Music is everywhere

Kui kevadlinnud hakkavad vaikselt tuure maha keerama, tuleb otsida alternatiive. Niisiis algas reedel taas üks elava muusika etapp mu elus. Alustuseks Epliku "Nõgesed" ja "Nelgid", järgmisel päeval seitsmetunnine jamsessioon 10 bändiga, sh The Werg, Kaks karva Tapalt jt. Padari Blues bändi ajaks olime me muusikast juba nii küllastunud, et ei jaksanudki lõpuni kuulata.

 Kuressaare parimat söögikohta Sadhu Koffikut ei ole enam, aga Sadhu maagilise muusika jämmid pole õnneks kuhugi kadunud

Peagi ootab ees "Klassikatähtede" kontsert. Kodus on meil aga üks kiirete emotsiooniliste üleminekutega laululind, kelle puhul ei saagi aru, kas stiililiselt on tegemist ugri-mugri etnoga või pigem hot popiga. Kõik liimipulgad ja pikemad legoklotsid sobivad mikrofonideks ja vaheldumisi issiga-issiga autosõidu lauluga kõlab Taukari "Kaua kaua".
Lisaks kõigele, leidis õnneliku lahenduse ka üks suur muusikaline küsimärk. Kuulsin umbes poolteist aastat tagasi raadiost üht armsat laulujuppi, mis kangesti kummitama jäi, aga mille osas ei olnud eriti ühtki niidiotsa jõudmaks selgusele, millega tegu. Kuna mul on ülim nõrkus 60ndate ja 70ndate muusika, eriti armsa kodumaise muusika vastu, siis ei jätnud jonni. Just nüüd, pärast järjekordset kontserti, tuli raadiost taas see lugu. Trummipõrina saatel: tegemist oli Tõnis Mäe ja Marju Kuudi lauluga "See rõõm jääb meile".

Ps! Tundub, et kogu selle roheluse keskel hakkab hing aga juba vaikselt tõelise suvesooja järele igatsema, igal juhul võin kontserdite vahepeal nõrkemiseni kuulata ja tantsida selle loo järgi.