Thursday, January 31, 2013

Küüslaugu-ingveri-mee-sidruni-aeg

Kohe näha, et pole kaua pidutsenud. Peale kolmepäevast sünnipäevatralli jäin haigeks. Mitte lihtsalt kergesse nohusse ja kurguvalusse, vaid ikka kapitaalsesse. Pea on tatti täis ja salvrätikuid kulub nagu selles reklaamis, kus mehel on 50:50 võimalus hukkuda tati või salfade uppumissurma. Ikka perfektne gripp perfektsionistile. Marten nii perfektsionist ei paista õnneks olevat. Või siis on lihtsalt küüslauk rinnapiimaga lenduv :)
Oma õhkõrna tõuke haigeks jäämiseks andis võib-olla ka laupäevane üldjaht, kus ainukesteks kannatajateks olid ajajad, kes kurnati üsna ära ja ühtki looma kätte ei saadudki. Otsustasin küll enne jahi lõppu koju sünnipäeva pidama tulla ja suurendada jahimeeste õnne (naine laevas, laev.../ naine jahil, jaht ...). Polnud kasu.  Oli lihtsalt selline loomakaitsepäev (ja selle vastu pole mul tegelikult ka mitte midagi).
Viimased kolm päeva on möödunud kaootilise uimerdamise, imeravimite manustamise, kala-kuival ahmise saatel ning tundega, et pole kaugel aeg, kui tatt hakkab väljuma ka kõrvadest. Arvuti oli kogu aeg liiga kaugel.
Nüüd lisandus veel köha. Õnneks on vähemalt kurguvalu pöördvõrdeline nohuga. Kui täna suutsin juba jalutada ja arvuti taha istuda, siis parandamatu optimistina arvan, et homme saangi terveks :)

Ja ongi aasta täis

25. jaanuar oli mitmekülgselt tähtis päev: oli nimelt Paavlipäev, oli Tiina sünnipäev, Klaarika sünnipäev ja mis kõige olulisem  - sai aasta täis ka ajast, kui Marten meie armsaks kambajõmmiks sai. Isegi päike paistis selle auks ja tuul puhus.

Aastaga on 50 cm-st ja 3,3 kg unilasest saanud 82 cm-ne ja 12,6 kg tõeline aktivist. Ei, ta ei kõnni veel ning seismisele eelistab iga kell "makaroni" ehk siis laseb nägu nalja täis põlved lõdvaks. See-eest mööda seina ääri, ühest käest kinni, emme dressipükste või ratastega asjade najal liigub ta väga eduliselt. Üks päev siiski tegi kogemata iseseisva sammu minu käe otsast lauani, aga see oli tema arvates vist ilmselge vahemaa möödahindamine ja rohkem ta seda viga pole teinud. 
Pole enam tõesti asja, mida ta kätte ei saa (va ainult mõni lae alla või sinna lähedusse riputatud asi, aga ka selles ei saa enam kindel olla, sest pika karjumise peale võivad ka need lõpuks vabatahtlikult alla kukkuda :)
Ka on ta ikka täielik õgilane, kes ei ütle iialgi ära väiksest pasteedisaiast või kesköisest pudrust.
  Martenil on siiski veel arenguruumi võrreldes emmega :)

Marteni vaieldamatud lemmikud on aga kommid - nende nimel on ta isegi nõus pisut vaeva nägema ehk need täitsa ise paberist lahti leotama.
Otse loomulikult on suure söömisega seoses ka kakamine umbes sama intensiivne kui kahekuustel - ehk siis vähemalt 3-4 korda päevas. Pole ka haruldane, et kakat jätkub ka mähkmest väljapoole, eriti siis, kui mängus on mustikad :)
"Verbaalsetest oskustest" kuulusid viimasel kuul Marteni ampluaasse huulte torru ajamine koos puhumisega (auhind sellele, kes mõtleb välja, mida see peaks tähendama). Lisaks kasutab ta tihti ka veidrat huultemängu, mida me keegi ei suuda temaviisi järgi teha. Kõige sarnasema tulemuse annab võib-olla sõna babbl-babbl-babbl kordamine, aga nii, et üla- ja alahuul ning suunurgad töötavad vaheldumisi. Parimatel päevadel öeldakse ka "tere", aga enamasti "tänatakse" igal sammul. Keelde on lisandunud ka uus termin "nänn" või "änn" või "änni", mis tähistab kõiki häid asju/olendeid ehk siis toitu, autosid ja naisi.
Seevastu "kiisss" tähistab ainuisikuliselt kasse, kes on Marteni (ja tõenäoliselt kasside enda arvates) majas kõige tähtsamad. "Kisssist" teavitatakse nii, et ila lendab igas kandis ja vasak käsi tõuseb kõrgele õhku nagu multifilmikangelastel. Kui muidu võib juba nutt tagataskus olla, siis kassi märkamisel, on kõik jälle parimas korras. 

Sünnipäeval oli päevakangelane juba hommikust peale erakordselt abivalmis. Nähes, et kiluvõileibade jaoks on vaja sibulaid, kattis ta igaks juhuks kogu vahekoja põranda sibulatega.
Oot, palju sul neid vaja oligi?
Edasi kulusid Marteni abikäed ära ka võileibade tegemisel, ainult kotlettide ja lihapallide praadimise ajaks tema jõud korraks rauges. Peo ajaks oli ta aga taas parimas tujus. Kuidas siis muidu, kui kohal olid maailma parimad sõbrad.
 Ehk siis....
Ja maailma parimad kingitused. Just need, mida vajati, aga millest ei osatud isegi unistada.
Nagu muusikaga auto, mis  Marteni-sugusele diskopepule lausa ideaalne
 Uhke tuunitud kelk
Koduste poolt lisandusid trumm, kampsik, suur muinasjuturaamat ja kiik, mis hetkel on pigem piinapingistaatuses
Õhtu tipuks sai teele pandud hiina latern, vesteldud kõigi õnnitlejatega üle maailma ja hävitatud traditsioonilised sünnipäevavahvlid (ei mäleta ühtki oma lapsepõlvesünnipäeva, kust oleks puudunud mamma hunnik vahvleid).
Sellega polnud sünnipäevapidu aga sugugi läbi. Vahepeal oli lihtsalt öö ja siis kõik jätkus kuni järgmise ööni.
Kingitus onu Andreselt ja tädi Maritalt
Maailma armsaim ja vajalikuim käsitöö-mänguasjakast onu Reinult
Sünnipäeva kolmandal päeval (nagu üks korralik pulm juba) käis külas libaiss, kes varasematel aegadel on  Marteni üsna hästi ära petnud.
ja muidugi Kaisi
Suur-suur aitäh kõigile kallitele, kes meid meeles pidasid ja selle sündmuse nii meeldejäävaks tegid:)

Tuesday, January 22, 2013

Plötserdamas

Võimalus mökserdada ise kokku üks luksuslik kehakoorija ja huulepalsam tundus mulle nii ahvatlev, et otsustasin ulatada oma käe looduskosmeetikale. Seda enam, kui selgus, et juhendajaks on kõiki surnuks rääkiv, aga lõputult armas Teiks. 
Koolituse eel tundus kõik kuidagi müstiline ja keeruline, tegelikkus osutus aga mänglevalt lihtsaks. Kõige raskem oli otsustada, kas teha šokolaadi- või apelsinimaitselist huulepalsamit. Kui kohale oleks jõudnud ka pulgakujuliste huulepulkade toorikud, oleks lisandunud veel üks keeruline koht ehk tulnuks otsustada, kas teha huulevõie topsi või pulka. Vahel on ikka hea, et see Saaremaa kõigest nii kaugel on, et  tarnimine siia kuid aega võtab.
Imemõnus apelsinimaitseline huulepalsam
Kehakoorija puhul õnneks  mingit erilist dilemmat polnud, kui jätta välja suhkru valik. Aga see oli õnneks ilmne. Kui on valida kahvatu, tükkitõmbuva või mõnusalt tumeda vahel, siis ilmselgelt otsustan viimase kasuks.
Nüüd siis läheb katsetamiseks.

Sunday, January 20, 2013

Energiasüst Egiptusest

Lõpuks ometi avardus mu maailm Euroopast väljapoole ja ära sai käidud Egiptuses. Kui ma enne reisi kilkasin, et avastatud saab Aafrika manner, siis reisi käigus selgus, et linnukese võib teha hoopis Aasia ette, sest Sharm el Sheikh kuulub Siinai poolsaarega siiski viimase alla. Nii palju siis eeltööst enne reisi :)
Moving to mmm.... 
Sõit lõunamaale on alati võrratu. Sõidad läbi hallist pilvemassiivist, neelatad paar korda kõrvad lukust lahti ja jälgid muudkui, kuidas lennuki tagumisest aknast paistvad päikesekiired salongi vargsi ülekuldavad. Parim oli aga astuda viie tunni paigalistumise järel lennukitrepile sooja tuule kätte. Koheselt oli pühitud mälestus tüütult kitsast lennusõidust koos titekisa ja piinlikkusega pisut liiga svipsis eestlanna pärast. 
Edasi läks kõik juba nii lihtsalt, et mõistuse oleks võinud vabalt koju jätta.
Hotellis tekkis siiski väike tagasilöök. Esiteks ei lubatud meil oma kohvreid sisse tarida, vaid need tuli maja ette jätta. Olime ilmselgelt nördinud. Check in asemel pisteti näppu mingid punased plastiklindid ja kamandati hoopis trepist alla. Tegemist ei olnud siiski ida-eurooplaste erikohtlemisega, vaid ju me paistsime lihtsalt nii närbid välja, et meid oli vaja enne sööma kupatada. Netipiltidelt paistnud luksuslikkusest upakil restorani  asemel võttis meid aga vastu harilik laokil söökla. Teenindajate pidevate closing-closing hüüete saatel kraapisin buffesaalist meesperele kokku viimased leitud söögijäänuseid. Endal muudkui peas vasardamas Mattise "niikuinii-saame-kõhud-lahti" jutt. Algus ei tundunud just paljutõotav. Pärast muidugi selgus, näljasurm meid lähema 7 päeva jooksul küll ei oota, sest kella seitsmeks õhtul nägi restoran oma üüratu toiduvaliku ja kõikvõimalikes värvitoonides kokteilidega välja kui 11. maailma ime. Ninakirtsutuseks polnud absoluutselt põhjust, isegi kõige pirtsakamatel. 

Teine negatiivsem hämming saabus aga siis, kui võti näppus tuli hakata oletama, kuhu suunas meie tuba võiks jääda.  Tiirutasime ja tiirutasime, sest tundus, et tegemist on absoluutse loogika puudumisega. Tegelikult loogika siiski oli, lihtsalt meile esiti natuke mõistmatu. Kuskil ei olnud ju nö juhendit turistidele: loe numbreid teistpidi, küsi igaks juhuks mitmelt teenindajalt nõu. Ühe käest me küsisime ja see viipas miskis suvalises suunas oma selja taha ja korrutas: "sheesho, sheesho". "Do  you understand?" Sheesho.  
No me ei tahtnud sugugi rumalad välja paista ja noogutasime siis ainult kaasa.
Pärast selgus, et kummaline sõna sheesho pidi tähendama SEAHORSE ning meie aadressiks sai järgneva nädala jooksul Seahorse tuba nr 5240. Otse kajaka tsooni ja õhtuste karaokepidude baari kõrval.
Meie plaan minna esiti kohe randa ja ujuma, ostus üsna naiivseks. Reisi esimene päev kuluski peaasjalikult sisseelamiseks. Lõunamaa suvine päev pole sugugi lõputu nagu meil - kell 4 läks järsult jahedaks ja poole kuueks oli juba peaaegu kottpime.

 Täpselt sama ootamatult, kui saabus pimedus, võis ka pilve ja sajuseks minna.
Ka illusioon sini-sisest kuldse liivaga rannast purunes esimesel päeval pisut. Meri oli küll suurepäraselt sinine ja liivgi olemas, aga merreminek paljajalu peaaegu et keelatud. Nimelt peitusid seal korallid, mis mõõna ajal paistsid kui pruunikas-kollane vetikamass, tõusu ajal aga muutusid imekauniks veemaailmaks. Vees sai kõndida, aga ainult spetssussidega.
Mõõnaga - säh sulle supelranda!
Kui Mattis on üldiselt väga vaoshoitud ja emotsioone taltsutav, siis pärast esimest proovisnorgeldamist  naasis ta tõelises eufoorias. Kilkas kaladest, mida olla lausa 20 liiki, üks uhkem kui teine; süvikutest, kust võis iga hetk keegi välja ilmuda; imekaunitest korallidest; põhjatust veest jms, mida ma  pidada ilmtingimata oma silmaga nägema.  No ma siis läksingi, aga minu jaoks oli see veemaailm algul nii hirmus, et pidin suurest paanikast peaagu ära uppuma. Ja seda vaid poolemeetrises vees, Mattise hõigete saatel, et mingu ma aga ainult edasi. Nutumaik suus nägin ma ainult neid hirmsaid süvikuid ja ei ühtki kala ning tulin nii kiiresti kui suutsin tagasi. Ilmselgelt polnud selline snorgeldamine minu jaoks. Seda enam, et tõeliselt ilus maailm ootas alles seal, kus poolemeetrine vesi läks rifi ääres järsult 50 m sügavuseks. Minu jaoks võrdus see õudusunenäoga.
Aga inimene harjub kõigega. Jalgade värisemine ja kramplik vesiehitise küljes rippumine läksid üle ja asendusid tõelise vaimustusega.


Umbes nii nägi see maailm välja.
Lisaks snorgledamisele mahtusid pea igasse päeva ka väike aeroobika ja pärastlõunane jooga; jalutuskäik imekaunil palmipromenaadil, mis vonkles pea 5 km ulatuses hotellide ja randade vahelt ja otse loomulikult pidev päikese käes viibimine (esimesel kolmel päeval tundsime end kui valged kartuliidud ja seda viga tuli ju ometi parandada).

Basseinid on sellisel aastaajal enamasti vaid silmailuks. Kui sa juhtumisi pole just talisupleja ja naudid 18 kraadist vett koos karge meretuulega.
 Üks bassein oli siiski populaarsem kui teised - soojendusega bassein. Ja üks selline basseinipilt on lihtsalt kohustuslik.
 
Nagu ka see - mees palmi alt.
Eestlaslikult võiks sellise reisi jooksul vähemalt korra helistada koju sõbrale "Jou, jou, ma siin palmi all praegu" :) Meie seda küll ei teinud, see-eest võis nädala jooksul korduvalt kuulda ühe noormehe sellesisulist mängulist telefonikõnet sõbrale Eestisse.
Tegelikult oleks  võinud veel lisada, "et rüüpan siin rummi koolaga", sest kõik hinnas paketiga võis neid endale peaaegu ööpäev läbi  7 päeva jutti lubada. (Minu puhul on kõik hinnas ilmselge priiskamine, sest kui midagi võid lubada lõputult, siis kummaline küll, tuleb trots ja tahadki ainult musta teed :) või kohalikku ananassilimonaadi veega.)
Minu Egiptuse reisi must to do -  kaamelisõit kõrbeliival.  
Done! (Ideaalis oleks see võinud toimuda veel varavalges ja tõesti kõrbes, mitte hotelli rannaliival, aga liiv pärineb vähemalt kõrbest, nii et asi seegi). Kui kedagi peaks huvitama, mis tunne oli, siis üsna kipakas. Üle kilomeetri väga sõita ei tahaks.
Martenit ma seekord kaameli selga kaasa ei võtnud, aga ta ei olnud sellepärast väga nördinud ja läks hoopis ise kaamelijahile.
Kaamelitest märksa huvitavamaks osutus aga liiv ise. Seda võis ta lõputult üle õla saata ja lamamistoolidele kühveldada. 
Kui silmapiirile sattus aga italianode pere koos kõigi oma mänguasjadega, läks asi totaalselt käest ära. Porgandpaljas titt pani sisse nelikveo ja tuiskas otse nende suunas. Ja kui me ei tahtnud terve aja ainult tema tagasitõstmise ja lohutamisega tegeleda, siis oli parem mujale kolida.
Paljad tädid või mänguasjad - igal juhul lendab peale.

7. jaanuar oli nende jaoks veel liiga vara, et eemaldada kõiksugu kuulindusi ja muid merry christmas vidinaid. Ühest sai Martenile mänguasi. Ei, me ei käinud seda  kunstkuuselt alla sikutamas. Selle kinkis Martenile üks kohalik. 
Marten oli seal üldse täielik hittbeebi, keda ei väsitud kallistamast ja nunnutamast. Kohalikud töölised on sunnitud oma perest nädalaid eemal olema ja seetõttu nad lihtsalt jumaldavad  väikseid.
Aga mitte ainult kohalikud ole lapsesõbralikud. Ka üks härra (kahtlustan et Rumeeniast või Bulgaariast) kiindus Martenisse sedavõrd, et oleks või rõõmust koos Marteniga lakke hüpanud.
 Reaktsioon oli mõlemapoolne.
Mis puutub keelesse, siis inglise keelest meie hotellis just väga palju abi polnud, sest 99% juhtudest alustati vestlust Privetiga. Mis seal imestada, kui valdava osa hotellikülalistest moodustasid meie lärmakad ida-naabrid.
Huvitav, mitme inimese unenägudesse on sattunud kaameli seljas sõitev jõuluvana, kes korrutaks muudkui Doobrõi utra, Ha-ha-haa, Stradujeshi. Ha-ha-haa? Keele peale on neil laiskvorstidel seal tegelikult annet iganes :) Pikemad sõnad võivad siiski olla komistuskiviks.

Omaette teema on muidugi kohalik ärimaailm, kus igal sammul püüti nööbist kinni haarata ja oma kaupa sokutada.
 Pealtnäha vaikne, aga ainult pealtnäha.
Esimene lähenemistaktika: Where are you from? 
Estonia
"Tere-tere". (+ Vana kere)
Edasijõudnutel lisandub otsa ka "Kuidas läheb?"
Mattisel õnnestus kokku põrgata ühe eriti edasijõudnuga. Kes teatas vastuse peale: "Hästi" 
"Tore".
Selle koha peal dialoog siiski katkes.
Kui omakeelne suhtlemine meie peal ei töötanud, siis püüti läheneda Marteni abiga. Ehk pluti-pluti jms.
Hoidku selle eest, kui ei suutnud end kuidagi tagasi hoida ja hakkasid mõnda asja ise käppima. Siis oldi krapsti juures ja kukuti kauplema. Sellest veast oskasime õnneks väga ruttu hoiduda. 
Natuke kummastav oli käia ka pealtnäha harilikus supermarketis, milles olid justkui kõik supermarketile omased tunnused, välja arvatud nähtavad hinnasildid. Otsisime, aga ei midagi. Või siis olid hinnad, aga ainult osadel asjadel. Teiste hind selgus kassas :) No tegelikult ei olnud siiski väga naljakas, kui kassas lisandub su hinnasildita kaubale eurooplase 300% juurdehindlus.
Oskavad ka liiva müüa :) Kui juhtud liivapildi tegu aga suu ammuli vaatama jääma, teatatakse lõpuks: This is yours. I made it for you. Give me 10 dollars now :)

Ekperimenteeriv Egiptus
Reis oli ka omamoodi eksperiment. Nimelt oli meil kindel plaan üritada muuta meie totaalselt nihkes unereziimi. Päike on selleks täiesti piisav argument.  Nii saigi minu 12-ärkamine juba esimesel päeval 8se lennuga paigast nihutatud. Edasi läks juba lihtsalt: iga päev nihkus ülesärkamine pool tundi varasemaks, kuni reisi viimasel päeval oli äratus juba 6:30. 
 Une-eksperimendi katsealune nr 1.
Randa jõudmiseks oli kell 8 äärmiselt õige aeg, sest päike oli juba kõrgel ja parimad toolid veel vabad.

Lisaks une-eksperimendile, selgus kohapeal, et tuleb ka kohvivaba nädal. Lihtsalt mu kohvimaitsemeel on juba nii rikutud, et lahustuva kohviga seda ära ei peta. Kusjuures üllatuslikult mõnus oli see elu kohvita. Absoluutselt ei tundnud puudust ja nädala möödudes oli maitsemeel juba niivõrd muutunud, et kulus lausa 4 päeva enne kui lonks traditsioonilist kodukohvi alla läks. See-eest kodused musta tee varud hakkasid jõudsalt kahanema :)


Gurmeemaailm
Nädal maailmas, kus hommikud algasid täpselt sinu maitsele tehtud omleti, praemuna ja terve seina ulatuses lookleva saiakeste maailmaga, lõuna- ja õhtusöögid möödusid viite eri sorti pearoogi  (sh india kööki) testides ning kümnete magustoitude ja puuviljade vahel valides, mõjusid nii, et koju tulles ei tahtnudki nagu enam midagi. Õigemini ei osanud tahta. Igal õhtul nimelt oli restoranis teemaks eri rahvuste köök. Nii sai ära maitstud inglise, itaalia, vene, vahemeremaade, idamaade ja india köögi parimad palad. Kuigi peab ütlema, et pelmentsikud oskame meie siin küll (isegi koos munaga) paremini teha. Plaan, maitsta kõike natuke, kukkus haledalt läbi, sest kui menüü on tihedas kirjas A4, siis püüa, mis püüad, kõike ei suuda ikka maitsta.
Alguses on muidugi entusiasm.
Mingi hetk entusiasm rauges.
 Viimane pidulik õhtusöök. (Selline nina pakub juba maailmaparandajale tõsist konkurentsi)

 Kalaköögi special - krabi.

Ühel päeval otsustasin, et maitseme kõiki torte ja magustoite. 13. koogikese juures sai taldrik täis ja 7 jäid ikkagi maitsmata.
Huvitav on see, et inimestele võib pakkuda ülipeeneid torte kasvõi kahekümnes eri sordis. Kui lauale kantakse puuviljasalat, millest olulise osa moodustavad maasikad, on see esimese minuti jooksul otsas. Kusjuures kõik maasikad on välja õngitsetud ja õnnetud meloni -ja õunatükid ulbivad edasi. Justkui oleks lisaks tuntud eridieetidele olemas veel spetsiaalne maasikatoiduliste grupp. Tormijooksust maasikatele kujunes hotellis lausa uus spordiala.
 Selline väga tagasihoidlik maasikaports. Maitsesid täpselt nagu meie suvised marjad.

Reisi kõige nostalgilisem moment aga saabus seoses mandariinidega. Olen nimelt alati kahtlustanud, et mu maitsemeel on muutunud, sest meie kaubanduses leiduvatel mandariinidel pole enam ammu sellist maitset ja lõhna kui neil lapsepõlvemandariinidel. Nüüd siis selgus, et pole see maitsemeel muutunud ühti: Egiptuse mandariinid lõhnasid ja maitsesid täpselt nii nagu ühed õiged mandariinid.

Lisaks maitseelamustele ja õhuvannidele, sai kogetud ka kohalikku kultuuriprogrammi. Oli selleks siis kohalik kõhutantsija, tule ja mõõganeelaja või seelikukeerutaja.  Kui keegi arvab, et seelikukeerutamine pole mingi eriline kunst, siis publikureaktsiooni järgi oleks tuleneelaja isegi seelikukeerutaja soojenduseks liiga lahja olnud.
Mees, kes võis koos eriefektidega 10 minutit jutti üht pidi keerutada.

Püramiide me seekord vaatama ei sõitnud, sest kõik olulisemad asjad said ära vaadatud juba Alf Leila Wa Leilas ehk 1001 öö muinasjutuhoovis.
Püramiidist ja Sfinksist märksa põnevamaks osutus aga kohalik nescafe eelkäija.
Pisike nunnu kohvimasin
1001 öö klišeemaailma kõige meeldivam nurk minu jaoks
Päris-Sharm
Maailm seal, kus lõppeb viimane hotell
Ringreisul vanas Sharmis sai ära käidud ka mošees, võtta vastu päikeseloojang  tohutu usukisa saatel, mis tähistas 4. palvuse saabumist; võidelda pideva kauplemisega ning vestelda pea igal sammul taksojuhtidega, kes püüdsid meid kuhugi viia. Üks edukas egiptlane ei astu nimelt sammugi jala, kui tal on auto. Kui auto jaoks raha napib, siis bussipileti jaoks peab seda vähemalt jätkuma, olgugi et sõit kestab 30 m. 
 See-eest meie noormehe jaoks oli paigalistumine sedavõrd piin, et suurest uudishimust oli ta valmis peaaegu käima õppima.
Mister uudishimu
Liiklusteema oli muidugi omaette naljanumber, sest liiklusmärgid küll olid, aga polnud täpselt selge, kellele need mõeldud olid. Kehtis vaid üks reegel: sõidab see, kellel on suurem auto. Ülejäänud vaatavad, kuidas saavad ja signaalitavad vahet-pidamata igaks juhuks. Sellises liikluskorralduses pole midagi imelikku, kui oled korra näinud mõnda kohalikku politseid tööhoos. Politseideks saavad sealmaal nimelt need noormehed, kes pole käinud koolis, pääse sõjaväkke ega kõlba kuhugi mujale tööle. No et niisugused vähemalt kuidagi riigile kasulikud oleksid.

Kuigi Egiptus pole kunagi mu unelmate sihtpunkt olnud, jäi reisist siiski üdini positiivne mulje.
Elu nagu ....

Kui kuskilt oleks leidnud postkontori.... !

Ps! Ja kui keegi peaks imestama, kust küll Märt Avandi nii jumekaks on saanud, siis meie teame, aga ei ütle :)