Üks päev ma kohtasin...

väikest tüdrukut, kes ootas nii väga munadepühi, et lõpuks said munad värvitud juba nädal enne pühi ja pajutibud jõudsid pühadeks maha pudiseda.

Üks teine päev kohtasin aga vana meest, kes õpetas õunapuid hoopis teise pilguga vaatama. Nüüd võib loota, et järgmisel sügisel ei pea end enam õunte koristamisega pooleks rügama.

Täna aga kohtusin ma esmakordselt loodusliku maarjakasega. Oma metsas :)

Vahepealsest

Blogi on kuidagi unarusse jäänud. Pole midagi imestada, issi tuli ju koju ja kohe läks lahti üks trill ja trall.

Mitte et meil siin juba enne üks paras möll poleks olnud. Pisikesel bossil on pidevalt vaja ju midagi avastada. Näiteks seda, kui mõnus on puistata suhkrut mööda ilma. Lisaks pättustele on aga omandatud ka mõningaid kasulikke asju, nagu hambapesu. See on alati nii põhjalik, et pärast tuleb vahetada kõik täisilastatud riided ja olla üldse väga õnnelik, kui poole-tunnise "pesu" järel ollakse lõpuks nõus harjast loobuma.

Hambapesu fänn

Veel parem on aga kaks maailma toredat asja ühendada: reklaamid hambapesu taustal või vastupidi

Kahte viimasesse nädalasse on mahtunud ka noorperemehe lõputu nohu ja köha ning minu põige Tartusse koos lõunasöögiga torupilli lugude taustal ja imelise tagasijõudmisega Kuressaare-Valga bussiga, millest keegi kunagi pole midagi kuulnud, aga mis otsustas välja ilmuda just siis, kui minul seda vaja oli. Polnud palju puudu, et oleksin bussijuhti lausa kallistama kukkunud. Lihtsalt sellepärast, et ta olemas oli :)

Vähem oluline pole ka meie väike ja juba traditsiooniline mereretk Pati augu ujumiskohast Soela sadamasse. Seekord said 13 km läbitud suuskadel vihisevas tuules ja kergelt ummistavas lumesajus. Oskasime meie ka paraja päeva valida, sest eelnev kuu oli möödunud särava päikesega ja täiesti pilve ja saju vabalt. Hülgeid me muidugi ei näinud. Hea, et Mattis oma kotkasilmaga vähemalt sihtmärk poolsaart nägi ja et me Hiiumaale ei sattunud.

Soelas - oh, kui mõnus! Tagasitee vastutuules enam nii mõnna polnud.

Pärast seda kurnavat pingutust hakkasin oma suuski juba natuke vihkama ja otsustasin need selleks talveks lae alla sokutada. Kuigi ilma poolest on alles viimased päevad hakanud kergelt kevadisemaid märke ilmutama. Vähemalt ei saa nüüd enam käruga lumelagendikel matkata ja tuleb 10cm-s poris hambad risti suure tee poole rühkida. Ja kuigi tänaseks päevaks ei ole me veel mitte tilkagi kasemahla saanud, siis vähemalt kanakoole otsustas lõpuks õitsema hakata, musträstas leidis oma laulud üles ja ära on nähtud ka esimene liblikas. Nii et loota on kirju-mirjut suve.