Kohustuslik kirjandus

Peaksin praegu hoolega õpilasuurimusi lugema, et oskaks reedel ka midagi tarka küsida. Lihtsalt asjaliku näo tegemisest seekord vist ei piisa. Aga millegipärast viib kütridi(o)mükoosi googeldamine Jupijumala maailma ja murrete teema hoopis mättaräpsajani. Lisaks on vaja vaadata reisipakkumisi, meili ja seda, mis kell algab seksi ja linna kordus. 

Ahjaa, Marten sai just selgeks diivanilt laua peale ronimise. Nii et keset neid ülipõnevaid uuringuid kodulahe soppidest ja konnadest, tahab üks seltsimees aeg-ajalt klaviatuurile potsatada.

Ja siis tahetakse jälle sülle. Täna umbes 32. korda.

Jälle pidu

Taas oli põhjust tähistamiseks. Ei, Marten ei hakanud käima.  Ka mitte kõnelema.  Pailaps olemisest  rääkimata (kuigi aeg-ajalt suudab ta vähemalt manada särasilmse teadlase pilgu).

Seekord sai ta kõigest natuke vanemaks - 10. kuuseks. Otse loomulikult tuli sellist päeva veidi erilisemalt tähistada. Seda enam, et külla tulid ka perekond Tammed ja oli põhjust tähistada lausa mitut sünnipäeva.  Mis saaks olla veel erilisem ja samas kohasem, kui maanduda sellisel hallil ja rõskel päeval koos Leisi spasse?

Kohale minnes selgus, et vesivõimlemist sel päeval kahjuks ei toimu.

Mardike oli sellest teatest nii shokeeritud, et tuju oli kohe pikemaks ajaks rikutud. Marten pole võimlemist tegelikult kunagi väga hoolinud ja suhtus teatesse üsna leigelt. Suur bassein põlati esiti külmaks, see-eest aurusauna ja tavasauna vahepeal oli mullivann talle päris sobiv. Lausa nii sobiv, et pärast pea 2 tundi saunatamist ja mulistamist, otsustati vannis ka uinuda. 

Turgutuseks ootasid kodus 10 mini-torti, hea seltskond, hunnik rõõmsaid õhupalle, vilkuv ussike ja kerge jõulumeeleolu. 

Tähelepanu, valmis olla, start!

Kui perekond Tammedele tundus esiti, et oma kingitusega panid nad natuke mööda (sünnipäevalapse arvates on õhupallid nimelt väga hirmsad), siis tegelikult osutus see vapustavalt heaks valikuks. Vähemalt meie arvates. Pallidega oli näiteks võimalik blokeerida ligipääs telekani :)

See toimib siiani. Nüüd jääb üle vaid loota, et Marten ei saa oma pallihirmust veel niipea üle.

Victoriga teel tippu

Seoses sellega, et õue on kasse täis, peavad vaesed hiired nüüd majja kolima. Ja nad muudkui kolivad. Trepi alla, lauta, vaheruumi, lagede vahele. Toas on meil preili Kiisss, kes õnneks on hiirte arvates piisavalt hirmus, nii et tubadesse hiired veel õnneks jõudnud pole. Preili Kiisss ei ole aga nõus pimedas trepi all koos hiirtega olema. Seevastu vanaemme kass, kes veedab päevi laudas, on end seal perenaise abiga heast paremast paksuks söönud ning peab pealegi lauda ja toa vahelist ruumi liialt labaseks, et seal pikemalt kui 2 sekundit viibida. 

Ohjah. Nädala kannatasime hiirte terrorit uhkelt ära. Teise ka, aga vat kolmandal nädalal enam mitte. Elu päevad on hiirte püük meil majas meeste töö olnud. Tähendab, kui kassid sellega hakkama ei saa. Kunagi sättis lõkse papa, pärast isa. Ikka oli neid vaja ju siit-sealt timmida, kõpitseda ja need tulevad meestel alati kuidagi paremini välja.

Meie püüdsime oma esimese hiire mitte eriti mehelikult. Pigem oli tegemist asjade juhusliku kokkulangevusega. Marten suvatses poole une pealt keset ööd üles ärgata, enam mitte magama jääda ja minu küljes rippuda. Et rippuva lapsega pole eriti hea arvutitööd teha, tuli köögis tegemist leida. Näiteks hambaid pesta. Selle käigus ilmnes, et kraanikauss vajaks küürimist (seda avastan ma millegipärast alati öösel). Enne oli aga vaja tühjad piimapudelid kuhugi koristada. Vaheruumis ongi meil spetsiaalne kott tühjade pudelite tarvis. Seekord ei olnud piimapudelite kott aga lihtsalt kott, vaid elanikuga piimapudelite kott. Ettevaatlikult sai koti suu kinni tõmmatud ja käes ta oligi. 

Saaki oli otse loomulikult vaja näidata ka koostööpartnerile, kes oli omale vahepeal leidnud juba uue uurimisobjekti.

Sa tahad öelda, et see kott hiirega on millegi poolest põnevam kui leib?

 Näitasin siis lihtsalt hiirele tuba natuke ja transportisin ta ilusti ekskursioonile õue (kui oled loomakesega juba paar minutit koos olnud, siis ei raatsi teda enam sugugi tappa).

Üritasime veel paar päeva kilekotiga hiiri püüda, aga rohkem pole kahjuks õnnestunud.

Kapi alt said seejärel otsitud vanad head lõksud (selle "vana" võib neile omadustesse vabalt alles jätta, lisaks veel "roostetanud", et mitte mainida "kiljumapanevalt koledad"). Kui 3 nädalaga harjusin vaheruumis ringi vudivate hiirtega täiesti ära, siis vat vana rõve lõks Marteni käes, pani üks päev küll niimoodi kiljuma, et väikseke kohkus, lõks pudenes ja umbes kahekordne ports pissi laekus automaatselt mähkusse). Vanad lõksud on seega pigem pissipüüdjad, kiljumistesterid ja hiirte jaoks hea võimalus saada inimestelt täisteenindust. Kord ootas neid seal juust, metsseavorst isegi või. Siis viskas mul üle. Poest said töömehe soovitusel toodud tavaline ja spetsiaalsed juustulõhnalised lõksud (viimastesse ma esiti küll väga ei uskunud).

Tegelikult pole sugugi põhjust iroonitseda. Nüüdseks on juustulõhnalistega püütud 16 hiirt! Ja üldseis meie kasuks18:0. Sellised võitlused mulle päris meeldivad.

Päevad ja ööd 9-kuusega

9. kuu täitumisega seoses lisandus Martenile üks lisanimi. Nüüdsest on ta Marten-Pätu Tabri. Kui siiani oli tegemist ingellikult naeratava äärmiselt rahumeelse tegelasega, siis nüüdseks on rahumeelsusest ainult riismed. Ei möödu hetkegi, kui kuskilt ei lendaks midagi maha, ei sikutataks välja ega võetaks muud toredat ette. Eriti vahva on muidugi avada kamina- ja pliidiuksi ja venitada igal vabal hetkel kassi sabast. Seda kõike saadab otse loomulikult lõkerdav naer. 

 Näiteks on vaja pugeda arvutilaua, diivani ja tugitooli vahele. Naeru jätkub aga täpselt seniks, kuni avastatakse, et on natuke kinni kiilutud.

Tartus tuli muidugi auväärsele ja kaugelt kohale sõitnud teadlasele esitleda oma parimaid kohvitassi ümberajamise ja tordi näkku puristamise tehnikaid.

Pildistamise ajaks suudetakse aga alati näkku manada tõsiteadliku pailapse ilme.

 Ei saaks öelda, et ta ei teaks oma piire. Oi, kuidas teab, aga nii ahvatlev on ju pahandusi teha. Ja kui ma siis häält tõstan või kurjustan, pistetakse sellise kapakuga lähima toanurga suunas punuma, et sealt mulle ingellikult vastu piiluda. Nagu poleks absoluutselt mitte midagi juhtunud.

Niimoodi toolisse surutult ja fotoka ees võib ta isegi hetke paigal püsida.

Järgmiseks on aga juba vaja kogu segav kaardervärk eest nihutada ja end ekraanini pressida.

Kui peaks juhtuma, et otsustad midagi arvutis teha või isegi siis, kui alles mõtled millegi tegemisele, mis pole temaga otseselt või kaudselt seotud, on kuri karjas. Riputakse nagu takjas küljes ja tiritakse või riided seljast, et ometi sülle saada.

Sa kavatsed midagi ilma minuta teha, urrr

No ja siis tulebki teha kõike seltsimees süles. Peaaegu kõike. Kohvikannu pesemine on näiteks lihtne, hambapesu on tehtav, isegi kassi-koera kausid võime koos tuppa tuua, aga no vabandage väga pissile ma temaga küll ei lähe. Röökigu palju tahes. Loomulikult röögitaksegi, ikka ukse najal püsti, katsu siis noormeest lohutada.

Lisaks pidevatele pättustele, on Martenil nüüdseks ka öö-ja päev üsna sassis. On tavaline, et magama jäädakse alles 2-3 paiku öösel. Lihtsalt on vaja mängida kollase ja punase palliga, kõõluda minu najal ning käkkida ahviga. Ärkame nagu tõelised päevavargad - heal juhul 11, pigem 12. Seejärel tunnike, poolteist mängimist ja jälle paar-kolm tunnikest õueund kassikuhila all. Vahel juhtub, et väike uni tabab ka täiesti ootamatult.

Paned noormehe just söögitooli istuma, keerad selja, et otsida kauss ja panna söök jahtuma, kui avastad, et oled siiski natuke hiljaks jäänud.

Samas ei saa kurta: nalja saab sellise pätiga tõesti igal sammul :)

Üllatused

Käes pole veel kaugeltki päkapikkude aeg, aga kingitusi juba saabub. Vivianilt jõudis meieni näiteks väike maitsebukett. Seltsimehe arvates oli tegemist niivõrd asjaliku kraamiga, et selle imehea lõhnaga tuli kohe terve maja täita.

Et lõhn kauem püsiks, pidi helbed ilusti vaiba sisse patsutama.

Õnneks andis see maitseaine siiski enamuses tagasi purki sokutada.

Ühel teisel sombusel päeval jõudis meieni aga pakike kaugelt Ameerikamaalt. Kingitused tädi Annelt tegid päeva kohe päikseliseks.

Oh seda rõõmu!

Kui onud juba majas, siis tuleb neile loomulikult kukile ronida, sest ega onude elu pea ometi kerge olema.

On ikka ütlemata armas selliseid üllatusi saada. Aitäh teile!

Veidrad ajad

Viimasel ajal on üsna imelikke asju juhtunud. Ei, üldse mitte negatiivseid. Kui jätta välja lae peal ringi tõmblevad hiired ja see, et meie suurepärane Honda esindus ei saanud hakkama rehvivahetusega. Peale selle, et kummid jäid pooltühjaks ja täispumpamise järgselt auto ikka vibras, suutsid nad selle ka ilusti ära kraapsutada ja lisada talverehvid nii, et kõik inimesed kilomeetri raadiuses olid sunnitud meie lähenedes hirmsa kolina tõttu pead pöörama.

• Üks päev juhtus nii, et päike paistis lausa terve päeva ja isegi linnud laulsivad imeliselt!
• Üks teine päev natuke varasemast ajast, leidsin aiast lumivaarikad. Kuna Tartu rahvas oli huvitatud ka õuntest, siis olin sunnitud korjama ka lumiõunu. Nüüd siis tean, mis tunne on metsloomadel talvel.

• Mu auto sai omale "tiivad", vähemalt sõites on selline tunne. Nimelt sai Hondale installeeritud pidulikult gaasiseade.
• Meie töömees ilmus üks päev kohale kringli, kohvi ja koorega, mida ta tahtis väga meiega jagada. Ei, tegemist ei olnud mingi zestiga ega ka mis iganes lähenemiskatsega. Lihtsalt inimesel oli sünnipäev :)
• Marten käis martimas. Kuigi kommisaak rõõmustas peaasjalikult emmet, sai tema küla peal uutes kohtades turnida ja iganes lällata.
• Martenist on saanud nii viisakas noormees, et mähkmevahetus möödub ainult suure aitähhitamise saatel.
• Kui varem käisin jalutamas koos Rexi ja Marteniga, siis nüüd on lisandunud veel 6 seltsimees- kassi. Neist pooled suutsin ilusti maha raputada, aga kolmest ei õnnestunud isegi joostes ette rebida. Nii siis on meil aeg-ajalt üsna lühikesed jalutuskäigud, sest katsu sa kõigi oma koduloomadega näiteks kohalikku poodi minna. Unista veel natukesest oma ajast! Toas jälitab pidevalt üks neljakäpakil tegelane, õues hullematel päevadel lausa 7.

 

 Vapper kolmik, kes jälitas mind ei vähem ega rohkem, kui 1.3 km. 

• Karta on, et peagi võib meie jalutusmeeskonnaga liituda veel kaks seltsimeest, sest avastasime lakast veel 2 silmapaari, kusjuures üks omanikest paistab olevat täiesti lumivalge.
• Üks päev tabas mind aknast õõvastav vaatepilt: titevankrist paistis selle koha pealt, kus peaks olema Marteni nägu, tume tühjus. Esimese hooga käis peast läbi  - poiss on välja roninud, kedagi ei paistnud justkui. Tormasin õue ja siis lupsas vankrist välja üks kassike  ja siis teine ja kui edasi vaatasin, siis kõige ülbem pikutas rahulikult Marteni kõrval edasi. 

• Täna oli umbes sama teema ja jälle hakkas natuke hirmus.

Tuli aga välja, et tegu oli ilmselge kasside poolse õrnuseväljendusega - väikse vihma tõttu olid need asunud Martenit kaitsma ja soojendama. Tõesti sellise kassikuhja all ärganud lapsuke oli ilusti soe. Samas hiljem, kassideta vankrist välja võetul olid käed ja nina külmad.

Issi jälle merel

Taas on käes aeg, kui kõik loomad metsas võivad kergendatult hingata. Marten ei pea sigu eemale ehmatama ja põdrad võivad rahulikult kasvõi tee peal pikutada. Üks jahimees loksub nimelt jälle ohutus kauguses. Selline pidumeeleolu valitseb metsas juba paar nädalat. Meie nii pidulised just pole, aga nutmise oleme jätnud pigem loodusele (kes tänavu näikse kohe eriti härdas meeleolus olevat kogu aeg).

Sai isegi proovitud Martenit merele sokutada, aga ta polnud nõus kõhtu sisse tõmbama.

Issi igatsuse ja igavuse peletamiseks võtsime ette sauna remondi ja kaevasime õue üles. No olgu, seda tegi siiski Sergei. 

Meie oleme pigem sõnniku ja lehtede-õunte inimesed. Praeguseks on aiast kolme päeva jooksul sadakond kärutäit õunu ja lehti kompostihunnikusse viidud. Ja ausalt öeldes hakkab juba kergelt kopp ette saama.

Nö mitteõunaaasta saak. Ja selliseid puualuseid on meil 24!

Õhtud mööduvad aga põhiliselt kassi kiusates.

Jah just sellise näoga lähenetakse magavale kassile, ise järjekindlalt kiissitades. 

Sekka muidugi teleka ees kõõlumisi, Aracauria käperdamisi, ajalehtede rebimisi ja pidevat kõrvakontrolli. Kõrvad on Marteni jaoks tema kõige olulisemad kehaosad ja nende olemasolu tuleb  pidevalt  kontrollida. Isegi magama jäädakse kõrvad peos :) Kui muidugi üldse suvatsetakse magama jääda.

Kultuuritsemas

No ei saa ilma muusikata elada. Lihtsalt pole võimalik. Pühapäeva õhtu ei saa mööduda jazzitup´ita. Esmaspäeva muusikaelamuseks on Vikerraadio Õhtujazz. Youtubitamiste ja järelkuulamiste vahelduseks tuleb aga aeg-ajalt ka ise muusika juurde minna. Mõnikord piisab seejuures üsna vähesest pingutusest. Kontsert võib sind tabada lausa külas olles. Näiteks vennad Kallased teevad emotsionaalsuse ja armsuse osas vendadele Urbidele iga kell ära. Kusjuures see ei olnud mingi tavaline kontsert, kus esitati ainult varem õpitud lugusid, vaid looming sündis lausa kohapeal.

Ka Marteni suure iidoli bänd Akustikud  tuli meile peaaegu koju kätte - Pärsamale. Kontsert oli müstiliselt ilus, mitmekülgne ja soe. 

Instrumentide koguse poolest peaaegu võrdväärne sümfooniaorkestriga. Meie suur fänn ei suutnud end mitte talitseda ja tantsis suurest elevusest pool kontserti kaasa. Teise poole aga kuulas väga süvenenult silmad kinni. 

Esinduslikust kontsertkäitumisest ajendatuna otsustasime kolmekesi ka Kumusse Kadri Voorandit kuulama minna. 

Kahjuks ei suutnud Marten kuidagi esinejat ära oodata. Juba enne ürituse algust jõudis ta end nii üles kruvida, et otsustas Kadri ilmumise peale esiteks suurest õnnest kiljuma pista. Vähe sellest, ka loo vahepeal oli vaja kaasa kilgata ja kui Kadri juhatas sisse oma teist lugu mainides, et see on naistest, karjatas Marten kohe midagi hurraaa-laadset. Otse loomulikult üle saali. Naised ja kõik nendega seonduv talle tõesti meeldivad ja miks mitte seda siis ka igal võimalusel välja näidata (emotsionaalsuse on ta teadagi kellelt pärinud :)). Selle peale sai meie piinlikkuse limiit aga täis ning Mattise ja Marteni jaoks kontsert selle ainsa looga ka piirdus.

Viimase kontserdi ajaks toimetasime Marteni juba targu vanaemme Sirje kodukontserdile. Kujutan ette, kui väga Marten oleks tahtnud kirikus oma häält katsetada ja Estonian voices´isse sulanduda. Ma ei tea, kas tegu oli hingedepäeva müstilise õhustikuga, erilise esinemispaiga - kirikuga või mis iganes maagiaga, aga  kontserdi viimane lugu oli niivõrd võimas, ilus ja imeline, et sai hoobiga mu maailma hetke number üheks.

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,
ta läheb ees ja ütleb - tule järele!
Vii mind õnne kadumata koju.
Sa jäta kõik ja astu järele.
Üks jätab nii ja teine teisiti ja igaüks nii omaette läeb,
sest tuhat teed viib välja õnne juurde
ja teelahkmeid veelgi tuhat üle jääb.
Mis ühel õnn, on teisel ainult pete,
on nii ja teisiti kõik, mis siin on.
Kui kõik nii läbikäidud omaette
Sa oled oma võimaluste onn.
Ja üks jääb siia
ja teine see jääb sinna
ja igaüks nii vaatab tagasi.
Kes välja läeb - see väljast leiab ilma ja õnn ei leia teda iialgi.
Meid armastus viib ilmas kitsast rada.
Kui lähed, mine iseendasse.
Ja tuhat leeki võta teele kaasa.

Ja jahtund süda jäta ilmale /Ernst Enno

 Terve tänase päeva oleme aga Marteniga tantsinud ühe juudi pilli järgi.