Meil on selline tore raadio

Juhtusin üks päev kohalikust Kadi raadiost kuulma järgmist teadet: "Leitud on raha. Kätte saab Saaremaa apteegist. Kui keegi tunneb, et on raha kaotanud võib minna apteegist küsima."
Vat selline tore on elu Saaremaa pealinnas Kuressaares :)

Mister Tillatahh võtab sõna

Marten pole tõesti suu peale kukkunud. Õuue-õuue-õuue jutuvada hakkab peale juba esimesest sekundist peale silma avamist. See noormees elaks tõesti õues, kui mingid totakad suured inimesed teda igaks ööseks tuppa ei lukustaks. Aga muud moodi me lihtsalt hakkama ei saa - lingist ukse avamine pole enam mingi üllatus, snepperlukuni ta aga veel õnneks ei küündi.

Täiesti selge on see, et emme on emme, ämme või Liiiiina (Niiinja), kõik meie miljon kassi on kiisssid (ja mitte ainult meie kassid, piisab ka sellest, kui kuskil on kassi pilt).
Koer on ilmselgelt auh, lehm ja lambad on hoolimata korduvatest parandustest jätkuvalt hopad ja kanad kiiad, üleäänud linnud ja liblikad linnu, mittetäiskasvanud (+ üks täiskasvanu) on aga titad. Kui minul seostub "titaga" pigem beebi-ealine või natuke halvustav Raja-Teelelik Kah mul tita!, siis Marteni tita on üdini positiivne - oi näe teine minusugune, lähme mängima.

Lisaks on ta ilusti omandanud sõnad kell, okay, kalli, anna (mis tähendab tegelikult võta), autu (palju autosid loogiliselt autos, enne tähistas kõiki sõidukeid lihtsalt rrrrrrrrrr). 

  Vägagi sõidetavaks autoks võib kvalifitseeruda ka vana raadio.

Mehaanika valdkonda kuulub ka trinn-trinn-trinnn. Selge on ka kiikumine ehk kiiga-kaaga, appi, aga selle viimase puhul on hääletoon veel liiga tagasihoidlik, pigem nagu kuku, ma olen siin. Otse loomulikult on selge komm. Issi on aga sedavõrd raske sõna, et hoolimata kõiksugu pingutustest seda veel ei tule ega tule. Kui issi ilmub skype-aknasse või paistab kaugelt, on ta ikka ka tita. 
Mähkme kohta ütleb ta kaka, kuigi kaka on mõnikord harva kasutusel ka otseses tähenduses.

On aga ka terve rida nö omasõnu, millele meie pisut keelelistes raamides mõistus kuidagi ei küündi. Näiteks kui meie tõeline maiasmokk tahab kapi otsast küpsist või sahtlist kommi, tuleb ja korrutab ta muudkui hilda, hildatilda, äldi või älda. Kui püüda vähegi mingit loogikat tabada, siis võiks oletada, et äldi tähendab, anna seda siin ja älda vastavalt seda sealt, igal juhul võiks need omasõnad tähendada, et midagi tahetakse veel rohkem. Üheks arusaamatuseks on jäänud ka sõnad tillatah, killatahh või lihtsalt kilda, mis kõlab siiski suurepäraselt. Võib-olla ongi tegu sõnaga, mis on umbes sama oluline teada, kui okidoki, johaidii vms.
Hetke kuumim sõna on aga kukkus. Ja neid asju, mis kukuvad, on kukkumas või ise visatud, on sadu. Asjad igal sammul aina kukuvad (kusjuures kukkus on tihtipeale öeldud purjus vanamehe kombel pehme keelega ja kümme korda jutti :)

Näe, näe, tita kukkkkkus

Näe, kukkus (kukkusid need kivid vabatahtlikult veepange jeeee)

Teine hittsõna on "ei" ehk mhm-mhm. Kas vahetame mähku? Mhm-mhm. Kas tahad süüa? Otse loomulikult mhm-mhm, aga ise ronib selle peale otsustavalt laua taha ja võtab juba lusikagi kätte. Sa neist meestest siis aru.
Tundub, et aru saab ta tegelikult juba väga paljust, aga kas ta tahab alati aru saada, on muidugi iseasi.

Ei takista vallid, ei takista kips...

kui miski peab sinuni jõudma, siis see ka jõuab. Mõnikord tuleb lihtsalt õige aeg ära oodata.
Minu ellu jõudis nüüd kõhutants. Ja päev hiljem rahvatants.
Lihtsalt läks nii. Kuigi kõhutantsust kuulsin juba kevadel, polnud siis veel aeg õige. Nüüd siis oli. Kipsis käega.
Kõhutants viis omakorda aga rahvatantsuni. Selgus, et Leisi rahvatantsurühmal on naiste kriis ja nii sain hoobilt koha kahte tantsutrenni - naisterühma ja segarühma. Poleks iialgi osanud arvata, kui palju on kipsiga võimalik keerelda, lennelda ja õhku tõusta, aga on.
Nii et teisipäeviti ja kolmapäeviti on mu õhtud nüüdsest täis tantsu suurepärases seltskonnas. Kui peagi ka spa taas tööle hakkab, siis on elu siin Leisi vallas tõesti nagu lill :)

Need allikavee liitrid läksid ikka üsna kalliks maksma

Ei ole ma nii koba, et igal sammul libastuksin, aeg-ajalt tuleb seda ikka ette. Eks need sõrmed ole ennegi teistpidi käinud, aga pole ju hullu. Seegi kord ei paistnud olevat. Oli vaid väike libastumine oja ääres. Nagu ikka panin automaatselt käe selja taha.... Isegi märjaks ei saanud põrmugi. 

Tassisime allikaveekanistrid tuppa, võtsime veel öökülma hirmus paar korvitäit õunu (sh natuke haige käega). Pärast oli pagana tüütu jätkata pingelist arvutitööd vasaku käega, sest parem pidi ju külmas olema. Poleks ealeski uskunud, kui võimatu on näiteks exceli tabeli lahtreid kopida, kui kasutada on vaid üks käsi. Aga tehtud sain kõik, mis vaja. 

Käsi oli paistes aga ka veel järgmisel ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel... päeval. Äkki peaks ikka valvetuppa minema? Pilti tegema? Ah, ühe käega tüütu sõita. Murdu ei saa seal ilmselt olla, nii valus see käsi sul ju ka pole, arvas mu perearstist ema. Saunaõhtu lükkasime siiski nädala edasi, kuigi saunas sai üsna peagi käidud :) 

Käsi muutus iga päevaga aina ilusamaks. Täiesti võimalik oli maad kaevata, Soelas talgutel käia (kes ütles, et terve käega ei tohi kive korjata), Martenit iga päev vähemalt kaks korda kraanikaussi tõsta, ühe käega linna sõita, vesivõimlemises paar trenni teha, iga õhtu joogat, kätekõverdusi jne. Nädala möödudes hakkas paistetus asenduma sinirohelisusega (sh peopesas). Toimus kauaoodatud saunaõhtu mõnetunnise kontrastiga jõesujumise ja laval käimise näol ning hunniku võileibadega, mida ma olin nädal pärast kukkumist juba märksa võimelisem meisterdama. 

Pea kaks nädalat pärast õnnetut libastumisest otsustasin siiski käest minna pilti tegema. Lihtsalt kindluse mõttes. 

Oh, sa jama. Murd siiski oli. Neljanda sõrme karpaalluus. Esialgu ajas uudis naerma, aga kui ise pilti nägin, enam nii lõbus polnud. Mõra oli ikka väga sügav. 

Mis siis muud - pandi käsi kipsi. 

Ja siis läks elu hoobilt keerulisemaks. Mul oli pagana hea meel, et see aed ja katus said ikka eelmisel päeval üle värvitud, kaalid-porgandid maast võetud ja kõige rohkem oli mul hea meel selle üle, et olin otsustanud just eelmisel päeval (6. oktoober) veel mereski ujumas käia. Ilm oli ju suurepärane: 12C, isegi päike paistis. Ujumine oli nüüd ju hoobilt vastunäidustatud ja arvestades praegust riidesse paneku tempot, oleks see üsna ilmvõimatu. Rääkimata riiete leidmisest, mis sellest kobakast üldse üle libiseks.

Katsu sa ka ühe käega nõusid pesta, Marteni kakast mähkut vahetada, koerale toidu sisse vorsti lõigata, küüsi lõigata. Otse loomulikult oli mul vaja pärast kipsi panekut minna kohe poodi susse proovima. Sussid oli mõnusad, botaste nööride sidumine aga enam mitte nii mõnus. Muidugi pidi mul just koos selle suure valge jurakaga pangakaart streikima hakkama, nii et tuli ikka automaadist raha tuua, et saaks selle käega veel rohkem ringi vehkida. Seejärel avastasin õuest signaalitava auto. Kodus otsustas laps end veristada, nii et ikka kohe kõik oli üleni verd täis. Haavaga oli õnneks vaid ühe sõrme ots, aga murphy seaduse kehtimiseks oli tõestusmaterjali juba omajagu.

Mõnes asjas olen ma nüüdseks juba päris osav. Näiteks arvutis ühe käega trükkimises. Päevaraamatut on võimalik ka üsna edukalt vasaku käega täita. Autosõidus ja hammaste pesus vasaku käega on mul praktikat juba tubli 2 nädalat, nii et selle paremakäeliseks tagasiõppimine läheb ilmselt juba keeruliseks. 

Mis on aga senini minu jaoks võimatu, on hobusesaba tegemine ühe käega. Tahaks näha seda inimest, kes sellega hakkama saab. Minu kannatus sai pärast korduvaid katsetusi igal juhul otsa ja sahtlipõhjast tuli välja otsida klamber.

Külastuspäev

Meil käis täna korstnapühkija. Ma pidin tõepoolest pikali kukkuma. Ei, mitte sellepärast, et korstnapühkija meie maile sattus ega ka mitte sellepärast, et ta otsustas külastuseks valida väga varajase hommikutunni (10:30), kus teadagi tasakaal pole veel päris üles ärganud. Hoopis sellepärast, et mees oli ütlemata ilus. Must, aga pagana ilus. Safiirsinised silmad ja säravvalged hambad välkumas. Täpselt selline, nagu üks päris-päris korstnapühkija välja võiks näha. Või isegi veel kenam. Alguses Marten küll kartis musta meest pisut, aga peagi järgnes talle nagu takjas. Nii ütlemata põnev oli ju jälgida, kuidas ta osavalt korstna otsa kalpsas ning kõik läikima lõi. Pärast võtsime tal ikka korralikult kuldsest nööbist kinni, et meil järgnev aasta võimalikult õnnelik tuleks.

See polnud aga sugugi kõik. Paar tundi hiljem täitus meie aed joovastava aroomiga, sest saabus koormatäis kauaoodatud sõnnikut. Näed siis, õnn juba jõudiski kohale.

Veel üks suvemeenutus ehk kes on minu kausist söönud?

Kellele meeldiks pärast mõnusat pühapäevast mereääres käiku avastada, et keegi on vahepeal sinu kodus kondamas käinud. Värava taga oli kummuli vana ratas. Kõik kõrvalmajade uksed olid lahti tõmmatud, asju oli liigutatud... Kuigi midagi ei paistnud otseselt kadunud olevat, oli ikkagi kõhe. Kiirustades tormasin maja taha ja jõe äärde. Pilt, mis seal avanes, oli üsna õõvastav. Ülemisel trepiastmel lebasid hunnikus riided. Lapse omad, üsna väikese pealegi...
Alumiselt astmelt paistsid jalanõud...
Jões ulpis Marteni laev.
See veel puudus, nüüd on meie jõkke keegi ära uppunud. Õngitsesin laeva välja, aga midagi ega kedagi rohkem õnneks õngitsema ei pidanud. Tõesti kummaline.
Kõik oli võimalik. Ja see tundmatus oli hirmutav.
Kõndisin tagasi maja juurde ja alles siis märkasin, et midagi siiski oli puudu. Marteni laulev auto. Nüüd tekkis juba väike kahtlus. Otsustasime rattakäula koos leitud riiete ja jalatsitega autosse pakkida ja küla vahele süüdlast otsima minna.
Aga juba hetk hiljem keeras õue auto. Kahtlused osutusid tõeks. Kõige taga oligi üks kümneaastane. Noormees oli pärast mõningast ringivaatamist otsustanud jõkke laevukesega sõitma minna. Kuna aga vesi oli septembrikuiselt jahedavõitu, tundus autosõit pisut ahvatlevam. Auto osutus kohe nii armsaks, et selle otsustas ta ratta ja kõige muu vastu vahetada ning üle kõrrepõllu kilomeetri jagu autot järgi lohistades külani jalutada. Nüüd istus see poiss märgade aluspükste väel auto tagaistmel ja irvitas ainult.
Oh, kõik oli siiski üsna hästi. Õnneks ei olnud koer temaga kaasa läinud, teda maha murdnud ega muud hullu juhtunud.

"Jahimehed"

Kuidas meile ikka meeldib jahil käia. Õigemini mulle meeldib. Peab tunnistama, et kuigi jahitraditsioone on Mattis harrastanud juba poisikesest peale, on ta viimasel ajal siiski üsna tugevalt arvutisse ja tugitooli kiindunud ning teda sealt kuhugi jalutama meelitada on kohati väga keeruline. Aga me ei jäta jonni, sest nii ütlemata mõnus on soode vahel sumedatel augustiõhtutel loomi oodata. Päike vajub vaikselt metsa taha, ööliblikad koguvad jõudu, natuke tüütud parmud ja põdrakärbsed tiirutavad ka, aga mitte ülearu häirivalt. Täielik tuulevaikus. Udu roomab aeglaselt üle metsatuka. Kuskil hõikavad sookured, kraaksatab üksik vares, sõbralik kakupaar lendab üle peade....

Mattis on kusagil päriselt jahil, hiilib, hingab ainult äärmisel vajadusel. Meie Marteniga oleme aga nö jahil - minu ülesandeks on sööta kambajõmmile ette nii palju komme, et vähemalt mõnel loomal oleks põhjust kasvõi sekundiks meie vaateraadiusesse jõuda. Sest kui noormees otsustab hõikama hakata või lihtsalt naerma puhkeda, võime loomade nägemise mõttes parem kohe koju tagasi minna.

Kommimugilane, kes võib äärmise järjekindlusega hävitada kolme jahilise kommivaru. 

Kotkasilmade omanikud võivad kauguses märgata ka päris jahilist.

Oi-oi kui tore on avastada, et metsatukast ongi välja ilmunud noor sokk. Kahjuks või õnneks siiski liiga noor, et lasta tasuks. Ühtäkki on sokuga liitunud ka noor kits ja oh üllatust veel üks emane. See kolmik on tegelikult juba tuttav, sest eelmisel kahel õhtul on nad samast tukast ilmunud. Paistab, et sea pere täna ikkagi ei tule. Ega saagi loota, et iga päev ehtsaid sigu näeks.

Kui üldiselt magava kassi suhu hiir naljalt ei jookse, siis jahil olles võib üsna sageli juhtuda, et kui piisavalt kaua ühe koha peal passida, hästi vaikselt hingata ja mitte eriti palju lobiseda, võivad loomad sulle mingi hetk lausa sülle joosta. Vähemalt ühe kitsepaariga ja mägraga õnnestus nii trehvata. Seevastu hiirvaikne hiilimine ei pruugigi tulemust anda.

Mõnikord võib hiir magavat kassi tabada ka hetkel, kui kass ei oska isegi hiirest unistada. Ühel ilusal septembrikuu päeval, kui päris jahimehed olid võimalikult kaugele lennutatud ja meie olime end just laintesse heitnud, ilmus paarisaja meetri kauguselt metsatukast üks uhkete sarvedega tegelane. Minu esimene mõte oli, et näe Vigala Sass tuleb oma kitsekarjaga. Marten pistis kilkama, et aua-aua. Koera kohta oli isend ikka natuke suur. Selgus, et polnudki karja, oli vaid üks tegelane - suur ja väärikas isapõder. Muutsin enda ja Marteni mõttes väikeseks kui mannaterad ja nii me seal siis vaatasime lainetes lähenevat põtra. Põder muudkui marssis meie suunas, just seal, kuhu ma plaanisin ennist ujuma minna. 

Ahjaa, fotojäädvustus. Jätsin teise mannatera vett ja kutsut vaatama ja hiilisin vaikselt autoni. Pagan, et just täna pidi olema see üks ja ainuke kord, kus ma polnud taibanud fotokat kaasa võtta. No mis seal mere ääres ikka pildistada, käime ujumas ära ja lähme koju tagasi. Pikad, haisvad adruvallid. Säh sulle valle, vallide vahel küürutasid nüüd hiiglaslikud sarved, nende omanikust rääkimata. 

Jooksujalu tagasi mannatera juurde. Sellistel momentidel on ikka päris hea meel, et ma rattaga ei tulnud. Sai mannatera kähku autosse toimetada, igaks juhuks. Autost sai ühtlasi hea varjend. Peagi põder muidugi avastas varjendi ja see andis hea võimaluse ta üle kavaldada. Sel ajal, kui põder uudistas veest me läikivat neljarattalist, hiilisin talle vaikselt muudkui lähemale. Oi oli see vast hetk, suur jõllitav põder 30 m kaugusel, auto minust 200 m kaugusel. Ainuke, mis peas sel hetkel tagus, oli küsimus, kui kiiresti suudab üks põder keskmiselt joosta? Enda võimetes ma ei kahelnud. Lohutuseks oli see, et ilmselt on ta keskmine kiirus vees ikka väiksem kui maal. Täna on palav päev ka, kes see ikka viitsib kiirust arendada. Kui eluhetk oli piisavalt kaua kestnud, tormasin nii kiiresti, kui jaksasin, tagasi autoni. Vat see oli elujooks, ainult et üsna mõttetu. Põder jõllitas ikka sama koha peal, ei ajanud ta mind taga ega viitsinud eriti midagi. Kui mul oleks olnud nutikas telefon, siis oleks ilmselt olnud just see hetk, kus kirjutada Facebooki: Põdraga plääzil praegast. Aga kuna mul nutikas telefon puudub, siis vaatasime Marteniga autoaknast põtra ja sõime lihtsalt küpsist. Septembrikuu mereääres käigud on mu lemmikud :)
Ps! Pärast pooletunnist suplust, mis seisnes peamiselt ühe koha peal ligunemises, keeras põder otsa ringi ja jalutas rahulikult sinna, kust oli enne tulnud. Meie saime aga ujumist jätkata.

Talgud Lööne soos

Kui keegi nüüd arvab, et olin nii usin ja veetsin suve vabatahtlikuna kuskil rehitsedes, siis pean pettumuse valmistama. Rehitseda jõudsin, aga ainult oma aias. Talgutel käisin aga küll. Ja veel millistel!

 Noorrahvas täna igast saare sopist
Valjala sohu, Lööne poole teel.
Neid tuleb Leisist, Muhust, Sõrve säärest
ning Pöide nisukuningate maalt.
Mustjala pangalt, Tagalahe äärest
ja hoopis pärapõhjast Pärsamaalt.

(Katkend Debora Vaarandi  poeemist "Talgud Lööne soos")

Nutsin ja naersin vaheldumisi. Seda, kas teised ka nutsid või naersid, ei pannud ausalt üldse tähele, sest laval toimuv haaras täielikult. Ununes see, et pidin kohe varsti Tartu bussile jõudma; et väljas on august, mitte juuni; et aasta on 2013, mitte 1946; kui palju sai nähtud vaeva teatripiletite saamise nimel. Ajutine mälu täitus seevastu õllepruuliõpetusega, seostega veoautojuhtide ja valsipöörete vahel. Selgus muuseas, et Valgre kuulus Saaremaa valss pärinevat ei kuskilt mujalt kui justnimelt neilt samadelt Lööne talgutelt. Keerutav, lennutav linalakk neid polevatki lihtsalt kena väljamõeldud näitsik, vaid talgu tantsupeo esimese tantsupaari naispool Asta Mets.  
On väga vähe lavastusi, mille puhul saaks väita, et absoluutselt kõik oli paigas. Seekord sai, sest isegi sähviv äike ja paduvihm olid sissekirjutatud lausa minuti pealt.  Talgutele pean ma saama ka järgmine suvi, aga siis ei jää enam lootma sellele, et küllap ikka leidub mõni pilet. Mitu korda tavaliselt järjest ei vea. 

Karva-Marist Marteniks. Hinge hinnaga.

Oi kui ilusad juuksed! Nii palju juukseid. Tahaks endale ka selliseid. Sellise kiidulaulu peale võivad kõik lapsevanemad ainult rõõmustada. Kui aga poejärjekorras teatab mõni  võõras su poja kohta, et näe kui ilus tüdruk, siis vist pole ikka muud väljapääsu, kui tuleb aina edasilükatud juuksuriskäik lõpuks ette võtta.

Täitsa nagu harilik juuksuriskäik

Jah, aga selline juuksuritoolis püsimine kestab täpselt 5 sekundit. Seejärel peavad mängu tulema juba ahvatlused, nagu ...

Oi kui kena autoraamat.....

....küpsised, kommid. Marten, näe kui põnevad rullid, juukselakk, väiksed vanaemad, suured vanaemad.... Nii hästi laseb lõigata, lausa 20 sekundit, isegi minut. Me oleme ikka ütlemata osavad.
Aga siis ei aita enam miski. Noormees tahab ainult toolist maha ja otsejoones uksest välja.
Marten kullake, ole nüüd veel veidi paigal.
Oeh. Millal nad ometi normaalseks hakkavad?
Egas muud, kui mängu peab tulema jäätisetrikk.

Päris ilus söögilaud.

Jäätisest piisab. Natukeseks.  Võidame lausa 3 minutit.  Seejärel tahab noormees maha ja uksest välja juba koos jäätisega.

Mis sa käpid mu juukseid. Ei näe, et ma siin toitun parasjagu.

Appiiii. Kellele sa oskad sellises situatsioonis appi minna?

Ah kena küll, käib kah. Vähemalt peaks aru saama, et tegemist on siiski poisiga.

Järgmisest juuksuriskäigust ei taha aga mõnda aega midagi kuulda.

Suvesõidud vol 4 - üsna teistmoodi festival

Mõne asja juures on kõik eriline. Lihtsalt on. Ja sellest saab kohe aru. 

Olgu tänatud see kauge hetk, kui mu vaateraadiusesse sattus videoklipp Uue Maailma tänavafestivalist. Paistsid natuke kollased lehed, natuke jahedamad ööd, aga hingega muusika ja päikeselaigud muutsid kogu maailma mõnusalt soojaks. Oli selge, et sellele üritusele pean ma saama. Niisiis pakkisin augusti viimastel päevadel Marteni sisse ja me läksime. 

Bussisõit oli muidugi paras terror, nii üht kui teistpidi. Õnneks oli bussijuht end varustanud piisava koguse kommidega, mida mitte just väga bussisõitu armastav jõmm esimeses pingis sai meeleheaks arutada. Aga kõik see 8 tundi kannatusi oli seda väärt. 

See, mis meid Uue-Maailma linnajaos ees ootas, oli lihtsalt võrratult teistmoodi. Mõnus boheemlaslik elulust õhkus igast puumaja praost ja aknaraamist.

Kilu baarist viina (ei saa mainimata jätta, et ka Marten üritas sealt midagi saada)

Ei pea vist ülearu nuputama, millega tegu :)

Nukuteater, kahjuks mitte 24h

Kapsaaia suspenöör

Oli veel palju muud. Ingveritee sidruniga, hulganisti lahkeid naeratusi, pihlamarjakäevõrud, üks "Sädelev kass", ohtralt hingega asju, igipöörlev karussell...

Karussell nagu vanasti (Henri Laupmaa foto)

 Kassikontsert vol 1 (Henri Laupmaa foto)

Sirelipõõsaturnimised. Taustaks taas "Sädelev kass", aga seekord hommikumantlis. Miks mitte, pühapäev, kell ka alles 4 päeval.

Mingi pilt? Pilt küll, aga mitte lihtsalt, vaid liivast. Tehtud teab mitme inimese ja teab mitme tunni jooksul, aga see-eest puhuda oleks võinud selle laiali vaid viivuga.

Ja siis muidugi üks natuke isekas titt, kes ei tahtnud mitte midagi kuulda, küll aga näha. Ennekõike aga siiski veelompe revideerida. Õnneks oli mul võimalus vabastavalt hingata ja end viie rütmi järgi tühjaks tantsida ja siis veel ja veel positiivsust endasse ahmida.

 

Suvesõidud vol 3 - õnneotsingud

Sünnipäevad pole teps mitte kõigi lemmikpäevad aastas. On neid, kes hällipäeva lähenedes tahaks parema meelega teki üle pea tõmmata ja sünnipäeva ära unustada või selle eest kuhu-iganes põgeneda.

 

 Niu-niu

Tuju tõstmiseks ei piisanud ka paksu portreeraamatu omanikuks saamisest

Niisiis otsustasime Mattise 30. sünnipäeva masendaval päeval talle ikka natuke õnne hankida.

Sellised plaanid meeldivad juba kõigile

Kust mujalt Saaremaalt õnne otsimist alustada kui Pireti kivi juurest? 

Et su soov täituks, pead tegema kivi ümber päripäeva 3 tiiru. Päripäeva kõndimisest on meestel muidugi omad arusaamad.

Et soov ikka kindlasti täituks, roni kivile.

Polnud täpsustatud, millise kivi otsa tuli ronida.

Kallikoht

Sattusime omadega ka natuke rappa.

Kuna "õnnetuid sünnipäevalisi" on meie peres veelgi, otsustasime õnneotsinguid Saaremaal peagi jätkata. Et õnn ikka täiuslikult meieni jõuaks, astusime autosse täpselt 12:34.

Veere veerel. Enne me siit ei lahku, kui auguga kivid leitud

Kui õnn leitud, võis südame rahuga seada paremad autorattad panga veerele ja nagu tõelistele autoturistidele kohane, jälgida pangaservi ikka otse aknast. Ega polekski saanud autost väljuda, sest samal ajal käis raadiost Eesti pankrannikut tutvustav loodussaade :)

Ära said proovitud Kuriku, Suuriku ja Undva panga servad. Siis said aga pangad otsa ja ette jäi üks kõvera majakaga laid.

Õnneks polnud see Harilaiu majakas nii väga viltu, sai teise üsna kerge vaevaga sirgeks.

Vaat siin võiks magada õnn

Õnneotsingutele pani täpi Odalätsi, kus eriti õnnelikud said lisaks noorusele ka ägeda soengu.