupäeva 21.11.2011

Tsehhidel on ikka mõnusalt vabu päevi. Selle lühikese aja jooksul, mis ma Tsehhis veetsin, oli neid lausa 3. 17. november oli neile aga kuidagi erilisem, sest siis oli isegi lippe näha. Igal juhul on see päev eriline ka bioloogia teaduskonna jaoks, sest just siis on traditsiooniliselt kavas Kleti vallutus, millest Fra rääkis mulle juba esimeses kirjas. Otse loomulikult otsustasin ma minna ja mitte nii nagu mõned, kes sõitsid rongiga poole maa peale, vaid ikka otsast lõpuni. No mis siin kahelda? Et nagu kohe hakkab 8. kuu? Hakkab ju alles 5 päeva pärast ja pealegi on käimine mulle äärmiselt kasulik. Ja et ma kahtlesin, et äkki 35 km mägimatka jääb mulle väheseks, alustasin ma päeva juba väikese jooksuga. Olles viimasel minutil juba poole maa peale jõudnud, hakkasin kahtlema oma võimes automaatselt rösterit seinast välja tõmmata. Kuna mu tibukollane instituudi Villa oli mulle ikka ütlemata armas ning ei tahtnud teda mingi hinna eest tossavana tagasutulles eest leida, siis otsustasin jooksuga tagasi pöörduda. Otse loomulikult oli kõik korras.

Kui aga lõpuks teaduskonna maja ette jõudsin, olid tsehhikeelsed kõned 20. Kleti vallutusretke teemal just lõppemas, kõik kaasavõetud koerad suures ärevuses ja minul kõik riided juba viimseni ligemärjad.

Suureks üllatuseks oli isegi Fra end üles saanud, nägi küll pisut loppis välja, aga seekord ei olnudki nii shit-shit unine.

Ja siis see algas. Mul oli juba hommikusest rösterijooksust kiirus sees, Killu on õnneks samuti alati turbosammust huvitet, nii et hakkasime kohe tempokalt peale. Sirgi ja Fra ei olnud sellest just erilises vaimustuses ja kippusid seda aeg-ajalt ikka vägagi väljendama. Eriti muidugi Fra, kes lasi kuuldavale kohutavaid kaamelimöirgeid ja itaaliakeelset hala teemal, kuidas üks pikakoivaline ja teine lihtsalt väga suure kõhuga eestlane teda vaesekest piinavad. Ega me muidugi kogu aeg ei jooksnud midagi – kõik oli lihtsalt nii vapustavalt ilusasti härmas, et tõesti oli raske uskuda, et me ei kõnni päris ehtsas muinasjutumetsas ega näe lihtsalt und. 

Sadade hetkede jäädvustamisest hoolimata, jõudsime kella 1ks päeval läbida juba 18 km. Selle teekonna sisse jäi muuhulgas üks jabur mägi, kus tuli sisuliselt püstloodis üles kömpida ja siis kui olid jõudnud umbes 10 minutilist jalutuskäiku tasasel päikekullasel tipul nautinud, algas sama järsk laskumine. Ohjah, sel hetkel tundus mulle meie tasane Eestimaa ikka päris armas juba.

Lõuna oli ...linnakese ”parimas” restauraces. Restoranist oli asi muidugi väga kaugel Mina ja Sirgi saime end turgutada puljongiga, millesse oli kaks tükki porgandit ja kolm kildu kana juhtumisi visatud. Killu sai tõeliselt kalli restoranihinna eest rasvast nõrguva juustukillu, mis oli kaunistatud friikatega (lihtsuses ei peitunud seekord võlu). Suurepärasest tsehhikeelsest teenindusest hoolimata, otsustasime sellest kohast peale viimase ampsu suhu pistmist ja maksmist koheselt lahkuda.

Sirgi sai muidugi uksel veel tsehhikeelse sõimu osaliseks, sest ei taibanud juba pikemat aega lahti seisnud ust enda järel kinni tõmmata.

Ülejäänud teekond jätkus peaasjalikult ülesmäge, aga vähemasti sama ilusalt. Kõige eredama mulje jättis muidugi pöögimets, mille võiks mu poolest ametlikult muinasjutumetsa sünonüümiks võtta. 

                                                                    Naeratavad pöögid

Mida tipu poole jõudsime, seda enam hakkas meile aga titevankritega ja rakmetega peresid vastu tulema ja aina keerulisemaks läks, sest meie omasid ei paistnud kuskilt, küll aga erimärgistusega radu, mille hulgast ei osanud kuidagi õiget valida. Otsustasime valget pooldada ja nagu hiljem selgus, tegime sellega mõnusa 4 km-se ringi sisse. See oli aga kahtlemata seda väärt, sest viis läbi õhtupäikese kullase metsa, mööda veneaegsest tornist ja Tsehhi vähemat selle piirkonna vanima pubi-tornini, mille otsast sai sel aastal juba teist korda alpisid vaadata (Šveitsis alles hiljuti oli see võimalus). 

                                         Imepärane valgus Tsehhi ühes vanimais tornis

Pubis sai maitstud Tsehhi minu kogemuste kohaselt parimat lattet ning kui see sissekugistatud, olin nõus kasvõi lennates alla minema. Sirgi ja Killu pooldasid aga kabaani ja nii oli meil kindel plaan sellega üks mõnus allasõit teha. Meie õnneks või kahjuks selgus,  et  see oli just paarkümmend minutit tagasi oma viimase sõidu teinud ja nii tuli meil alustada allaminekut ikkagi mööda libedaid kive. Oi see oli alles katsumus: lisaks kiirele pimenemisele ja lõpututele okstele, niigi libedatest kividest rääkimata otsustas ka miskit lörtsisegust sadama hakata. Vahepeal lülitusime Killuga ümber metsa laskerežiimile, aga kui seal hakkasid juba kännud ja pikalikukkunud palgid tulema, siis eelistasime ikka märgi kive. Sirgi oli teadmata kus, kuid me lootsime, et temaga on ikka kõik hästi. Korraga olimegi all ja kes see peagi tuli – meie kadund Sirgi :)

Niisiis oli meil ees veel ca 4-5 km lauget maad, aga see ei tundunud kõige muu kõrval enam mitte millegi erilisena.

Korraga märkasime tee kõrval auto juures askeldavat meest. Kusjuures peale tema ja koera polnud kedagi lähenduses, nii et otsustasime maksku mis maksab vähemalt küsida, kas ta liigub oma tühja autoga Ceske Budejovice poole. Liikuski ja hoolimata sellest, et ta sõnagi muus keeles peale tsehhi rääkida ei mõistnud, oli tegemist taaskord ääretult  kena tsehhiga, kes toppis koera pagassi, tegi meile ruumi ja kihutas sajaga CB-sse. 

Nii uskumatu kui see ka polnud, olime me sel päeval esimesed, kes Kletile matkajatest CBsse tagasi jõudsid. Ja kuigi tee, dušš ja voodi olid veel autos täiesti reaalsed, siis koju jõudes prantsatasin arvuti taha ja tegin oma tegemata asjatamised ikkagi tasa.

Porgandite defitsiit

Vahepeal on elutempo olnud piisavalt pöörane, et pole olnud mahti isegi  olemasolevaid lõigukesi üles laadida. Siit tulevad niisiis veel novembrikuised Tsehhi killukesed.

20.11.2011

 

Lähed õhtul supermarketisse, peas vasardamas ainult üks mõte – porgandit. Ja mida just nimelt pole, on karotky. See eest on kõikvõimalikke eksootilisi asjandusi, mille saad sisuliselt tasuta kätte. Niisiis olen jõudnud selle ajaga ära maitsta sidruni välimusega pirnimaitselise vilja, mis on just nii kuiv, et meenutada täpselt saepuru. Hurmaad olen maitsnud juba ennegi, nii  et selle ostmine polnud just eriline üllatus. Porganite puudumise tõttu olen aga sunnitud proovima Hispaania vaarikaid, tähtvilja, füüsaleid, viigikaktust. See viimane oli huvitav, aga rohkem küll ostma ei ajanud. Nagu ka äärmiselt ilusa välimusega erepunase ananassi välimusega asjandus (draakonivili, pitaia), mille maitse sarnanes kõige enam redisega, millesse on sattunud imekombel mustmiljon kiiviseemet. 

Kõige eredama mulje jättis aga annoona, mida Sirgi kirjeldas kui männimaitselist vahukoort. 

 
Mulle meenutas see kõige enam mõnusat valget jogurtit, millesse on sattunud pisut liiga palju arbuusiseemneid. Igal juhul oli see üks neist vähestest, mida ma isegi mitu korda ostsin.