Järjekordne põige

Itaalias oli meie esimeseks sihtmärgiks Pisa. Otse loomulikult ei saanud minagi jätta proovimata, kas ikka  annab see õnnetu torn sirgeks ajada.

Vist mitte

Pärast 10 minutilist jalutuskäiku turistilõksus hakkas järjest enam tunduma, et viltu pole ainult üks torn, vaid natuke kreenis on kõik teisedki hooned. 

Ajasin selja sirgu ja pea kuklasse ning otsustasin kõiki kaldeid eirata.

Torni me ajapuudusel ei pääsenud. Teiste uhkete hoonete hoovidesse parem ei trüginud....

valvurid ei paistnud just ülearu sõbralikud

Kuna Pisas polnud meie bussijuhi arvates tõesti midagi peale viltuse torni vaadata, siis sõitsime järgilippavate kotimüüjate hordide eest esimesel võimalusel Lucca suunas. 

Vat see oli juba tõeline Itaalia linnake: pesud rõdudel kuivamas, õhtusöögid kestmas poole ööni, linn täis naervaid ja valjuhäälseid inimesi ning veinipokaal tähendas vähemalt 330 ml klaasitäit... Tahes-tahtmata kummitasid kõrvus itaaliakeelsed laulukesed 80ndatest.

Lucca

Bussireiside juures on kõige ägedamaks võimalus põigata sisse ägedatesse kohakestesse. Ja nendest juba Itaalias puudust ei ole.

 Nimetu linn, mille värvatest mahtus meie buss cm täpsusega läbi, milles polnud ette nähtud ühtegi kohta bussi seisatamiseks, veel vähem parkimiseks, kuid mis oli sellegipoolest hingematvalt ilus.

No see üks oleks ka veel võinud pildile minna :)

 

Trevignano Romano

Burksilõunal

Imeline oli ka meie järveäärne festivalipaik Bracciano.

Festival ise polnud muidugi suurem asi. Pärast rinnamärkide jagamist ja missivalimistest kuulmist oli tunne, nagu oleks teinud muuhulgas väikse ajarännu ja maandunud otse 90.ndatesse. 

Tantsida muidugi sai ja kiledate häältega tädisid Jakuutiast kuuldud, aga suurepärasest elamusest polnud juttugi.

 Esinemist "nautimas"

 Mõned eelistasid kontserdi asemel rongi oodata

Hoopis olulisemad olid põiked Pompeisse ja Vesuuvile. Kui mul midagi jäi kripeldama, siis just Pompej, kus jäi vähemalt 3 tundi puudu. Minu ettekujutuses oli Pompeij umbes Orissaare keskuse suurune, paar tänavaotsa tuha alt välja puhastatud. Tegelikkuses oli aga tegemist tõelise suurlinnaga, mis oli koduks ca 11 000 inimesele ja kattis enam kui 64 hektarit! (meil oli illusioon see oma napi 2 tunni jooksul läbi jalutada :), hihii

Müsteeriumide tuba, mille seintele maalitud loosse ei jõudnud kahjuks üldse süveneda

Muidu nagu täiesti väljasurnud linn, aga kubises sisalikest  (üks villa oli ka linnaserva rajatud)

See oli kolossaalne ja hirmuäratav koht. Kõige õõvastamad olid kogu loos aga kivistunud inimesed, lapsed ja koerad ning eriti nende külitavate kehade jäljed teel.

Vesuuv oli veidi teisest ooperist. See oli rännak, mille jooksul suu muudkui vajus lummavast vaatest ammuli ja allatulek pani vägisi jooksma. Kõik olulised asjad said tehtud: pimss  kogutud, suits nähtud, kõige ilusam magnet ostetud ja veiniklaas joodud.

 Vaade Napolile

....

Tagasipõige suvesse vol 1

Blogi on täiesti unarusse jäänud. Mis teha, kui vahepeal on poolele maailmale tiir peale tehtud ja arvutiga seostunud vaid artikli kirjutamine ja andmeanalüüs. Pole hullu, vihmane aeg on kätte jõudnud ja just paras aeg reisimälestustega südant soojendada.

Esiteks võtsime oma tantsuseltskonnaga kätte ja otsustasime vallutada Itaalia. Ja mitte Tallinn-Milaano või Tallinn-Rooma lennureisiga, vaid BUSSIGA. Ma käisin vist eelmisel sajandil sel ainumal ja viimasel pikemal bussireisil. Nii et mu ootused ei olnud just ütlemata kõrged...
Aga see oli mu elu parim reis! Ausalt. Island oli võibolla sama kena, aga seda varjutas sadade koskede, kümnete geisrite ja nii mõnegi peaaegu kustunud vulkaani nägemise kõrval igikestev sügisilm, mis keset augustikuud tundus kuidagi masendav.
Meie Itaalia tuur algas mitte just ülearu positiivselt - bussijuhid pobisesid hiiglaslike kohvrite pärast, mõned kallistasid ohjeldamatult (ja mõned mõtlesid, et võibolla oleks ikka pidanud veel kõvemini neid kuuks ajaks kojujääijad kallistama). Ees ootas terve rida kell 2 ja 4 öösel algavaid bussisõite (pühal eesmärgil edestada meeletuid rekkakolonne ja ummikuid).  Mõned ööd bussis...koos toreda ööreziimiga - ehk iga kahe tunni tagant pissipeatused; vahekäik pikutajatest umbes, pidev parima asendi valik;  ohtralt mobiilisõnumeid ("tere tulemast pla-pla-pla").
Baltikumi läbisime ca 3 pissipeatusega, Poola uskumatul kombel kahega, sest kõik avalikud ja ametlikud tualetid olid avariiolukorras (mis muide paistis seal olevat statsionaarne).
Varssavis ootas meid tõeline ostupõrgu - kõik oli imeodav. Nii masendavalt imeodav, et lausa uskumatu. Nüüd oli selge, miks need noored oma hiigelsuurte tühjade kohvritega bussi ronisid.  Varssavi ise oli aga pagana ilus. Kuigi meil polnud õrna aimugi, kus see kesklinn peale oleks pidanud hakkama, ronisime linnaliinibussist maha siis, kui meie arust kõik juba piisavalt ilus oli. Ehk umbes 4 km liiga vara. Kõik kohalikud uhkisid ja puhkisid, et mingu ja võtku me aga tramm või buss, sest tegemist olla jalutamiseks selgelt liiga pika maaga. Me muidugi ei kuulanud neid. Läksime üha edasi ja plõksisime nagu tõelised turistid Tokyost.
Kuni läks alles päriselt ilusaks.

 Varssavi vanalinn ja natuke ihne õhupallimeister, kellele meeldib siin maailmas kõige rohkem siiski raha

 Ajastute kokkupõrge

Printsist valgel hobusel võib ju unistada, aga veinipiknikust ja uninumisest hirmvanas lossis pole ausalt öeldes veel unistada taibanud. Vat just nii läkski meil Nürnbergis, mis  oli pealegi  ütlemata nunnu ja täis lahkeid inimesi. Raekoja plats jättis veidi veidra mulje. Alguses. Muidu nagu harilik linna plats, ainult et täis kollaseid traktoreid, mis tundus, et olid sinna palgatud ainult selleks, et turistid ei saaks teha nende imeilusast platsist imelisi võtteid loojuva päikese taustal. No ju ma olin siis jällegi väga ilmeka näoga, igal juhul tuli üks vanahärra mulle lahkesti seletama, et seal olla toimunud suur rannavolle turniir. See tegi asja juba loogiliseks.

Meie oma lossi taustal

 Edasi suundusime Liechensteini (Vaduz), mis sai läbitud ummisjalu, aga siiski (Inga foto)

 I laik (ikka Vaduz)

Edasi võtsime suuna Sankt Moritzisse Sveitsis. 

Terve tee saatis meid Rein 

ning maalilised vaated (Rein jäi pildi tegemise ajal puu taha :)

vaated jätkusid vähemalt seni, kuni sukeldusime pilvedesse

Andke andeks, sweitslased, aga Julierpassi "vallutades" tuli kangesti Rumeenia Omu tunne peale.

St. Moritz oli aga tõeline mägede paradiis: karge õhk ja imepuhas vesi, lisaks veel imemaitsev söök ning kerge interneti vine (sest kasutada sai seda netisõltlastest eestlaste täitumisega hostelis ikka väga jao pärast) - vat sinna võiks täitsa kolida Saaremaa järel.

Päriselt saime sellest ilust ja võlust aga teada alles järgmisel hommikul, kui ära sõitsime.

Ja igav ei hakanud mitte üks raas

Edasi kulges tee ikka läbi Alpide Itaalia poole.

Täiesti suvaline linnake

Täiesti suvaline mägijärveke Sveitsis

Ja üks teine järveke juba Itaalias ja meie suurepärase tagantvaatega

.....