Peetrikese unenägu

On esmaspäev. Tavapäraselt on Marten viidud vanaema seltsi. On minu aeg. 

Otse loomulikult on parim veeta see aeg spas. Seda, et mind ootas privaatspa, ma muidugi oodata ei osanud. TERVE SPA MINU PÄRALT. Jepikajee. Mine leilisauna - ei hingelistki, aurusauna - ikka tühjus. Suures 25-meetrises basseinis oma kilomeetrit ujuda oli aga juba natuke tüütu. Polnud ju kellegagi võistelda. Mitte, et ma kellelegi ujumises konkurentsi suudaks pakkuda, aga ikkagi on parem, kui vähemalt keegi seal veel vett liigutab. Nii et juba veerand tundi pärast seda, kui avastasin maa pealt täiesti inimtühja spa, hakkasin end tundma väga üksildaselt. Olgugi, et kodus võin tunde üksi saunas olla, on inimtühi spasaun hoopis teistmoodi. Eriti kui pole ka muusikat. Aurusaun oli väheke õdusam, seal olin vähemalt  koos auruga ja mullivannis olid mullid seltsiks. 

Õnneks kestis mu Peetrikeses unenägu vaid tunni, sest siis saabusid ehtekunstnik Tarmo ja ta sõber, Elvas töötav aktivistist vanaema Tiiu oma sõbranna Ulviga ning siis juba terve trobikond kohalikke tervisesportlasi. Otse loomulikult haihtusid koheselt mu äramineku plaanid. On spasid, kus ma ei tahaks kedagi näha ja võiksin tunde lounge muusika saatel vees ulpida, aga Leisi spa pole kindlasti üks niisugustest. Seal on ütlemata tore näha uusi ja vanu tuttavaid ning kuulda uusimaid külauudiseid.

Mineviku puudutus

Sattusin üks päev autoga sõites kuulama Klassikaraadiost üht saadet, mis rääkis Põhja-Aafrika elust ja inimestest, segatuna kohaliku muusikaga (Vestlusi kultuurist). Ei tea oli see pärastlõunasest päiksest helkiv pisut uimane linn, kevadhõnguline lummus või kes teab mis, aga mul tekkis selle saate taustal tõesti tunne, nagu oleks võimalik ajas ja ruumis rännata. Silme ette kerkis tundmatu saginas Araabia linn ja kõik sellega seonduv melu ja kära. Mitte nii nagu Erilaiu "Aja jälg kivis", kus pole suurt vahet, kas juttu on Veneetsiast, Lissabonist või Pariisist, sest ainuke, millelele keskendud on Erilaiu väga eriline hääl, mis muudab kõik kuidagi ühesuguseks Erilaiulikuks.

Selle saate taustal tekkis millegipärast aga tunne, nagu oleks avanud tolmu alla mattunud "Loomingu" 84. aastakäigust. Tegelikult väga mööda ei pannudki, sest saade oli lindistatud 1974.

Püüdsin kodus teisigi Leo Normeti 1974. maade ja rahvaste saateid kuulata, aga millegipärast muutus kass nende peale närviliseks, Marten leidis, et tuleb vahetpidamata kaasa jaurata ja ema jaoks oli see lihtsalt väga tüütu saade. Nii et edaspidi tuleb esmaspäeval kell 4 autole hääled sisse lüüa ja lihtsalt kuhugi sõita. Ajas väga kaugele, ruumis võib-olla mitte nii väga.

Geen 69327E24D ekspressioneerus

Uurimistööde hindamise ikke alt vabanemine mõjus nii eufooriliselt, et avalduma hakkas geen 69327E24D, mis rahvakeeli tuntud kui toimeka perenaise geen. Võtsin kätte ja sulatasin esiti meie üüratu sügavkülmakirstu ära (1. korda pärast soetamist). Polnud sugugi hull, kui jätta välja äärmiselt nördinud titt, kes tundis, et emme armastab sügavkülmakirstu palju enam kui teda. 

Noos oli muidugi võimas. Välja tuli sadakond liitirit maasikamoose, vaarikaid, mustsõstraid, astelpajumarju, mustikaid, punaseid sõstraid ja pohli; 4 aastat vanad lestad; 10-kond kotti kõrvitsakuubikuid, ube ja herneid; tundmatu metslooma liha mõne prae jagu ja 6 l kasemahla, nii et nälga me tõenäoliselt järgmise 5 kuu jooksul ei jää. 

Aga mis ühe paarisajaliitrise kirstu tühjendamine ikka on? Kökimöki. Nähes meeletut marjalaadungit, hakkasid mõtted koheselt liikuma magustoitude suunas. Otsustatud sai küpsisetordi ja martsipanise vaarika-kohupiima-rullbiskviidi kasuks. Vahepeal käisin piilumas ka kurikuulsat komeeti, mida juba mitu korda otsimas käidud. Oli teine seekord täitsa ilusti meie noore kase kohal olemas ja binokliga igati hoomatav.

Kell 11 õhtul oli aga just paras aeg koristama hakata. Ja mitte lihtsalt rutiinselt siit natuke tolmu ja sealt natuke ja siis tolmuimejaga ja lõpuks põrandate pesu, vaid seekord oli tahtmine nühkida ja küürida absoluutselt kõiki nurgataguseid. Alates uste ja klaaside pesust ja lõpetades dushiruumi "lõhnaprobleemi" lahendamiseni. Paralleelselt podises pliidil hommikupuder ja pesumasinas uhas pesu. Marten oli ka ülimalt ametis - sõitis laevaga mööda tube ja kui avastas põrandapesuämbri, algasid muidugi lõputud veemängud.

 

Laupäeva hommikuks oli ülitoimeka perenaise geeni avaldumine pisut tagasihoidlikum, aga arvatavasti ongi see kodeeritud  avalduma reedeti.

Tuleb välja, et suhteliselt freegan

Viimased 10 päeva ja ööd olen end täielikult teadusele ja norimisele pühendanud. Ei ole mahti isegi kaua virmalisi ega komeeti oodata, rääkimata liiga pikkadest nina päikese poole sammumistest. Eksisteerivaid vaid ökoloogiakonverentsid, mille jaoks pühalikult abstrakte vorpida ning lõputuna näiv kogus uurimitöid, mis vaja kohe-kohe ära hinnata. Töödes esitatud arvutuskäikude kontrollimine on jätnud juba jälje. Otsustusvõimetus oma ökoloogilise jalajälje arvutamiseks pani kokku rehkendama hoopis selle, et  1000 uurimistöö leheküljest on lugeda veel 3%. 

Omajagu on muidugi põnev ka. Eile öösel näiteks sain põhjaliku ülevaate lasteaialaste suhtumisest kooliminekusse ja sellest, et tüdrukute unenäod on rohkem seotud nende igapäevaeluga, sest

tüdrukutel on rohkem probleeme, mille üle mõelda, samas, kui poistel pole selliseid probleeme, mille üle pead vaevata :). Täna aga taimetoitluse alast uurimust lugedes selgus, et klassifitseerun kõige paremini freeganiks või siis peskovegetaarlaseks. Mida kõike enda kohta ikka teada ei saa.

Uurimistööde väliselt on aga selgunud, et Martenist on saanud suurepärane söögilaual tegutseja. Ta veedaks seal rõõmsalt kõik oma tubased hetked. Nüüdseks on kõik lauaasjad kolinud kapi peale, aga tundub, et see on taas vaid ajutine lahendus.

 Täna menüüs: mahedalt muditud rukkileivapuru, krõmpsuvate suhkruterade ja keskmiselt tugevamalt istutud punaste sõstardega.

Õues on ta aga tõeline kelgufänn, kes isegi kaka püksis ei ole nõus oma tuunitud iluduselt hetkekski lahkuma.

s-s dilemma

Nädalavahetusel seisime tõeliselt keerulise probleemi ees - kellele ometi hoida pöialt. Kas noorukesele rohelises kitlis saarlasele Paiale või öösärgis sugulasele Õigemeelele? Kui mängus on muusika, siis loeb ainult see, mis mõjub. Seekord sugulus ei lugenud ja minu hääle sai roheline kittel. Vähe sellest, saarlane sai hääle ka Martenilt ja vanaemmelt. Me vist oleme ikka Eesti laulu fännid väikest viisi.

Perekond toimekad

Tänase päevaga võib vist rahule jääda (üle pika aja): valmis minu esimene laagerdamata juust tüümiani lisandiga; üksjagu looduskosmeetikat ning lihtsalt suurepärane mustikasupp. Ahjaa, punkt sai pandud ka ühele väiksele motivatsiooniartiklikesele ja laimi aroomiõli nimel läbi helistatud kõik Saaremaa apteegid ja ökopoed.

Marten oli ka tubli: tõstis kolm korda järjest kõik potid ja kausid kapist välja, sorteeris seejärel natuke ka kuivainete kappi, tõi mulle prügikastist paar korda juba minema visatud lapi, hankis peagi kusagilt ka ühe uhiuue asemele, sorteeris oma riideid terve suure toa ulatuses vähemalt neli korda, masseeris korduvalt meie pisut "ülemeelikus tujus" kassi; sõi öökimiseni mustikasuppi ja nõudis alates kella kaheksast õhtul muudkui õue.