Tuesday, March 25, 2014

Maakad Talinas

Kus siis veel kui mitte loomaaias ja kohvikus? Kaua siin ikka neid ibasid (sebrad), kanuusid (kängurud), hipposid (jõehobu), kigasid ehk rohh-rohhisid (siga), pisusid (piison), kalgasid (kaelkirjak) ja pesukarusid ning jääkarusid paberi pealt vaatad. Kaua võib lapsele seletada, et see suur londiga on elevant? Elevant tundub olevat noormehe jaoks vähemalt sama keeruline sõna kui lõvi.
Algus oli paljutõotav
Aga siis muutus kõik väga hirmsaks. Troopikamaja oli oma kalade ja ussidega irmus, jääkaru puur oli irmusirmus, aga vähemalt suutis ta seda nii kaua vaadata, et määrata liigini, et tegemist on jääkaruga. Kõige-kõige irmsam oli elevandi maja (hea et ta krokodillist midagi ei taibanud).
Irmsad irmsad Fien ja Carl kasepuid ragistamas ja pajusid koorimas
Õnneks polnud kõik siiski nii irmus - kaamid tundusid kauguses täitsa meeldivad.
Eriti sümpaatsed olid kääbusmarmosetid
Kui ma siin paar nädalat tagasi õhkasin, et oleks ometi võimalik asju ajas paralleelselt näha, siis Tallinna Loomaaia puhul pole see eriti vajalik. Tundus (ja nii enamus aega), et olen tagasi aastas 1993. Ainuke erinevus seisnes paaris uues majakeses, küngastikus ja selles, et enamikel närvilistest ja õnnetutest loomakestest olid nüüdseks tekkinud vaderid.
Ibrat, kalgat, jaanalindu ja lõvisid (ehk emmet ja issit) meil näha ei õnnestunud, aga meelehärmiks sai soetatud tõelise legofänni unistus - legoibra, legokalga, legoemme-issi ja legojaanalind; bussi ja zootöötajad saime pealekauba.
Kohvik ei jäänud ka vahele, ainult et kohvikust põgenes noormees teise samasuguse eeskujul hoopis pallimerre. Nojah, aga kohvikud ongi rohkem suurematele maakatele.

Tuesday, March 18, 2014

Teadaanne

Kallis Mattis,
Ma sulle kirjutan....
Loodus tühja kohta salli. Selgus, et su metsamajake on leidnud omale vahepeal uued elanikud....
Oh seda ärevust, mis valdas olukorras, kus avastasin, et keegi on meie kausikestest söönud ja topsikestest joonud ja ülalt kostub kahtlast kolinat....
Hea oli, et kaasas oli kartmatu jahimees, kes söandas vaatama minna. Selgus, et uuteks elanikeks oli armas kodukakupaar, kes olid sisenenud, ei kuskilt mujalt kui korstna kaudu. See seletas ka asjaolu, miks su ülipüüdlikult ja igikestvalt seina pandud hele tapeet oli võtnud kohati aegunäinud varjundi.
Olid ennast sinna juba mõnusalt sisse seadnud, kõik nurgatagused üles leidnud, paarkümmend korda üritanud läbi katuseakna ja rõdu vabadusse põgeneda. Teadsid ka seda, kus kõige parem aega veeta (ikka uue trepi uhketel postidel) ja kuhu esmajoones põgeneda, kui oht peaks ähvardama (katusealuste kõige tagumisse nurka, otse loomulikult).
Küllaltki raske oli neid sealt tagasi loodusesse saata. Ega oma kodust ole kellelgi kunagi kerge lahkuda.


Friday, March 14, 2014

Kasemahlake

Meie päeva lahutamatuks osaks on kasemahla saagil käimine. Oi see on mõnus. Alati on väike ootusärevus, et palju seekord ja et keegi poleks pütti ometi ümber ajanud. Eriti kena on aga  teekond ise.
Kui esimesel päeval oli noormees veel kuidagi kõhkleval seisukohal metsaminekus, siis järgnevatel päevadel teeb ta seda juba peaaegu iseseisvalt.
Jah, see täpike paremal on kasemahla jahtija nr 1.
 
Õnneks lõpuks jõudis ka kasemahlur nr 2 järgi
Parim osa ootab aga muidugi metsas, kus maitseme karulauku ja nurmenukke, poetame tühju teokodasid vanasse jõkke, takerdume põldmarjaväätidesse, otsime sinililli ja ilusaid puuoksi, paitame üheksavägist ning muidugi kaanime lõpmatuseni kasemahla, mis nagu enamasti selgub, ei taha kuidagi mahtuda ära 5l nõusse ega ka lisanõusse.
Mõnus!

Thursday, March 13, 2014

Ma küsin Martenilt nõu ja ta on alati nõus.....

Kas lähme võtame kibuvitsasiirupit? Jaa
Kas paneme teised sukapüksid? Jaa
Kas koristame mänguasjad ära? Jaa
Kas lähed palun ja viskad sodid prügikasti? Jaa
Kas lähme anname koerale vorsti? Jaa
Kas lähme toome metsast kasemahla? Jaa
Ma lähen nüüd vist õue. N kaa
Kas lähme korjame oksi kokku? Jaa
                                                                       Kas sööme kiivit ka? Jaa
jne jne

Nii ütlemata tore, kui keegi on alati nõus. Mis iganes mõttesse tuleb.

Wednesday, March 12, 2014

Aeg ja inimesed

Sattusin hiljuti vaatama videot, kus filmitud on  Tartu ühesid ja samu paiku 1990/91 ja 2014. Nii palju on justkui muutunud ja samas ka mitte. Tundub, et kogu aeg tuleks kaamera peos ringi käia, sest omamoodi ajaloo hõng on igas hetkes.
Täna oleks mu armas mamma, kellega mul oli võimalust oma esimesed 8 aastat koos veeta, saanud 100-aastaseks!
Kui palju oleks võinud kõik teisiti olla, kui ta oleks saanud meie kõrval palju kauem olla? 
Aga ju pidi just nii olema. Võib-olla poleks need mälestused, mis mul temast praegu on, ka mitte selliseid. Kas ma mäletaks siis neid 50 imemaitsvat vahvlit ja kaltsunukku, mis ta mulle 8. sünnipäevaks kinkis või seda väikest roosat roosikujulist prossi lasteaialõpuks? 50 rubla, mille vahetusest ei tahtnud ma midagi kuulda, sest see oli ju MAMMA KINGITUS, aga olin sunnitud seda pisar silmas ikka tegema. Pannkooke, mille taina tegemisel tal alati suu ühes kindlas asendis oli? Tühjas maapoes käimisi ja eelkõige just poe ukse taga ootamisi? Lasteaiaskäiku, kus ta jagas kõik oma barbarissi kommid lahkelt lasteaialastele? Lasteaia lugu mäletaks vast ikka, sest see on mälestus, mille meenutamine ajab mind olenemata ajast ja kohast alati nutma. Mamma külaskäik oli minu jaoks midagi sama olulist, kui isa räägitud lugu oma parimast sünnipäevakingitusest - korvitäiest punapõsksetest õuntest, mille tema mamma ja papa talle tõid. Jagada kõik oma kommid täiesti võhivõõrastele ajal, kus poes polnud peaaegu kunagi midagi saada ....
Ja kas ma mäletaks neid pisarates põski, kui me jälle nädalaks linna lasteaeda sõitsime? Kui ma praegu selle peale mõtlen, siis oleks mamma ja papa nagu igavesti seal uksel meile lehvitamas. Mis sellest, et uks on juba ammu vahetatud ja lehvitused jäänud rohkem kui 23 aasta taha. Pagan kui kahju, et me ei saa kalleid inimesi kuidagi tagasi tuua. Kas või korrakski. Ei saa mammale Martenit näidata ja Martenile mammat. Isegi siis, kui mängus on kellegi 100. sünniaastapäev.
Nii jäävadki mõned inimesed koos oma majade ja aegadega nagu kellegi mälestusse kinni ja järgmised inimesed ei tea neist enam midagi.
Milline võis olla igapäeva elu siin Kaisaküla ühes jõukamas talus kunagi? Milline vaade avanes aknast 80 aastat tagasi? Kas paistsid lehmad ja kanad ja hobused? Või ainult mustsõstra- ja tikripõõsad? 
Kahju hakkab. Alati.
Mõni elab muidugi rahulikult edasi, ainult et ei ole eriti sõnakas.



Monday, March 10, 2014

Maa ja ilm on kevadet täis

Igal hommikul pean end uksest välja astudes tõsiselt veenma, et käes ei ole aprilli lõpp ega mai, isegi mitte märtsi lõpp. Looduses rõkkab igal juhul tõeline kevad: lõokesed lõõritavad, metsvindid lendavad siuh ja siuh ühte ja teise suunda, maa ja ilm on poegivaid kasse ja lendlevaid liblikaid täis (80% tõenäosusega tuleb mul taas kirjumirju suvi, sest suurem osa täna kohatud liblikatest olid koerliblikad ja ainult üks lapsuliblikas). Temperatuur tõuseb vastavalt kuupäevale - eile 9C, täna 10C... Kanakoolmed on end juba igale poole õitsema ajanud, kask tilgub, vaher on juba lõpetanud, mesilased s...vad rõõmsalt linu täis...
Nii kena. 
Tahaks kohe kõigest hingest üle väljade silgata ja loodusega kaasa rõkata. Kui ainult arvutis ei ootaks mustmiljon uurimistööd hindamist, paar artiklit kirjutamist ning järjekordne viirus poleks meid üles leidnud. Pole hullu, sellise ilma ja olemise juures pole aega kaua haige olla. Merelgi on võibolla juba jää läinud...

Sunday, March 2, 2014

Nii palju siis tõenäosusteooriast


Kui suur on tõenäosus, et mina kui tüüpiline kell 11 ärkaja olen hommikul kell 7.08 üleval ja kuulen raadiost muusikapala, mis tundub lihtsalt suurepärane? Kui suur on omakorda tõenäosus, et mulle jääb loo esitaja varasest kellaajast hoolimata meelde ja et youtube-i sisse toksides satun just selle sama loo peale. Ma ütleks, et tõenäosus on üpris KADUVVÄIKE. Ometi just nii läkski.
Vahel tasub ikka vara ärgata ja tõenäosusteooriasse vähem uskuda: José González – Stay Alive.