Suvesõidud vol 2 - otse pärapõrgusse

Juba jõulust saati olid kalendrisse märgitud suurelt ja punaselt 25.-28. juuli Püha müristus ehk VILJANDI FOLK. Kui korra käsi folgijumalale antud, siis ei taha sellest enam nii kergelt lahti lasta.
Võrreldes eelmise korraga oli siiski mõnigaid erinevusi:

 

seltskond oli kirjum.

oli ka mõnevõrra "lõbusam".

Marten oli nimelt otsustanud, et hetkel, kui tema jalad maad puudutavad, tuleb esimeses ettejuhtuvas suunas jooksu pista. Olgu siis valikus vallidel kimamine, jooks otse tantsupõrandale või haihtumine 20 000 folgilise sekka. Oi see viimane oli eriti lõbus. Isegi minu kiireloomulised reageeringud said trenni, rääkimata Mattise närvikavast. 

  "Rahulikum" oli vaid siis, kui noormees omas isiklikku tantsulava.

Ülipositiivsete mälestustega titade ja tillukeste laulutund ei sujunud seekord ka eriti ideaalselt.

Tillukeste laulu- ja mängutunnist mäletab Marten (kui ta muidugi üldse midagi mäletab) üht ägedat lokkis peaga blondiini, kellele ta kõhklematult oma auto loovutas ning ukselinki, mida oli vaja umbes 50 minutit lahti kangutada.

Sama lugu oli ka meie traditsioonilise Hubert Pärnakivile pühendatud maratoniga, mis küll toimus, aga seekord märksa jonnakamalt.

"

Meistersportlased on siiski individualistid: kui finishijoone peab käest kinni ületama, siis pigem juba ka kõhuli maas.

Kuna viimasel folgipäeval polnud noormehe jaoks erilisi muusikelamusi pakkuda, otsustasime muid toredaid paiku otsima minna.

Teele jäi käruga läbitav ja maailma mõnusaim Riisa raba, kus vesirooside kõrval võis lõputult jalgu solistada ja samas end vaikselt trikoo autosse jätmise pärast kiruda,

 sest kõrval korraldasid ühed just perekondlikku vettehüpete pühapäeva.

Mõõdukas kirumine on siiski alati kasulik....

Tulemuseks oli rannapeatus Pärnus, kus Marten oli muidugi jälle tõelises põgene-vaba-laps meeleolus.

Suvesõidud vol 1 - Mändjala rannapidu

Ma pole ju sugugi vana. Näidaku pass mis tahes, hinges olen jätkuvalt 21. Kui aga sattusin juulikuus Mändjala mändide alla Saaremaa suurejoonelisele rannapeole, kus osalejate vanus küündis heal juhul 16-ni, tuli tahes tahtmata ma-vist-ikka-olen-natuke-vana-tunne peale. Vahepeal lihtsalt oli vaja autoni jalutada, Vikerraadio käima lükata ja nädala jagu kohalikku lehte "Meie Maad" läbi sirvida. Seejärel võis jälle rahuliku südamega neoonroheliste või lillade parukatega sipsiku- ning karukostüümides tegelaste sekka kaduda.

 

Lisaks karvastele ja sulelistele võis kohata ka kohalikke ingleid.

Mingist nostalgitsemisest ei saanud siiski juttu olla, sest sarnasele üritusele olen elus täpselt ühe korra sattunud. Seda 10 aastat tagasi. Valdav mulje oli siis sama filmilikult lõbus. Ütlemata tore oli hüppama panevalt hea muusika taustal muigvel pealtvaatajana inimesi jälgida. Igal sammul toimus midagi. Kes tormas osa võtma võistlusest, kus tuli võimalikulikult pikalt karjuda Rannapiduuuuuuu; kes püüdis üleni vahusena näida siiski viis aastat vanem välja; kes oleks maha löönud kõik meesterahvad, kes tema neiuga pikemalt kui 6 sekundit rääkisid jne... Nagu vaadanuks Mehhiko seepi. 

Tol ammusel korral olin aga justkui eraklik pealtvaataja, sest kohe-kohe jõudev sõbranna saabus juba viis tundi hiljem. Sel korral oli aga seltskond isikliku kaitseingli näol algusest peale olemas. Nii et lisaks muigamisele, sai aeg-ajalt muljeid kellelegi karjuda :)

Hüvasti suvi!

Blogi on kuidagi unarusse jäänud. Mis parata: suvi oli lihtsalt liiga kena ja arvuti jaoks ei jagunud ühtki üleliigset viivu. Aga pole hullu: nüüdseks on vihmad meie maa üles leidnud, suvi juba ka ametlikult lõppenud ning just paras aeg teha pilguheit möödunud suvesse.

Ämblikud koovad juba salle

Põhupallijooksud on joostud.