Ma sulle kirjutan...

Kallis Iss, ma olen nüüd kahekuune. Olen juba 60,5 cm ja kaalun rohkem kui 6,6 kg  - ehk saingi oma sünnikaalu kahekordistatud. Kui enamik tahavad kaalu langetada, siis mina tahan olla sama suur kui mu suur sõber ja iidol Mart. Pisut pugimist veel ja ei saagi enam öelda, et ma olen kõige pisem.

Üks päev nõudsin, et nad mulle juba suuremaid riideid selga prooviks. Number 50 riided on nii masendavalt väiksed, et ajavad lihtsalt nutma.

No pisut suur oli see pluus veel ja ausalt öeldes näeb see emme seljas ikka parem välja küll.

Elu on mul siin üldiselt mõnus: tasub ainult natuke häält tõsta, kui emme juba jookseb. Siis on põhiline teha hirmus õnnetu nägu ja küll ta siis lahti riietuma ka hakkab. 

Vahel tuleb muidugi rohkem vaeva näha ja paar korda on tulnud lausa röökima hakata. 

Ja siis ei taibata ka seda, kui mähkud uputavad. Räägin küll sulaselges titekeeles, aga selle peale vaadatakse ainult küsivalt "Mis sul on Marten? No ma siis räägin veel korra aeglasemalt ja siis natuke kiiremini, natuke teiste sõnadega, ikka ei midagi. Lõpuks taibatakse, et vaja vist miskit vahetada. Täpselt sama jama ka ujumise ja õue minekuga. Räägi või ära räägi, aru ei saa ikka.

Õues käimine on küllaltki väsitav muidugi. Kogu aeg pead ära arvama, mis lind see nüüd häälitses. Katsu sealt vankrist ilma nägemata aru saada. Pole ime et see ära väsitab.

Ega ma just väga vaimustu, et sind ainult arvutist näen.

Ei kiiguta sa sealt miskit ja kõik krooksud pean ka emme kaela krooksuma. Pealegi pole niiviisi mingit privaatsust - katsu näiteks meeste jutte ajada kui publikum kogu aeg kõrval. See on muidugi hea, et saab vähemalt arvuti teel maailmauudistega kursis olla. Telekat nad ei lase mul ju ka vaadata :( 

Aga sünnipäevad on toredad. Iga kuuga lisandub üks tort :)

ja üks pere. Seekord käisid sünnipäeval Tõruke oma vanematega ning Sander ja Karl ema-isaga. Hiiglama vahva oli. Tõrukese omad olid küpsetanud puha koogikesed ja pumbanud vahtra tühjaks, Karli ja Sannu töid aga oma lemmiktorti. 

Kinki sain ka :) 

See raamatuke on vaieldamatult mu hetke lemmik :) Seal on mul kus-on-beebi-jääkaru, sina ja sinu laevuke, konna, kes ei naerata niisama, vaid ajab ikka juttu ka, munadepühad, päris minu vormeliauto, isegi Rex kuudiga ja veel terve hunnik toredaid loomakesi ja jalanõusid. 

Ja see on muidugi ka vahva, et saab ikka igasugu tegelasi nähtud. Näiteks käis siin üks aasta vanem. Lõhkus ja laamendas ägedalt ja oli üldse lahe.

Õnneks saab vahel ka suuremates kohtades ringi vaadata ja eriti Birgittat ja Tõrukest näha.

Olen Tõrukeselt juba nii palju õppinud -näiteks jonnimist. Tema õpib minult jälle magamist. Emme tal näiteks üldse ei teagi, kui hästi ta magab juba.

Nii need päevad siin mööduvad. Mulle meeldib muidugi rohkem öösel suhelda (videotervitus), aga kuna siin kõik magavad öösel muudkui, siis peab ka ikka magama. Nii et alates 2 kuu sünnipäevast otsustasin, et ega see kõht nüüd öösel nii tühjaks ka lähe ja kannatab ikka hommikuni välja. Nii et magan nüüd 11st 8ni.
Kalli-kalli ja tule siis ikka varsti koju. Ma vaatasin, et seal maja juures on ikka päris palju tegemist, talverehvid tuleks ka ära vahetada, neile puudele, mis said tänavu talvel tehtud, oleks vaja nüüd see alus koos meisterdada... Üleüldse on sest naistekarjast juba suht kõrini. Ahjaa, üks siin hakkab varsti veel poegima ka. Sööb ja magab isegi rohkem kui mina, aga muidu on päris armas ja oskab kenasti kuulata. 

Kalli,
Sinu Ärrr

Kevadised toimetamised

Seoses kevade äärmiselt aktiivse pealetungiga on meie kodutee jäänud jätkuva üleujutuse alla ja mattunud pea kümne sentimeetri paksuse porikihiga. 

Niisiis tuli meil Marteniga selleks, et me siit üldse kuhugi pääseksime, midagi kardinaalset ette võtta. Me-vorm on pisut liialdatud, sest Marten otsustas selle hirmsa uudise peale esiteks peatäie südantlõhestavalt nutta ja siis suurest haledusest magama jääda. Minu esmaspäev ja teisipäev möödusid aga peaasjalikult tee päästmises ja ümbruskonna veesüsteemi kardinaalses muutmises. Terve tee sai pikitud täis kraavikesi, mis juhiksid lumesulamisvee karjamaale või jõkke (keegi saab vist terve suve kiruda). Aga oi see oli lausa imeline vaatepilt, kui vesi muudkui voolas. Ja kui ei voolanud mulle sobivas suunas või mulle sobiva tempoga, siis sai muidugi kummikutega kaasa aidatud. Korraks tuli täitsa 10-aastase tunne peale, aga no kevad ongi nii tore, et hüppaks või heast peast plärtsti esimesse ettejuhtuvasse porilompi.  

Vähe ei puudunud, et ma oleks hakanud õue loikudest ämbriga vett ära tassima, sest kui palju ma ka ei üritanud nuputada, neid meeletuid loike kuhugi juhtida polnud võimalik. Järgmiseks plaanin astuda meie õue ulatuses kõikidesse veel vähegi lumistesse kohtadesse. Hing ei anna ju enne rahu, kui kogu lumi on sulanud :)

Ps! Täna hakkas õitsema esimene kanakoole ja kuulda oli lõppuks ometi ka mu lemmikuid - musträstaid.

Teel maailmasportlaseks

Vähemalt kord aastas tuleb aeg, kui meie karjamaa kunagise jõesängi ümbrusesse tekib rohkem või vähem peegelsile jääväli. Ei jõuaks end ära kiruda, kui see jääväli saakski ilma ühegi kraapsuta ära sulada. Niisiis otsustasin teha väikese pausi Pamma pikka ja sirget teed mööda traavimisse ja võtta päev uisutamiseks, kuniks veel saab. Pakkisin Marteni sisse ja tuiskasin tuhat nelja jäävälja suunas.

Pisikese parkisin ilusti lumele ja kiiruisutamine võis alata. Nii täiuslik see jää siiski polnud, nagu esmapilgul paistis. Otsustasin seekord siiski mitte nii kiire uisutamise kasuks. Ajapikku muutus uimerdamine natuke igavaks ja nii see kiirus tõusis, kui korraga känsti. Küll oli hea, et ma need põlvekaitsmed ikka taipasin kaasa võtta, kahju ainult et küünarnukikaitsmeid üles ei leidnud. Kuramuse valus oli kõigest hoolimata ja siis veel asus Rex ka takkapihta jalgade ja hammastega näkku trampima. Saa siis aru, mis see koer mõtles: aitab mind kangesti või, et oi nii lahe mäng. Kui lõpuks püsti sain, mõtlesin kohe koju tagasi minna. Aga samas - mõtle kui ongi viimane päev uisutamiseks. Kui sulabki homseks kõik ära, nagu ennustati. Ah pole hullu, püüan ikka tasahilju veel. Selle peale otsustas aga käru häälitsema hakata. Paras aeg - tal nüüd igav. Ja selle peale tuligi geniaalne idee - uisutada edasi koos käruga. Eks ta vastu tuult vähe raskem oli, aga vähemalt oli nii ka väiksem tõenäosus käbla käia.

Ja nii see päev mööduski (video). Rekkamehed pidid peaaegu kraavi sõitma, kui meie kolmikut seal traavimas nägid :) Hea eeltöö poisu rallispordi või kiiruisutaja karjääriks on nüüd igatahes tehtud. Erilisest graatsiast sel päeval just rääkida ei saanud, nii et iluuisutamise karjääri see päev tal väga ei soosinud.

Olgu kõik kuitahes kena, lõpuks tüdinesin isegi mina ära. Pealegi laekusid meile perekond Tammed külla. Eks ikka Martenit vaatama. Pisike magas. Aga kaua ta ikka magab - küll ärkab peagi. Ootasime tunni, ootasime kaks, ikka ei miskit. Kui iga päev samal ajal maja rõkkas Marteni jonnist, siis seekord käis aeg-ajalt vaid väike mökitus ja paljulubavad ringutusliigutused, aga ei midagi enamat. Säh sulle jonniva lapse näitamist. Ei aidanud ka kõik Tõrukese pingutused sõpra äratada ega minu püüdlused näidata skypeissile magavat ja tõenäoliselt-kohe-kohe-ärkavat last. Tammed pidid lahkuma ilma, et seltsimees oleks suvatsenud ärgata. 

Möödusid veel kolmas, neljas, viies, kuues, uskumatul kombel isegi seitsmes ja kaheksas unetund, ikka ei midagi. Kui pojuke norksas juba 9. tundi jutti, tundsin ma, et kui ma nüüd miskit ette ei võta, siis lendan ma varsti pauguga lõhki ja pool elamist on piima täis. Nii ma siis olin sunnitud ta rekordunest äratama. Tüübike vaatas sellise näoga otsa, et no mis sa tahad nüüd. Ma poole une peal alles. 

Pärast meeletut pugimist otsustas ta aga pool ööd takkapihta naeratada. Vat milline peab üks päev olema, et pisike oleks üdini õnnelik! 

Kahjuks ei saanud aga testida, kas rekordune põhjustas lõputu uisutamine või oli asi selles, et talle tuldi külla, sest juba järgmisel päeval lirtsus kogu õu ja jääd kattis 15 cm veekiht.  Teist võimalust saame aga veel testida (kui hästi järele mõelda, siis ka eelmine kord näitas Marten end perekond Tammedele ainult parimast küljest ja magas heast peast kaugelt rohkem kui tavaliselt).

Hundijahile

Kuuldused Saaremaa meeletutest hundisalkadest panid meid Marteniga otsusele neile üks korralik jaht korraldada. Kui jahimehed merel, siis kellele meil ikka loota. Saaremaa loopealsete säilimine on ju tõsise küsimärgi all, kui nende põhilisi hooldajaid muudkui armutult murtakse.

Kuuvalged ööd ja vankrisõitu kannatav lumi põldudel, karjamaadel ja metsas pakkusid sel juhtumisi naistepäeva eelsel ööl lausa ideaalse võimaluse (video). Egas siis hundid päise päeva ajal julge siinkandis jõlkuda.

Parima ninaga jahitiimi liige oli meil natuke pikaldase unega, aga kui kärurattad juba kuuri eest läbi vurisesid, märkas ka Rex meiega liituda. Nii me siis asusimegi ilmselge erutusega kõik kolmekesi hundi/huntide otsingutele. Kõik sujus päris edukalt - juba maja kõrvalt hakkas Rex hoolega õhku nuusutama. 

Tõeline jaht sai alguse aga alles siis, kui lumeväljadele jõudsime. Koer tuiskas siia-sinna. Ilmselgelt oli siin alles äsja olnud terve kari hunte :)  Kuu valgustas kõike nii hästi (video), et ühtlasi oleks võinud teostada ka hiirte loendust. Suundusime -11 C ilmale kohaselt kiirel sammul kõige potentsiaalsemas suunas, kui korraga hakkas kostuma mingi kohutavalt vali mürin. Hetkeks oli kerge hämming, et kas tõesti on korraldatud meie teadmata ka teine jaht. Saaksime liituda? Aga ei. See oli kas ääretult suure traktori või rekka mürin. Peagi oli näha ka tulesid. Nojah. Säh sulle hundijaht! See peaks ikka üks ütlemata uudishimulik hunt olema, kes sellise mürina peale peaks lähiümbruses veel konutama. 

Sulaselged pontud (video, nr 7) leidsime aga hoopiski. Ikka need samad, kes meie kandi metsadele ja kruusateedele 1:0 teevad ja juba paar nädalat palehigis palke veavad. Nüüd siis lausa 24 h jutti ja eriti hoogsalt keskööl. Nii ei jäänudki meil muud üle kui peaaegu sama targalt koju tagasi suunduda.

Pisike oli pisut pettunud.

Aga kui ma talle natuke kolme põrsakest ette lugesin, suutis ta siiski magama jääda.

Lammaste saatus on aga vist otsustatud (nagu näha ka juuresolevalt pildilt).

Oh mullivann, oh mullivann

Enne Mattise merele minekut (2.03) otsustasime ära käia ka Spas - Leisi omas muidugi. Kuigi Marten pugib kõigest väest ja üritab iga nädal vähemalt pool kilo juurde võtta, oli ta ujulasse võtmiseks seekord veel liiga pisi. Niisiis tuli enne SPAsse sõitu täita veel üks missioon: väsitada ta nii ära, et tüübike magaks sulistamise aja sirgelt maha  ja vanaemme saaks rahulikult oma filmiprogrammi vaadata ja teleka ees tukkuda. No kui keeruline see ikka olla sai. Eriti teades, milline on ta konditsioon peale üht tavapärast pugimist.

 Piimakoomas.

Et olukorda vanaemme lapsehoiu osas veelgi meeldivamaks teha, otsustasin ma poisuga enne veel ühe korraliku jalutuskäigu teha.  Tagala kindlustatud, saigi jalga lasta. 

Oi, oi, iga kilomeetriga Spale lähemale, mu ärevus aina kasvas. Lõpuks ometi ujuma, mullivanni, sauna ja ei mingeid piiranguid! Raseduse ajal oleksin võinud ujulates eladagi. Juba paljast kloorilõhnast hakkasin suurest rõõmust ja erutusest värisema.

 

Nüüd oli aga kõik teistmoodi. Mitte sellepärast, et terve SPA oli põhimõtteliselt meie päralt (peale meie oli seal veel kaks pisikest tütrukut, kes sulistasid ainult basseinis, mitte aga SPA poolel). Esiteks kobisin sauna, kus Mattis juba ees tukkus. Ronisin kohe kõige kõrgemale, sest nüüd ju võib. Aga see läks üsna vaevaliselt. Ülesse jõudes, tikkus kohe uni peale. Õnneks olin taibanud kaasa võtta eukalüpti-sidruni tilgad. Need oleks pidanud mõjuma igati toniseerivalt. Nojah, ju mõjusidki, vähemalt ei jõudnud ma jääda sügavasse unne.  Edasi suundusin survedushi alla. See vähemalt äratas korraks. Mullivann aga oli jälle mõnusalt suigutav. Eriti kui seal oli nii ilmatu palju ruumi, et upu või ära.  Ära sai käidud ka aurusaunas, kus pingid just täpselt nii suured, et kena pikali visata ja natuke enne meeletut ujumist puhata.

Ja siis võisingi vette sulpsatada. Mattis nautis seekord ujumist pingil ja lubas mulle kaasa elada. Ega seal just väga midagi kaasa elada polnud.   Mina, kes ma enne Marteni sündi oleksin ainult basseinis elanudki, suutmata sealt enne väljuda, kui vähemalt 50 otsa ujutud, ei viitsinud seekord teha korralikult isegi mitte ühte otsa. Lihtsalt sulistasin veidi, et siis jälle uuele saunade-mullivanni tuurile minna. 

Pärast paari tundi erinevates keskkondades uimerdamist otsustasime ikka koju tagasi minna.

Seal ootasid meid üllatus-üllatus rampväsinud vanaemme ja üdini õnnetu Marten, kes oli äraoldud 3 tunnist suutnud olla vaikselt lausa 15 minutit!

Nii pea me vist SPAsse ei tiku.

Õhus on....

Olgugi et mu jalutuskäigud seisnevad peaasjalikult Pamma teed mööda rekkadega võidu ülejärgmisesse külla kimamises,  jääb selle tee peale alati tuhandeid mõtteid ja küllaga märkamist. Näiteks avastasin ma eelmisel laupäeval täiesti ootamatult KEVADE. Pajutibude näol. Vaatasid need seal ootusärevalt kraavis ise sellise näoga, et korja meid, korja meid. Nii ma siis ei suutnudki kuidagi vastu panna ja korjasin neid kohe mõnuga. 

Kuigi Karja küla on teada tuntud kui kõige pikemate juhtmetega koht ilma suhtes (kui Kuressaares algab suvi, on meil siin heal juhul lumi sulanud), avastasin ma Sõstra maja juurest silla alt juba kolmapäeval (7.03) selle aasta esimesed lumikellukesed. 

Ka vaher juba jookseb. Mitte ainult kuulu järgi. Nägin juba täituvat purki naaberküla ühe õue peal. Nii et on igati  õigustatud külmkirstust viimase möödunud aastase kasemahlaga pudeli väljaõngitsemine. Nagu ka "Parima vahtrapuu" otsingud.  

Angla küla vahel hõiskasid aga eile ja täna tihased nii valjusti, et arvatavasti tulevad neil järgmised viis päeva väga tagasihoidlikud ja vaiksed. Sellise röökimise peale lihtsalt peaks hääletuks jääma.

Kõige rohkem jumaldan ma aga märtsi VALGUST. See on lihtsalt ütlemata kirgas ja puhas. Kõik on teravustatud viimse detailini. Kui taevas on sinine, siis mitte lihtsalt sinine, vaid  kohe erakordselt sinine.

Kevad käes, kaugel see suvigi enam. Eriti kui liblikadki juba väljas. Kodu õue pealt leidsin samal päikselisel laupäeval (3.03) ka jälje esimesest liblikast - kollasest. Ju ta oli juba nii meeletus kevadjoovastuses, et pingutas lennuga pisut üle.

Aeg lendab

Nii nagu karta oli, pole ma viimasel ajal just eriti usinalt arvuti taha sattunud. Vahepeal on jõudnud kuu vahetuda ja kevad peaaegu kohale jõuda, Mattis merele sõita ja pisi-Marten oi-oi kui pontsuks minna. Et seda viga natukenegi parandada, tulevad kõigepealt mõned vanemad tegemised veebruarikuust ...

Ja et asi ainult titemuljeteks ei läheks, siis veebruari alguses oli tähistamiseks põhjust ka veidi teisel lainel: ilmus mu päris esimene

Oi ma olin uhke.

Kiire areng?

Ma ei taha rääkida sellest, kui suureks Marten on juba kasvanud, kuidas ta võtab päevas keskmiselt 50-100gr juurde ning kuidas ta ilmselt juba teiseks kuuks oma sünnikaalu kahekordistub ja kui samas tempos jätkab, siis püüab ta varsti kõik vanemad tegelased kinni. Kasvus võib ta ju olla hirmkole agar, aga kas ka arengus? Kui siis väliselt, sest hetkel on tal ühtaegu kergekujuline kiilanemine ja tõeline puberteet. No tegelikult on muidugi tegemist beebide puhul täiesti tavalise nähtuse - juuste vahetusega. 

Punnilisus aga nii tavaline pole. Selles osas olen tõenäoliselt mina süüdi. Mu menüüs on arvatavasti midagi, mille suhtes ta on allergiline. Vat selle millegi teada saamise eest võiks anda aga preemia. Põhjuseks võivad olla pähklid. Või siis shokolaad. Või piim või paprika, aga miks ka mitte tomat, pasteet, mesi, leib, sai, juust, ühesõnaga mis iganes. Ja tee siis selgeks. Mattise geniaalne plaan: "sa ära korra söö neid asju" nagu eriti ei aita. Jube hale hakkab endast. Pealegi tuleb toiduasjadest loobuda vähemalt nädalaks, sest allergial on ka peiteaeg.

Samas pole sugugi välistatud, et tegelikult on allergia põhjuseks hoopiski midagi muud - kassid või koer. Eks näis. Hetkel on kõige suuremad kahtlused meel ja tomatitel.

Mis aga puutub mõnedesse oskustesse, siis nendes on isegi kerge "taandareng". Kui esimesel elunädalal tuli pisike täiesti iseseisvalt otsusele  ise oma lutti hoida (video), siis nüüdseks ei tea ta luti hoidmisest miskit. See käib esimese sekundi jooksul suure kaarega kus seda ja teist. Kogu aeg peab olema lähiraadiuses üks luti käsi, kes selle siis hoobilt kinni püüab ja tagasi paneb. Aga võibolla on see just õpitud abitus või hoopsiki arenemine -lutid on ju tittedele.

Pea tõstmisega pole ta ka väga agar (video). Aga tegelikult on ta väga tubli. Lihtsalt vann on väsitav ja olgem ausad, kes meist peale meeletut sulistamist nii väga hundiratast kipuks viskama.

Kõige tähtsam on aga mitte väsida õpetamast. Metsatöö on tal juba vähemalt teoreetiliselt selge :) Mattis pingutas, mis jaksas ja püüdis talle kõige paremaid kaselangetuse tehnikavõtteid näidata. Mina ning vanaemme ärgitasime omakorda kasutama sellist riistapuud, nagu palgihaarats. Oi see on üks ütlemata tore vidin, sest võimaldab tarida metsast välja selliseid palke, mille puhul poleks mul varem isegi mõttesse tulnud püüda neid kuhugi veeretadagi.

Järgmise sammuna on plaanis tutvustada talle puude lõhkumismasinat. 

Liiklusmärgid on ka juba selged :) Nendega läks imelihtsalt - kõik olid kenasti ühte kohta kuhjatud. 

Ega kunst pole nalja tegu

Kes ei teaks neid armsaid käe ja jalajäljekese värvilisi pilte beebide esimestest elukuudest, mida kõigile kingitakse, riiulinukkadele toetatakse ja seinale riputatakse. Mis seal ikka keerulist saab olla! Mõtle välja kavand,  kuidas käed-jalad paberil asetsevad, leia sobiv paber, pea meeles linnast poest õiged värvid osta ning  tee või tervele kambakesele sõbrapäevaks kaardid. 

Aga vat pole asi sugugi niisama lihtne. Jalatalla plätserdamine iseenesest on väga tore. Kui aga püüda selle värvilise jalaga paberit tabada, tuleb mängu siplusmoment. Niisiis võivad sul olla kuitahes ägedad plaanid paigutada ühele lehele ideaalselt vasak jalake ja parem ja siis veel käed, aga tulemuseks on üks pika jutiga aimatav kujutis, mis vist tahtis olla suur varvas. Lisaks imetabaselt kaunis ja värviline lapsuke, kes pole üldse kade seda värvi ka igale poole jagamaks.

Eriti hulluks läheb asi kätega. Kui need õnnestub kuidagi värviga kokku saada, siis paberile saamine jääb ainult unistuseks, SEST KÄSI PEAB JU OLEMA KOGU AEG RUSIKAS! 

Mis siin nutta. Tulemuse ma siiski sain. Mis siis, et ainult jalajälgede näol ja mis siis, et selleks kulus parajalt aega ja närve, natuke Marteni pisaraid ja igavene ports pabereid.

1. sünnipäev ehk kuidas meil pruut külas käis

Oi Marteni 1. kuu sünnipäev oli väga eriline, sest lõpuks ometi avanes meil võimalus näha pisikest Birgittat emme-issiga.

Pisut kiirelt see küll tänapäeval käib, aga esimese asjana maandus pisike Birgitta kohe Marteni voodisse. 

Tegelikult oli kõik muidugi pisut teistmoodi. Marten oli suurest ootusest jõudnud magama jääda. Ja kuna uinumine juhtub tal tavaliselt ikka ootamatult, täpselt seal, kus ta parasjagu on, siis jäigi voodi vabaks. Ja otse loomulikult jagab ta sel ajal voodit lahkesti kõigile, kes seda vähegi vajavad.

Pidu iseenesest oli maru. Pisikesed muljetasid, issid muljetasid. 

Oi pisikestel oli juttu (video).

Rohkem muidugi virinat. Mis nad muud ikka said kurta, kui oma kurba saatust. Kuidas nendega keskmiselt ainult 8 km päevas jalutatakse, ainult 6 tundi lastakse õues värskes õhus põõnata, ainult 3 tundi lastakse tissi otsas rippuda, kuidas mähkusid nii uimaselt vahetatakse ja muudkui mingeid mõttetuid riideid vahetatakse, kuidas kogu aeg kaalutakse ja torgitakse; kuidas liiga tihti D-vitamiini tilku antakse ja liiga harva magusat gaasirohtu, liiga palju kallistatakse ja musitatakse ja üleüldse mingit mõttetut ninnu-nännu juttu aetakse, kui nemad üritavad kõigest väest aktuaalsetel teemadel diskuteerida ja vähegi mõistlikud olla; ja mis eriti närvidele käib: kuidas vanemad lausa kaks korda päevas tahavad süüa ja just siis, kui nendel on kõige suurem süllevõtmise vajadus.

Noored issid diskuteerimas. Mattis: "Meie kasutame praegu Liberosid. Huggiesed ei sobi kuhugi, kõik tuleb läbi." Priit: "Ja-jaa. Ning Pampersid haisevad mingi keemia järgi". 

 Ja poseerimas.

Roosiga, mille vanaemme kinkis Marteni sünni puhul 

(tegelikult pidas see vastu kokku lausa 5 nädalat!)

Veebruari pühad

Sel aastal otsustasime ikka korralikult vastlaid pidada - et keedame hernesuppi, küpsetame elus esimest korda vastlakukleid ja mis muidugi kõige tähtsam - laseme pisikesega hirmkole pikalt mäest alla. Reaalsus oli muidugi pisut teistsugune. Kaua-oodatud teisipäeval polnud õues korralikust lumest enam juttugi, taevast sadas sulaselget vihma, mis võttis viimsegi lootuse. Hernesupist tuli aga heaga loobuda, sest vastasel juhul oleks me Marteniga mõlemad õhtuks kena pauguga lõhkenud. Ainukesed, mis selle päeva päästsid, olid aga isetehtud vastlakuklid. 

Kuigi üks jäi mulle siiski mõistatuseks - kuidas saadakse poekuklid alati nii perfektselt ümarad. Silusin, mis ma silusin, nii ideaalseks ma neid kuidagi ei saanud.

Sellegipoolest tulid need mõnusalt kardemonised. Ja isegi mina, kes ma sain kunagi just tänu neile kuramuse kuklitele, 10 aastaks vahukoore ja ühtlasi ka kuklite jälestamise, pidin tunnistama, et need on ikka päris hea kraam. 

Vastlaliug meil siiski tegemata ei jäänud. Ah, mis neist linadest ikka. Meil need juba piisavalt pikad. Nii et kõlbas liulaskmiseks ka vastlanädala pühapäev. Väike stiilinäide Marteni esimesest liust (video).  Eks see oleks muidugi võinud olla korraliku kelguga või vähemalt panniga, aga mis teha, kui ei suutnud seda remondikola hunnikute alt välja kaevata.

Vabariigi aastapäeva tähistasime me aga väga suurejooneliselt. Sõime Salvesti purgisuppi! Isegi kontserti vaatasime. Paraadi asemel nautisin ma rahvusvärve aga otse loodusest.

Õhtul vaatasime pisut ka pingviinide jalutuskäiku. Oi ma kujutan ette, et Mattisel võis ikka päris lõbus olla meie riietuse kommentaare kuuldes. Ega me keegi, kaasaarvatud naabritädi Ulvi, selles osas just eriti tagasihoidlikuks jäänud.