Spalased

Sume, rõske ja maadligi hall ilm. Just sellistel hetkeldel on õige aeg avada viimane päikesekiir  - SPA kinkekaart - ning võtta vastu otsus kolida mõneks ajaks Spasse. Mitte niisama mullivanni mulistama, vaid ikka peenelt - koos toa ja hoolitsustega.  Üleüldises "maailmalõpu ja jõulupaanikas" oli see lausa ainuõige samm, sest juba tund kaubandusvõrgus tüütas niivõrd, et oleksin meelsamini hotelli lounge-s pakse soomlasi võinud jälgida. 

Me nii armastame poes käia.

Mõnel on muidugi oskus shoping enda kasuks pöörata ja seda kohati isegi nautida.

Nii pole juhtunud mitte ainult ühel korral.

Õnneks meie piinad lõppesid: lumise merevaatega ja Villiga tuba oli meie päralt.

Peagi sai Mattis omale uue näo, sest vana kisti näohoolitsuses julmalt maha.  Marten jälle tõmbas peale 3 tundi aurusauna, basseine ja mullivanni kokku kui rosin ja meenutas pigem 80-aastast taadikest.

Mehed iluund magamas.

Mina tundsin end peale šokolaadihoolitsust  niiiiii jumalikult, et selleks pole lausa sõnugi.

Isegi mandariinivärska polnud sugugi enam lihtsalt mandariinidega värska, vaid justkui midagi palju enamat.

Peale õhtusööki peenes restoranis, kus Marten üritas kõikidelt laudadelt laudlinu maha tõmmata ja üle saali lõõritada, otsustasime veel viimast korda jõulutuledes Kuressaaret imetleda (ikkagi maailmalõpp ju tulemas).

Õnneks jätkus hoolitsusi ka järgmiseks päevaks. Ja meie poolest oleks võinud "maailmalõpp isegi tulla", sest olime oma maailma mõnusaimaid hoolitsused kätte saanud. 

Aitäh neile, kes sellise mõnusa kingituse organiseerisid :)

Müsteerium

Tõenäoliselt on maailmas kõik tasakaalus. Vanuse suurenemisega tekkivat nukrust leevendatakse ohtrate kallistuste, õite ja armsate kingitustega.

 

 

Mõni kingitus sobib su koju juba esimesest päevast nagu valatult. Kausike oleks justkui komplektis tapeedi, lampide ja kruusiga :)

Elektri kadumine Viidul tõi endaga kaasa aga kummalise ümbriku. Õigemini, ümbrik oli üsna harilik, kui välja jätta selle adressaadi pisut kriminullilik kirjastiil, ebatavaline oli ümbriku sisu.

Esimene reaktsioon oli:      ?

seejärel kohe :)

Ja siis natuke hämmastust.

See, et mul tuleb millelegi jälile jõuda, oli ilmselge. Ja oi kui põnev :)

Kuna EE, on minu jaoks alati tähendanud entsüklopeediaid, siis kahmasingi esimese hooga telekaaluse kapi raamatutest tühjaks. Entsüklopeediate avamine pole meil hetkel just kõige igapäevasem tegevus ja seepärast on need peidetud ikka taga tagumist. Sellise entusiasmiga pole ma 10. EEd  vist kunagi veel lapanud kui seekord, igal juhul oli vaja hirmkole ruttu näha, kas leheküljel 147 võiks olla mingi niidiots. Pisut segadust tekitas muidugi see 8, mis võis tähendada nii 8. sõna sel leheküljel,  8. lõiku ehk 8. tumedat sõna. Kuna 8. sõna sellel lehel oli midagi sidekriipsuga poolituvat või sidesõna, siis sai sõnavariant kohe välistatud. 8. märksõna - VAIM, tundus aga tõenäolisem. 

MP koos ajaraamistikuga viitas minu jaoks ainult ühele - maailmaparandaja blogile. Ette sai keritud 2007. aasta ja ülla-ülla just sel kuupäeval oligi sissekanne, ilusa roosa seaga pealegi. Jälle oli muidugi dilemma, kas 42. sõna lugeda pealkirjast või sissekande algusest, loogilisem tundus viimane variant. Ja sõnaks sai SEA. 

Kui MP oleks võinud vabalt olla ka Pireti vend Mati-Peeter, siis VU, tähendab minu jaoks ainult ühte inimest - Viviani. Selgus, et ka Vivian on blogi juba päris kaua kirjutanud, sest märgitud kuupäeval oli tõepoolest sissekanne olemas ja 26. sõnaks oli VALMIS.

LSiga oli asi juba analoogne ja 43. sõnaks 28.11 sissekandes -  ALGAB.

Väga loogiline tundus ka ÕS kui õigekeelsussõnaraamat. ÕS oli meil remondi käigus aga nii kindlalt ära pandud, et jäigi üles leidmata ja appi tuli võtta kõne sõbrale. Saigi helistatud tädi Evile, kellel sugulastest kõige tõnaölisemalt 1980. aasta ÕS riiulis. 

Tere Evi, kuidas elad?

Hästi jah? 

Meil siin ka kõik kena, aga vat selline kentsakas soov, et kangesti oleks vaja teada, kas Sul 1980. aasta ÕS on olemas. 

On jah. 

Oi, suurepärane. 

Kas võiksid selle korra leheküljelt 626 avada. 

Kas seal on 1. sõna SEIKLUS? 

Ongi.

Tundsin, justkui oleksin lahendanud universumi kõige olulisema probleemi.

SEA VAIM VALMIS, SEIKLUS ALGAB....

Aga mis see viimane rida ikkagi tähendab? Võrdusmärk viitas sellele, et real peitub vastus. Ehk siis eelnev lause pluss veel midagi. Aga ainuke, mis sealt välja võis lugeda, oli numbrid 17 ja 7 ehk siis 17. juuli?  Igaks juhuks panin rea ka googlisse. Tulemuseks youtube laul "Peagi saabun tagasi su juurde" Raimond Valgre esituses. Ehk siis mul tuli end valmis panna seikluseks, mis algab siis, kui keegi saabub minu juurde tagasi?

No see tundus siiski natuke kahtlane ja süüvisin edasi pilti. Tundus, et tegemist on mingi rannikuga, kus leidub tuletorn. Entusiastlikult sai googlesse tipitud "tuletorne Eestis" ja selgus, et selliseid punase triibuga tuletorne on kahjuks terve Eesti täis. Edasise juhtlõngana nägin pildil olevat kaarti. Googeldatud sai saari, Muhu? Ei. Saaremaa? Ei, Keri? Ei. Vormsi? Ei.

Äkki hoopis Leisi vald? No ei ole valla piirid ka. Mitte mingi valemiga. Selle koha peal sai entusiasm otsa, sest ilmselgelt oleks ka kase, kuuse ja kõrkjapuhma kolmiku otsimine liialt palju energiat nõudnud. Näppu sattus hoopiski Mari Kalkuni luuletus loe kümneni, mille olin mõni aeg tagasi paberilipikule kirjutanud.

"Kõik, mida vajad, tuleb su juurde    

          ühel või teisel varjatud kujul.             

                   Kui tunned ta ära,                              

                   saab ta su omaks.                              

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,   

tunneb su ära ja saab sinu osaks."

Otsustasin jääda mõneks ajaks ootele. Enamasti on tõesti nii, et võid millegagi näha kurja vaeva, aga kui selleks pole aeg veel õige, ei juhtu ikka mitte midagi.

Juubeldamised

Detsembri algust ma mäletan üsna selgesti.  Siis saabusid aga juubelipidustused ja .... üllatusi hakkas sadama lausa uksest ja aknast. Ei möödunud päeva, kus poleks vaja olnud hävitada mõnda torti (erinevate tortide söömise osas on kindlasti tegemist rekordkuuga) ja alati oli põhjust järjekordne Martini avada. 

Mõne jaoks piisab muidugi pelgalt Martini  nuusutamisest. Vähemalt hetkel veel.

Juubelipidustused kulmineerusid hiinateemalise "seminariga" Viidul. Seminari eelmäng algas tegelikult juba 7. detsembri õhtul, mil meie harju keskmisest kartulikeeduköögist sai seoses Merikese saabumisega  ühtäkki vinge hiina restoran. Imeliste rummikokside saatel muutusid elementaarseteks nii hiinapärase praetud riisi valmistamine muna ja aedviljadega kui krõbe kana magushapus kastmes. Marten andis ka muidugi endast parima revideerides regulaarselt prügikaste ning lennutades kõikvõimalikke köögiriistu järjepidevalt laua alla.
Laupäeval sai üle pika aja aknal ahhetada, sest päike oli lausa erakordselt ere. Südame rahus võisin Merikese Mattisega kanuutama saata, sest lihtsalt kõik muu maailm oli sel momendil ka nii ütlemata uhke.

Kuidagi suutsime end ikkagi kogu sellest ilust lõpuks eemale rebida ja suuna Viidule  võtta. Viidul läks asi muidugi ainult paremaks, sest nii tore oli kalleid inimesi näha. Koos sai kinkekotte meisterdatud, hieroglüüfe maalitud, hiina olematut poppi olematutest läpakakõlaritest kuulatud ja hiinalaternaid lennutatud. Muidugi sai ka ohtralt  hiina jooke maitstud ja hiinalõhnalises saunas leiliruumi kohalikke? ehitusvõtteid imetletud. Mõned kavapunktid, nagu näiteks hiinlase aed söörlöse koduaknal ehk kadakate pügamine bonsai meetodil, jäid muidugi täitamata, aga pole hullu. Eks nende kadakate hankimine pea kõhuni lumest oli juba omajagu äge tegevus :) Lõppude lõpuks läks see siiski asja ette, sest eemaldatud sai jälle mõni üleliigne kadakas ja kaitstud koduseid roosipeenraid.
Tai chi võteteni me muidugi peo jooksul ka ei jõudnud,  aga varustus läks siiski asja ette.

Marten, kui krooniline unepuuduses vaevleja, taas puhkehetkel. Milleks kõik need vankrid ja titevoodid, kui piisab lihtsalt riiulist?

Sünnipäevaseminari kavapunktide kohaselt pidi tants ja trall hommiku poole ööd asenduma vaiksema olemisega ja põhimõtteliselt nii ka läks. Elekter eemaldus ja otsustas naasta alles poolest lõunast. Aga seda meeldejäävamaks pidu jäi :)

Kena köik

Detsember saabus tõelise talvega. Kõik oli ühe ööga paksu lumevaiba all ja peibelik Honda külmus oma suurepäraste talverehvidega maja taha muruplatsile kinni. Eks ma aitasin talle pisut kaasa ka muidugi, aga sugugi mitte meelega. Lihtsalt uskusin temasse mingi hetk liialt. Peibe saime tänu töömehe loogikale ilusti rohumaalt kätte. Seejärel hakkas kõik kohe hästi minema: miniteaduspäevad said läbi, kõik ülikeerulised kuhu-ma-tite-jätan logistika probleemid leidsid tänu vanavanematele lahenduse ja kõige tipuks jõudis ka issi merelt tagasi.

Oh seda rõõmu.

Lõpuks saabus ka päev, kui ma ärkasin "vanana". Ega muidu poleks 30. eluaasta saabumist veel sugugi mingiks vanuseks pidanud, aga miniteaduspäevadel teatas üks gümnasist mu küsimuse peale: kas filmitsitaatide kasutamine ajas ka kuidagi muutub? sügavmõtteliselt, et kui inimesed on juba vanad ehk üle 30-sed, siis nad veel kasutavad selliseid ütlusi, nagu "Me oleme Tallinnast, me maksame", "ikkagi inimene", "Kui Tallinna lähme, siis lähme loomaaeda ja kohvikusse" jne. Praegused kooliõpilased selliseid asju aga enam ei teadvat ega kasutavat. Õnneks puhkes kogu auditoorium 30-ste vanadeks pidamise peale naerma, nii et ehk selle vanaduseni on veel pisut aega.

Sünnipäev saabus muidugi väga pidulikult: armsate sõnumite, särtsakate roosibukettide ja täpselt- minu-maitsele-tortidega.

Aga see polnud veel sugugi kõik.

Tuli välja, et sel ajal, kui meie ema ja Marteniga eelmine päev olime kartulisalatit, pikki poisse ja mokatorti palehigis meisterdanud ja Mattise peale tema kojuhiilimise pärast vaikselt turtsunud, oli tema hoopis Haapsallu põrutanud.... Et tuua sealt mulle vat see....

...päris oma kanuu.

Nüüd võib kasvõi iga päev kanuumatkale minna. Ülimõnus :) 
Nii et kui mind arvutis pole, siis kõige tõenäolisemalt kulgeme mööda vett.