Teistmoodi pühad

Kui ma salamisi mõtlesin, et pühadeks saame vast ikka terveks, siis võta näpust. Ei aidanud see, et olime vältinud õues käimisi, mina manustanud hommikusi küüslauguvõileibu Citroseptifantaga. Neljapäeval hingeldas, lörises ja köhis pisike terve päeva, nii et kohe hirm tuli peale. Lisaks oli täielikult haihtunud tema tavapärane meeletu söögiisu. Ja isegi kui ta suure ässitamise peale pisut jaksas imeda, siis sundis järgmine köhahoog piima suures kaares väljuma. Igal juhul olime neljapäeva õhtul kahtleval seisukohal, kas hakata kohe Kuressaare haigla poole sõitma või oodata veel natuke. Pisike oli ikka väga loid ja ei suutnud isegi oma raamatu poole vaadatagi, rääkimata oma lemmikute - linnupesaga ja punaste papudega  suhtlemisest. Õnneks oli mu ema nii ettenägelik, et oli juba  antibiootikumi igaks juhuks valmis ostnud ja niisiis otsustasime sõitmise sel õhtul ära jätta.

Öö vastu Suurt reedet tundus üsna hirmuäratav. Katsu magama jääda, kui õhtul ei suutnud end kuidagi tagasi hoida pidevalt Marteni hingamist  kontrollimast. Lisaks tundus mulle, et ta lihtsalt upub oma tati sisse, mis tal seal kuskil muudkui kogunes ja kogunes ja millest andsid märku pidevad köhimised. Niisiis sai uppumise vältimiseks ja hingamise soodustamiseks Marten mu voodisse koos oma lamamistooliga tõstetud. Aga loodus on ka tark. Kui laps on haige, siis peab kuidagi nii sättima, et ema ka ülal oleks. Nohu ja köha pole ülal olemiseks piisavad põhjused, vähemalt siis mitte, kui käe ulatuses on Xymelin ja Taruvaik, niisiis tuleb midagi kavalamat välja mõelda. Näiteks hull palavik, mis sunniks ikka mitmeid kordi riideid ja voodipesusid vahetama. Nii möödus meie öö vastu Suurt reedet üsna toimekalt: pisike magas ja ei huvitunud söömisest mitte üks raas, mina mõõtsin ta temperatuuri, kontrollisin muudkui ega hingamine ole lõõtsutamisele kalduv, higistasin end hulluks ning omandasin muuhulgas veel ühe mõnusa põletiku. Lisaks muretses üleval korrusel meie vanaemme, kes suutis magama jääda alles siis, kui oli kontrollitud, et me oleme ikka elus.

Suur reede oli meie jaoks nii püha päev, et isegi kätt ei suutnud väga tõsta. Õhtuks oli antibiootikumi ravil juba kaks ja üks neist sai jalga võlusussid, mis aitavad tal hästi ruttu terveks saada.

Oi kui hale

Võiks juba ometi aru saada, et kui ma mingi päev mitte midagi teha ei viitsi, siis ei tasugi midagi tarka peale hakata. Tulebki seliti visata ja vaadata, kuidas päike mööda seinu ja orhidee õisi liigub ja ainult siis end liigutada, kui Marten selleks põhjust annab. Tegelikult on see mitte-midagi-viitsimine minu puhul ju selge märk, et hakkan haigeks jääma.  Aga selle asemel, et süüa ära sügavkülmast näiteks karbitäis musti sõstraid, otsin mina hoopiski tegevusi, mis meele rõõmsamaks teeks. Lähen näiteks ujuma. Rohkem polegi selleks korraks tarvis. Pisike saab samal päeval vanaemalt viiruse naha vahele ja nii meil õnnestubki kenasti üheaegselt haigeks jääda. Minul on stsenaarium nagu ikka: toredad aevastused, siis kurguvalu ja siis lõpmatu nohu ja köha. Vahepeal on väiksesed vahvad üleminekud, nagu aevastus haige kurguga või haige kurk pluss nohu pluss köha. Martenil algas samuti kõik aevastustest, mis ei olnud nagu tavalised tite nina-puhtaks-aevastused, vaid sellised, et me emaga pidime suurest naerust luksuma hakkama. (Ise alles kahe kuune, aga aevastab nagu vana mees, ainult selle vahega, et aknad ei hakanud värisema).

Esmaspäeva hommik ei olnud enam nii naljakas. Väiksekesel parem silm muutkui jooksis vett ja aevastusi esines märksa sagedamini kui puuksatusi. Loobuda tuli kõigist toredatest plaanidest minna Tõrukest ja Birgittat vaatama, ülepäeviti ujuma jne. Selle asemel tuleb nüüd veeta aega toas ja arvata võib, mis see endaga kaasa toob. Elamine on mattunud ühtlaselt tatirätikutesse, vähegi vabad kapiääred on kaetud kõikvõimalike rohutotsikutega ja instrumentidega ning igal pool levib tore küüslaugu hais ja pidev löristamine ning köhimine. Söötmistest on saanud tõeline multitasking: lisaks imemisele üritatakse samal ajal kakada ja köhida ja kõike seda saadab lõpmatu ninalörin.

Lisaks ootab ees suurem pesu pesemine, sest nüüdseks hetkeks on kõik mu lemmik- ja mitte nii lemmikud pluusid Marteni suurest köhimisest ja sellega kaasnevast oksendamisest piima täis heidetud. Tema enda riietest muidugi rääkimata.  Huvitav, kui palju me nüüd seetõttu rohkem piima imeme?

Täna otsustasin oma ravimeetodeid veelgi tõhustada: lisaks küüslaugu, mee, kasemahla, sidruni ja ingveri tarbimisele, segasin valmis imetabase energiapommi sügavkülmutatud astelpaju- ja arooniamahlast, millele sai lisatud poole sidruni mahl ja natuke mett.

Väga ilus ja veel paremini maitsev kukkus välja. Igal juhul mõjus see nii suurepäraselt, et jaksan isegi öösel kell pool kolm arvuti taga olla. Lauluhäält pole ma veel aga tagasi saanud, nii et olin sunnitud väikese meeleheaks haarama toa nurgast tolmuva ukulele. Sellega ei oska ma kahjuks peale kaootilise tinistamise midagi mõistlikku peale hakata. (Mis tahtagi inimesest, kelle ainuke pillikogemus on laste kannel, kus sai jolotksa nootide järgi keeli tinistatud). Õnneks pole pisikesel "muusika" osas veel kriitikameel väga arenenud ja talle tegi see vähemalt nalja.

Suhkrutükimaailm

Kui nii väga pole võimalik mööda maailma rännata, siis tulevad vaatamisväärsused su ellu ise. Mitte lihtsalt unenägudes. Ma ei räägi siin ka järjekordsest Marteni vägiteost. Seekord oli tegemist tõesti ühe reaalse vaatamisväärsusega, mis ületas külamuttidel isegi Kirgede tormi uue osa uudiskünnise. Nimelt juhtus Leisi vallas midagi sellist, mida ka kõige vanemad küla elanikud pole oma silmaga veel sellisel kujul näinud. Nimelt oli Soela rannast mitme-mitme kilomeetri ulatuses saanud tõeline suhkrutükimaailm.

Oi, kuidas tekkis kohe ka kange tahtmine eskimomajakest ehitama hakata. Kuna aga kindad ununesid autosse, siis lahtus see vaimustus kiiresti.

 

Keegi/miski vist oli siin väikse majakatsetuse juba teinud?

Eks selliseid jäätriive ole meie kandis ka varem esinenud, küll aga mitte Soela ranna pool. Ka pole need jäähunnikud tavaliselt nii pikalt mööda randa, pigemini paari kuhjatisena.

Pole just tavaline näha, mis sinu armsast mereääre kohakesest ühe ööga on saanud. Näiteks polnud "meie" RMK platsikesest suurt miskit peale laua ja pingi alles. Needki kenasti kreenis.

Hullu polnud aga miskit, istuda ju kuidagi sai, kuigi pikutada oli veel ideaalsem.

Mõnda teist RMK platsi armastas jääjumal aga nähtavasti pisut rohkem ning seal oli kõik täpselt alles.

Ps! Kui mere ääres jääaeg veel tõeliselt peale tungis, siis aias hakkas meil samal ajal õitsema esimene sinilill (27.03).