8-kuune või pigem 2-kuune?

Marteni 8. minisünnipäev saabus meile hoolimata tordivihjetest pigem Pipilikult täpiliselt.

Ei tea, kas tegemist oli tuulerõugetega või mitte, igal juhul tatsas meil majapidamises ringi tõeline täpik, kes ilastas, kallistas ja püherdas kõik metüleensiniseks. 

Vanuse kasvades on Martenil toimunud teatav taandareng. Ta sööb vähem? Ei kus sa sellega.  Söömisega sel noormehel tõesti probleemi pole, loosi läheb pea kõik ja lõpmatuseni. Võib-olla kuskil tõesti eksisteerib ka Marteni jaoks piir, aga meile on see ikkagi lõpmatus.

Et siis ei jaksa tänu heale söögiisule enam roomata? Vaatamata pontsakusele, armastab ta väga tipa-tapa teha, roomates kasse taga ajada, end kõikvõimalike asjade najal uhkelt püsti upitada (sh laudlina, jalas olevad püksid) ja momentaalselt 2-meetrini ulatuvate kätega kõigeni küünitada. Eriti armastab ta just klaasidega telekaaluse najal kõõluda ja siis nina peaaegu vastu ekraani suruda.

Aeg-ajalt esineb muidugi ka mahaprantsatusi, millele reageeritakse ägeda härdusega. Ka siis, kui keegi julgeb temalt midagi ära võtta, on maailma kõige õnnetum nutt või peaaegu hingetuna algav rööge kohe varuks.

Taandarengu põhjuseks on hoopis mähkud. Kui üldiselt on vanuse ja kulunud mähkude vahel negatiivne trend, siis Martenil kulub neid nüüd jälle 7-8 päevas ehk sama palju kui kuu või paari kuu vanuselt. Võimalik, et aktiivse mähkudega töötamise näol on tegemist ka õpitud oskusega, sest iga mähku täistegemine tähendab ühtlasi pisi-vanni, mis ühele veevalajale on üsna meeltmööda. 

Hommikud mööduvad meil enamasti Huvitaja või Terevisiooni saatel. Viimase puhul on Marteni vaieldamatuks lemmikuks Kerli Dello.

Õhtuse telekaprogrammi osas lähevad meie soovid kardinaalselt lahku, aga õnneks ei häiri see kedagi: meie vaatame seriaale ja saateid, Marten keskendub reklaamidele.

Lisaks telekale, omab Marteni elus olulist rolli ka läpakas. Kui arvuti töötab ja juhtub olema tema vaateväljas, siis on vaja ilmtingimata seda patsutama minna, ikka otse, mis siis, et selleks tuleb ületada kellegi jalad, padjahunnik ja kogu mänguasjade laager. Mittetöötav arvuti pole sugugi vähem huvitav, sealt saab juhtmeid välja tirida, seda üle tugitooli ääre põrandale upitada, ühesõnaga fantaasiast puudu ei tule.

Ka enda mõistetavaks tegemisega pole Martenil probleeme. Enamik eluks vajalikke asju saab öeldud sõnakolmikuga tiss-kiiss-iss või midagi sellist (selle esimese sõna hõikas ta kõlavalt üle bussi juba teel Lätti). Lisaks üksiksõnadele, on ta võimeline moodustama ka lauseid. Vähemalt ühte: Ämme anna nämm-nämm. Piisab sellest, kui pistad endale kasvõi ainult nätsu suhu, kui Marten juba leiabki, et kõht on täiesti tühi ja kukub nämm-nämmitades sööja suunas roomama.

Oma mürakast kasvust hoolimata on ta siiski paras memmekas. Piisab sellest, kui meie vahe on juba 2 meetrit, kui tema juba puhkeb härdalt nutma ja tunneb end maailma kõige üksildasemana. Oi seda häda, kui uni peaks täis saama ja ta avastab end üksi magamistoast. Piisab ka sellest, kui tuba on lihtsalt pime ja keegi ei paista. Esimeseks liigutuseks peale silma paotamist on meeletu hädakisa saatel püsti upitamine võrevoodi najale. Kui siis ilmneb, et on öö ja magatakse juhtumisi, võib isegi natukeseks volüümi maha keerata, kilgata ja kahe hamba naeratust teha. Edasi magamist võid siis ainult teeselda, sest vähemalt tunnike monoetendust on kindel. Nii et igav ei hakka küll hetkekski.

Sinise taeva igatsusssss

K%&"#¤..=? :(((((( vihm noh. Kaua võib sadada. Isegi kummikutest jääb varsti väheks. Rääkimata üle kallaste ajavast jõest ja kahtlaselt mulksuvast kanalisatsioonitorustikust. Kui nii jätkub, siis võime varsti  porri uppuda. 

Kui tahame sinist taevast näha, siis peame minema internetti. Või vaatama neid paari peaaegu sinise taevaga pilti, mis sel suvel õnnestus läbi häda teha.

 

 

Vat sellised on õiged direktor-vanaisad - kimavad järeltulijatega võidu, nii et päike tuleb välja.

Kui ebauskuda, siis on kõik selle va poti süü, mille me emaga millalgi aasta alguses vaheruumi venitasime. Ikka selleks, et kui juhtumisi peaks mitte sadama või kange külm tulema, oleks millegagi pead pesta. Umbes sel ajal ilm jamaks läkski. Poleks me seda sinna rüganud, oleks võib-olla hoopis põuaprobleem me maad tabanud.  Võib-olla oli asi ka natuke selles, et muretsesime kevadel maale korraliku kastmissüsteemi, mis sel suvel jäigi lõpuks peaaegu kasutamata. 

Nüüd sai aga vihmaveepott tühjendatud ja pump talvituma viidud. Nii et aitab juba vihmast.

Passiomanikuks

Nüüd on maailm meile tõeliselt valla, sest Martenist sai uhke passiomanik.  

Kui meiesuguste jaoks on passivahetus puhas rutiin, siis titele passi tegemine on üsna tükk tegemist. Ametlik pool on muidugi lihtne, aga vat passipilt tekitab parasjagu peavalu. Eriti, kui üritada fotot koduste vahenditega  tekitada. Ja klient on alles äsja enam-vähem iseseisvalt tagumikule toetumise omandanud.

Marten, kuku, vaata siia

Tee nüüd natuke rõõmsam nägu!

Mitte nii rõõmus

Poiss, kus sa kaela panid?

Ära toeta nüüd seina, see püsib ise ka üsna hästi

Valgus pole ikka päris õige. Proovime linaga.

Ära topi näppu suhu

No ja siis otsustas klient röökima pista ja peagi magama jääda.

Ainsaks mõistlikuks lahenduseks oli fotograafi juurde minek. Kuigi eelnevalt hoiatati, et need passipildid võivad meile väga kalliks maksma minna, võttis Marten end kokku ja lasi täpselt 3 pildiga täitsa passipildiliku klõpsu teha.

Hilissuvised rõõmupühad

Augustikuu lõpp oli meil ülimalt õnnelik aeg. Esiteks sellepärast, et oli põhjust pidutseda seltsimehe järjekorras juba 7. minisünnipäeva puhul. Kohal olid kaks lemmik kambajõmmi, päris mitu emmet-issit ja kaks võimsat torti.

 

Meeletute vanusevahede tõttu on tegemist kolme individualistiga, kellel pole absoluutselt ühiseid mänge.

Teiseks rõõmustamise põhjuseks oli issi kojutulek. Kui eelmisel korral puhkes unest ärganu issit nähes haledalt nutma, siis seekord oli Marteni reaktsioon juba vaoshoitult neutraalne. Kodus isegi pisut rõõmus. Lõppude lõpuks oli bussilt saabunud onu üsna sama nägu, kui keegi, kelle me sinna kunagi ammu-ammu saatsime.

Issi reaktsioon oli jätkuvalt positiivne. Nublu oli vahepeal paari kilo ja mõne sentimeetri jagu veelgi armsamaks kasvanud (7-kuuselt 75 cm ja 11,2 kg).

Issi kojusaabumine oli Marteni elus pöördelise tähtsusega, sest koos issiga saabus ka vägev puldist juhitav miniauto. Arvestades selle pisidetaile, ei või me seda Marteni kätte lähema 10 aasta jooksul anda, aga võib-olla jõuab selle aja peale issi autost ehk tüdineda :) Hetkel on see meil aga vägagi eduline roomamistreener.

Kuuevarbaliste maal

"Miks see vanker siin on? Kas see titt tuleb ka või? Ehk ikka saadavad lihtsalt kedagi."

Umbes täpselt nii mõtlesid meie õpetajatest reisikaaslased, kui HTM-i esises pargis ühiselt bussi ootasime.

"No mida, ronivadki bussi peale. Nii ei saa ju."

Tegelikult muidugi saab küll. Alati saab. Kuidagi ikka. Isegi siis, kui pole päris õiget reisidokumenti kaasas, rääkimata spetsiaalsest turvaistmest. Isegi siis, kui hommikul ärgates avastad, et ühel seltsimehel on 38,3 kraadi C palavikku, kuid ta on selle peale ikka nõus üliarmsasti naeratama. Haarad veel apteegist kõikvõimalikke külmetusrohtusid kaasa ja pigistad silma bussi ronides kinna.

Külmetust muidugi ei olnud ega tulnud. Õnneks. Oli vist lihtsalt reisiärevus. Või hambad. Või aastaaegade "segipaiskumisest" tingitud shokk, mille põhjuseks Lõunakeskuse ees kohatud lumehunnik. 

...Augustikuus lumi on maas?

 Igal juhul olid õpetajatest reisikaaslased äärmiselt üllatunud, kui me Marteniga Kemeri rahvuspargis

Valguma Pasaule ees bussist välja vankerdasime. Marten magas nimelt terve 6-tunnise sõidu piuksugi tegemata maha. Tõeline imelaps!

Kemeri rahvuspark oma tervislikkusest õhkava lukshotelliga oli otsekui paradiisi jõudmine. Kui tavaliselt võime mõne majutusasutuse netilehtelt lugeda kõlavat reklaamteksti lummavast ja kodusest öömajast maagiliste järvede ja männimetsade süles ning kohale jõudes võtab vastu vaid keskpärane ööbimiskoht tehisjärve ääres võsastikus, siis seekord oli kõik tõsi. 

Nii ilus, et viska või mänguasjad minema

Enamgi veel. Lisaks järvevaadetele, oli veel kärestikuline jõgi, mägised terviserajad, mis täis pikitud päris ehtsate loodusmaalidega juhuks, kui sa oled nii üle töötanud, et ei märka enam ise loodust; spetsiaalne paljajalu käimise tunnetusrada; mustmiljon suurepärast lesimispaika; telgid nahkdiivanite ja vooditega (värske õhu mürgituse puhuks); hulgaliselt lõõgastuspüramiide; paremaks inimeseks saamise labürint, milleni jõudmiseks tuli 3 km mööda konnametsa silgata.

 Kahju ainult et meie programm nii tihe oli, et ma metsa alles üsna pimedas sain

Ja kõik see oli praktiliselt ainult meie päralt. Kuid see ei olnud veel kõik. Vaated vaadeteks, aga see, mis meile restoranis ette kanti, oli lihtsalt vapustav.  Lausa kahju oli sellesse lusikat või kahvlit torgata. 

 

Nii ilus, et söö või lill ka ära (kusjuures enamik sõidki)

Ilmselt armastas sealne kokk väga oma tööd. Igal juhul paistis tal meie õnneks aega kohutavalt üle olema, sest sellised kunstiteosed ei sünni niisama. Isegi mitte Jamie Oliveril.  Lisaks ülipüüdlikule kokale, oli meil ka peaaegu isiklik kelner, kelle me üsna ruttu koolitasime Martenile söögitooli tooma.

Masu positiivne kõrvalnähe - privaathotell ja -kelner

Kuid meie Läti reis ei piirdunud sugugi hotellis peesitamisega. Üle sai vaadatud kohalik raba, mida üks seltsimees sai silmitseda teiste kukilt. Oi tulevikus peab Marten seljas kandma vähemalt nelja naist.

Rita süles. No muidugi on mõnus. Aga mitte just kõigil.

Külastatud sai ka Riia loodusmuuseum koos kõigi oma elukatega.

Jõu ja ilunumbreid tuli näidata ka Ligatne loomapargis. Kui loomapargi mainimisel tuli esmalt silme ette lauge Elistvere, siis tarkpeadest lätlased toppisid oma loomad kõik mäe otsa. Et vanematel oleks eriti tore oma järeltulijatega (sh vankriga) ringi jalutada, ehitasid nad kõik kohad igaks juhuks veel ka treppe täis. Oi kui tore see kõik oli teadmisega, et tegelikult ei pruugi umbes 90 % tõenäosusega loomi nähagi.

Oravaid, kakkusid, sigu ja karu me siiski nägime. Muidugi meie vapra kolmiku riiete täishigistamise, pooleteisttunnise vankri seljas vedamise ja mäkke lükkamise hinnaga.

Kuid Lätil oli meie jaoks veel midagi märksa toredamat varuks. Päris ehtne karu maja söögikoht.

Lõpuks ometi sain rahulikult süüa, teadmisega, et Marten on väga pehmete käppade vahel.

Ratastel

Just suts enne Marteni 7-kuuseks saamist otsustasime temaga reisima minna. Kaua sa ikka titega niisama kodus istud. Esiteks oli plaan sõita otse Eestimaa keskpunkti, et seal pisut jalgratastel ringi vaadata ja siis läbi Tartu väljamaale.

(pildistanud Maailmaparandaja)

Muidugi ei läinud me matkama kahekesi, ikka parima seltskonnaga. Kahepeale kokku neljal rattal, kuid seekord siiski mitte veel jalgratastel (esiteks pole üks seltsimees kahjuks jalgratta sõidus veel nii tugev, et pikka maad vastu pidada ja teiseks poleks need rattad muu kola tõttu  ka eriti autosse mahtunud).

Kambakesega Järvamaal (Unistaja fotokas tegi klõpsu)

Matk oli otse loomulikult äge. Ära sai nähtud hulganisti mõisu, parke, kasse ja vihmapiisku.

Esna mõisa valitseja(nna), kes oli piisavalt laisk, et meile sisetuuri mitte teha

Kuigi enamus aega kärutasime neljal rattal, sain ära proovida ka mitu head ratast, millega oli lausa lust viljapõlduse vahel kimada. Välja arvatud äikeses. Kusjuures padukas oli tol hetkel absoluutselt kõrvaline nähtus. Peas kumisesid vaid tüüpilised äikese mõtted (umbes täpselt samad, mis kunagi Rumeenia mägedes). Huvitav, kas see ongi nüüd lõpp?; ons siis just minul vaja testida, kuivõrd efektiivne kaitsevahend on jalgratas äikse ajal?). Kui Omu tipus viskasin ohtliku seljakoti kus seda ja teist, siis nüüd polnud midagi kuhugi visata, kui siis ainult põliti kraavi. Kuna selja tagant kostus Merikese hüüd: ära ainult lenksust lahti lase, siis nii ma hoidsingi kõvasti oma mõtetest ja lenksust kinni.

 Märg, aga ilus (Merike Tiivits foto)

Lisaks mõisatele oli kavas ka ohtralt allikaid, aga neid volitasin külastama Marteni.

Allikad mõjusid talle ülimalt uinutavalt (nagu enamik asju). Aga võib-olla ka ülimalt noorendavalt ehk siis tagasi 1.elukuusse, kus enamik päevast möödus magades.

Teele jäi ka üks ülimalt uhke tuulik, mis lisaks päris ehtsa jahu jahvatamisele, on kohaliku pere  "trennisaaliks". Vähemalt saab perepea seal kõvasti võimelda :)

Seida tuulik

Sel ajal, kui teised kimasid kilekeepide tuhisedes, käisid automatkurid kilplasi vaatamas.

Oli päris naljakas. Vähemalt neil, kes ülal jaksasid olla ja oma noorendavast allikatuurist olid jõudnud taastuda.

Mõni lihtsalt magas enamuse maha

Mis sellise magajaga ikka pääle hakata? Eriti kui plaan edasi lõunasse põrutada. Nii ma siis üritasin teda lihtsuse huvides korra isegi maha ärida. Nii nagu müüakse mõnel pool teede ääres kurke ja tomateid.  Armas pingviinipoeg 

5 EURi tk

Valitud oli hea mitmesuunaline ristmik, kahjuks aga pisut vale ajastus ("müügiperioodil" ei möödunud meist pea ühtegi autot).  Nii tuligi mul reisimist Tartu-Läti suunal jätkata ikka koos Marteniga.

Siis, kui uni murrab

On selge, et Une-Mati on väikeste tegelaste jaoks peaaegu et sõimusõna ja magama jäämine üldiselt täielik tabu, mida tuleb viimse jõupingutuseni vältida. Sellest hoolimata esineb mõnikord harva olukordi, kus väiksed on sunnitud alla andma.

 Mis teha, kui väsimus murrab keset diivani najal püsti ajamist ...

... kõige põnevama vaate juures

... või keset elavat koosviibimist.

Enamasti tuleb magama saamiseks näha kurja vaeva, kasutades selleks magama tantsimist, voodiväristamist, kõriauguni tissitamist vms. Mõnikord on hiljem üsna raske aru saada, kes kelle tegelikult magama pani.

Uneasendite puhul on võimalik täheldada ka teatavat arengut. Kui esimestel elukuudel esinesid peamiselt kõikvõimalike asjanduste käkkimistehnikad, rätik-näos, rätik-kaisus- või pea-kuklas-meetodid, siis nüüdseks on vaieldamatuks lemmikuks tagumik-uppis-asend, millele eelneb külili-pöial-suus tukastamine.

Mõnikord juhtub ka seda, et ööga kasvatakse nii palju, et voodi jääb automaatselt väikeseks.

Ärkamine on sel juhul kahjuks üsna piinav

 

Täiesti omaette kategooria moodustavad autosõit-magamised. Sel juhul on tüüpiliseks müts-silmadel tehnika.

Õueuinakute puhul on lisaks vaadete vaheldumisele vajalik ka kaisulooma olemasolu.

Eelnevalt on muidugi vajalik kaisuloomalt mõned üleliigsed karvad eemaldada.

Kaisuloomi võib olla ka mitu.

Seda rohkem tuleb eelnevalt karvu eemaldada ja seda kergemini tuleb ka uni peale.