Saturday, October 4, 2014

Teel maakera kuklapoolele

Kui reisida,  siis ikka täiega - kohe kuu jutti ja nii kaugele, kui vähegi võimalik. Varssavist ma koju niisiis ei sõitnud - võtsin hoopis suuna Riiale ja sealt otsejoones Istanbuli, Malaisiasse ....

Nii luksuslikku lennusõitu kui Riiast Istanbuli pole hoolimata ohtratest lennusõitudest seni veel olnud. Nahkistmed, isiklikud kõrvaklapid, tervituskomm. Kui tavalennul oleks sellest juba rohkem kui küll, siis siin alles teenindus algas, sest kõigile jagati menüüd, kust selgus, et meil on kolmekäiguline lõuna koos kõikvõimalike jookidega, mille hulgas ka värskelt pressitud apelsinimahl, mu lemmik. Jepikajee. Elu tundus liigagi ilus, eriti kui avastasin, et üks muusikakanal oli spa-muusikaga. Pole siis ime, et Türgi õhuteenindust peetakse Euroopa üheks parimaks. Reisijad söödetakse täis ja lastakse mõnusa muusika saatel suikuda. Või oli see lihtsalt nö ettevalmistus järgnevaks, sest...
Istanbuli lennujaamas tabas meid tõeline kultuurishokk: inimesi oli mitte lihtsalt palju, vaid üüratult palju; üks kaetum kui teine (st mõni oli peaaegu paljas, teisel paistsid ainult silmad), mürafoon ületas keskmist kontserti (eeldusel, et seisad täpselt kõlarite kõrval); konditsioneeride puhul oli vaid kaks varianti - need olid kas väljas või põhjas. Kuna kuskil külmetada polnud mõtet ja massides üksteiste jõllitamise mõttest ka ei vaimustunud, otsustasime sukelduda kohalikku kaubandusse. Otse loomulikult armusin (väidetavalt) käsitsi maalitud kaussidesse ja taldrikutesse.
Õnneks ei pidanud selles kultuuride virrvarris kaua viibima, sest ees ootas lend Kuala Lumpurisse ehk nagu lennukis selgus - öö kahe paksu vahel. Lennuteenindus oli muidugi Turkish Airlinesile kohaselt eeskujulik, isegi tase kõrgem, sest lisaks klappidele jagati kõigile sussid, sallid ja kõik, mis ühe pea 11 tunnise öö veetmiseks vaja. Lisaks oli võimalik isiklikult meelelahutusekraanilt vaadata, kuulata ja mängida kõike, mida hing vähegi ihaldas. Minu hing ihaldas kuulata vaid Türgi chillouti. Õnneks polnud ka öö kahe äärmiselt tüseda mehe vahel kõige hullem, sest pärast suurejoonelist õhtusööki (meie aja järgi kell 2 öösel) langesin unne, ehk magasin 11 õhutunnist 9 sirgelt maha.
Kuala Lumpur võttis meid vastu 32 kraadise lämbusega. Ühel meist venis suu automaatselt kõrvuni (hmm, huvitav küll kellel?). Ainuke jama kogu olukorra juures oli aga see, et kui Kuala Lumpurisse jõudsime ja ees oleks võinud oodata mõnus hommik, siis seal oli kõigil pisut liiga kiire ja neil oli juba pärastlõuna ning kohe-kohe hakkas pimedaks minema. Nii et nägime ära selle, kuidas maailm kümne minutiga kottpimedaks läks. Olgu Kuala Lumpuri lennujaam aga tänatud selle toreda pargi, eest kuhu ilmselt inimjalad satuvadki ainult siis, kui saabuvad hullud eestlased, kes eelistavad konditsioneeritud lennujaamale, kuumavat aeda tsirkaadide ja kõikvõimalik muude putukatega.

Seitsmest tunnist lendude vahel, mis esiteks tundusid hirmpikad, oleks äärepealt väheks jäänud. Nimelt selgus sellest mõnusast aiast lennujaama tagasi minnes, et me pole üldse õiges lennujaamaski ja tuleb sõita rongiga teise terminali. Vat siis läks kiireks. Õnneks siiski jõudsime.
Lend Kuala Lumpurist Perthi polnud aga enam kaugeltki nii luksuslik kui eelmised. Jõudsime järeldusele, et edaspidi tasuks vältida lennufirmasid, mis sisaldavad sõna „Air“, sest Air Asia nii nagu ka üks teine Airi sisaldav lennufirma, ei paku sulle 6 tunnise sõidu ajal isegi mitte vett. Vähe sellest - keelatud on ka oma söögi söömine. Elasime selle öö siiski üle ja hommikul tervitas meid juba sihtpunkt Perth. Muidugi peale 5 passikontrolli, lõputuna näivate dokumentide täitmist, vestlusi kõikvõimalike erinevate lennujaama töötajatega, kottide läbinuusutamist, jalanõude kontrolli jms. Perth ise aga oli tõeline üllatus. Kui mul sinnasaabumiseni oli selge arusaam, et Austraalia see tähendab lõõskava päikesega kuuma kohta, siis hommikul kell 6:30 võttis meid vastu täiesti harilik Eestimaa mai varahommik – karge ja linnulaulune. Ainuke jama oli see, et ühtki lindu ei tundud, puud ja muud taimed olid täiesti võõrad ja autod sõitsid täiesti valel pool, isegi juhid oli valel pool.
 Tere Austraalia!

 

No comments:

Post a Comment