Sunday, October 30, 2011

Kui, siis ikka suurelt

Teised tõstsid täna kellaosutid tund aega tagasi. Mina nii väikeste muutustega ei hakka end üldse vaevama - vahetasin kohe päeva öö vastu. Tegelikult tegin seda üsna sujuvalt juba 4 päeva tagasi. Nii et  olen nüüd  kõigil "hommikutel" kõige varem nii keskpäevaks või üheks üles saanud. Oi, homme tuleb kell kindlasti helisema panna, et ma ikka lõunasöögile jõuaks. Nimelt armastavad tsehhid käia vähemalt Menzas söömas juba hiljemalt 11:30.  Õigemini tuleb sul leppida spinatipestoga (loe lehmakoogiga) ja knedlikutega (loe Eesti saiaviilu kujuliseks vormitud saiaga, jah nii täpselt ongi) kui satud kogemata sööma 12 paiku. Kui aga lähed varem, siis on lootust saada isegi kartuliknedlikuid (kartulikujuliseks vormitud kartul).

Nii et lase mind veel kuskile omaette! Kohe läheb ööloomaks üle. Mine seleta Eestis kellelegi, et teate ma tahaks töötada nii päeval 12st öösel 4ni ja käia nii umbes 18-21ni ujumas :)
Ps! Kõige hullem, mis minuga juhtuda saaks, on see, kui laps oleks hommiku tüüpi. Selleks puhuks tuleks vist kõrvatropid varuda? :)

Ootamatu püha

28. oktoobril tabas mind positiivne üllatus - nimelt ei olnudki koristaja juba 6 paiku oma arsenaliga kohal, et tavapärast lärmi teha ega tulnud ka usinad tsehhid 8 paiku mu ukse taha tähtsaid küsimusi valjuhäälselt arutama. Ei. Nimelt oli see reede rahvuslik püha Slovakkiast eraldumise auks ja üleüldine vaba päev. Midagi analoogset meie 24. veebruarile  ja 20. augustile. Nii  suurejooneliselt kui meie, tsehhid sellesse päeva aga ei suhtunud, sest ühtki lippu ma kuskil küll ei märganud.

Ootamatu vaba päeva suutsin ma väga edukalt poolenisti maha magada, sest suure püha tähistamist olin ma tegelikult juba üsna eestlaslikul kombel eelmisel ööl alustanud. Nimelt olime lubanud Francescole järgmiseks muusikaürituseks mõned oma parimad palad välja valida. Ja otse loomulikult oli seda otsust ikka jube keeruline teha, sest kõik meie lood on ju nii kiired, särtsakad ja lihtsakoelised, et tuli näha meeletut vaeva, et nende seast mõni aeglasem välja valida :) Nii ma siis suutsingi peaaegu 4ni hommikul arvutiavarustes eesti muusikat otsida ja seda läbi lööritada. 

Kui läks trumm, siis mingu ka pulgad. Tööst mul seega sel päeval eriti miskit välja ei tulnud, sest juba lõunast olime plaaninud Sirgiga ujulasse minna, et siis sealt otse sünnipäevale edasi minna. Kergelt kontvõõra tunne nagu oli, aga tegelikult olin seda neiut juba isegi 3 korda näinud ja pealegi oli üritus välja reklaamitud rohkem filmiõhtu tähe all. Filmiks oli armas dokumentaal vihmametsade lõputust elurikkusest, kus ülientusiastlikud uurijad kilkasid iga tüüka, olevuse ja lõhna peale :) ja film meenutas kangesti Top Geari.

Kuid filmist osutus palju olulisemaks uus sportlik harrastus, mille sel õhtul enda jaoks avastasin - pinks! See on ideaalne mäng just minusugusele, sest omaette boonuse annab kõht, mida saab üllatuslikult edukalt kasutada pallide vastuvõtmiseks ja tagasi põrgatamiseks. Ekstreemseks tegid selle mängu aga 3 koera, kes külalistel kaasas olid ja kes olid varmalt iga mahakukkunud palli koheselt lõugade vahele haarama ja närima asuma. Ja kui juhtus kogemata ime, et pall ei kukkunudki kohe peale esimest lööki maha, siis oli kõige intelligentsem neist koheselt pinksilaua serval käppadega ootel ja ilmselgelt etteheitva (ja hüpnotiseeriva) pilguga meid ja palli jälgimas. Päris õiget ja reeglitepärast pinksi me niisiis harrastada ei saanud, sest ma ei ole sugugi kindel, et selle mängu juurde käiks 3 tiirlevat koera ja ilane ning karvane pall.
Kahjuks ei õnnestunud neid kolme entusiastlikku pildile jäädvustada ja esitatud foto on vaid tagasihoidlik illustratiiv.

Wednesday, October 26, 2011

Tšehhi eriliselt peened saunaelamused

Juba meie esimesel kohtumisel mainis Suspa (auväärne Prof. Jan Lepš), et järgmine teisipäev on SAUNAÕHTU.
Nii ta siis saabuski eile oma sinise iludusega botaanika instituudi väravasse mulle järele. Aga enne minekut tormas ta 65-aastasele habemikule ootamatu käbedusega oma 3. korruse paberkuhja mattunud katusekambrisse, et vaadata veel kiirelt üle mõned meilid.  Täiesti tüüpiline professor! Vägisi oleks tahtnud ta  arvuti tagant ära kiskuda, aga ma püüan siin metsikutest eestlastest siiski võimalikult viisakat muljet jätta ja piirdusin kõigest kerge naeratusega tema uksel ja paar korda treppidest üles alla käimisega :)
Väikse hilinemisega võis sõit lõpuks alata. Suspa on vist väga kohustetundlik, igal juhul tegi ta oma 1-minutilise hilinemise tõttu sellist rallit, et isegi mul tuli juba kerge hirm nahka.
Oi, aga saun oli põnev! Juba sisenemine oli omaette ooper. Tegemist polnud mingi masside kohaga: uks avanes siis, kui sauna hõljuv omanik oma kergelt rasvase aga ääretult hoolitsetud sõrme nupule vajutas, et see järgmistele kundedele piduliku naeratusega avada. Seejärel ulatati sulle võti, lina ja rätik.
Kookoselõhnalise leiliruumi tegid eriti  peeneks selle hõljuva omaniku poolt toodud jääkuubikud.  Keris aga oli peaaegu olematu - esiti tekkis lausa tunne, et olen sattunud hoopiski leigesse infrapuna sauna, aga oi kui palav hakkas juba peale 7 minutit. Tsehhid kukkusid muidugi kohe end kaabitsema. Terve saunaukse tagune sein oli täis erivärvilisi kaabitsaid. Õnneks või kahjuks sain alles hiljem teada, et kõigile neist leidus tegelikult omanik. Tegemist oli niisiis üsna kindlale klientuurile mõeldud ühissaunaga, kus kunded said südame rahuga  jätta oma kaabitsad ja pesemisasjad, et siis nädala või paari pärast naasta.
Vahepeal sai end kuumuse eest laotada apelsinikarva ruumi lamamistoolidele, kus hõljuv omanik  taaskord tõttas kõigile soovijatele õlut ja muid jooke ulatama. Ütlemata peen värk ikka. 
Ja siis tuli mullivanni otsus. Ka see polnud sugugi tavaline - nimelt oli selle iga mull väga-väga eriline. Korraga mahtus vanni 4 inimest - mahtunud oleks ilmselt ka 10, aga mulle oli 4le. Kusjuures kõik vanni nurgad olid eri mullireziimiga. Seetõttu oli ka pidev ringliiklus vägagi õigustatud. Lisaks oleks hõljuv omanik meile ka hea meelega shampanjat valanud, aga sellest mingil põhjusel õnneks loobuti.
Sellise koha puhul on ainult üks jama - mingi aeg peab ära minema. Hõljuv omanik oli juba kell 22.50 üsna jalgadega maa peal ja hakkas otsustavalt põrandat pühkima. Aga naeratus tema suult ei kadunud siiski hetkekski!
Kokkuvõttes ei läinud see lõbu väga palju maksmagi. Kuigi kohalikus ja ühtlasi minu hetke lemmik ujula-spas saaks selle raha eest napilt 3 päeva ujuda!

R-maailma pitsa teisipäev

Elu põhitõed on mul paigas: ei mingit "Olla või mitte olla?", "Mida selga panna?" vms. Ei,  põhidilemma on hetkel hoopiski - kas Poisson või Gaussian?
See oleks olnud kindlasti üsna "väärt" vaatepilt: pingsalt ekraani jõllitav neiu, kel alailma keel suunurgast välja ripnemas, istumas jogurti ja õunamoosiste tassidega tihedalt kaetud laua taga, mis lisaks kaunistatud  hävitatud porganditest alles jäänud rohelistest kontsadest. 
Aga nii põnev juu :) ja maksku mis maksab peale 2 aastat analüüsimist ei anna ma ometi nüüd alla. Tea mitu korda ma juba endale lubanud olen, et nüüd on analüüsitud? Nii on hästi ja paremini enam ei saa. Aga ei, mind on ikka õnnistatud lõputu lootusrikkuse ja paraja annuse tahtejõuga.


Deem, preili R jälle pirtsutab ja jookseb seed numbers per shoot peale juba teab mitmendat korda kokku. Nii et hakkame aga jälle otsast pääle. 
Õnneks on täna mu vaese arvuti õnnepäev - ma ei tõukagi lauda ümber ega torma uksest välja paremat maailma otsima. Ei, täna olen ma oma armsas  R programmi  statistika maailmas ja ei taha siit välja. Vahepeal ei suuda suurele põnevusele vastu seista ja vaatan juba vilksamisi teise programmiga üle, mis liikide väljasuremisriski mõjutab. Jube oluline on teada, kas terminal velocity on ikka jätkuvalt oluline? Ja clonality? Mhh, miks see K ometi rolli mängib ja T ja R ka. See skript vist ikka ei tööta?

Oi, PITSA HAKKAB KOHE!
Paari tüki huvitava pitsa nimel olen siiski nõus natukeseks oma statistika maailma hülgama ja iga-teisipäevasesse pitsaseminari kappama. 
Taaskord oli tegemist väga põnevate maitseelamustega - brokkoli pitsa, muna ja spinati pitsa (Sirgi suureks "rõõmuks"), vaesele taimetoitlasele Inrale kahjuks ainult üks hädine taimetoitlaste pitsa. Minu suureks pettumuseks banaanipitsat seekord polnudki. Ahjaa, seminari teema siiski oli - DNA barcoding. Jäi mulje, et osad  vähemalt teadsid sellest midagi. Ma kahjuks sinna valitud seltkonda ei kuulunud, nii et minu poolt ei mömmigi ja ausalt öeldes paistis, et paljud kibelesid sealt lõpuks minema. Nii võisin naasta õnnelikult oma statistika maailma.

Tuesday, October 25, 2011

Drinking with instruments - Arrrrrrriba

Oi mul on ikka vedanud - kolmas nädal alles algas siin ja juba kolm õhtut täis pilgeni head muusikat. Nimelt on mu siinse juhendaja Francesco sõpruskonnas päris mitu peaaegu professionaalset muusikut. No olgu, ise nad end nii kindlasti ei lubaks nimetada, aga mina olen vähemalt üli rahul :) Igal juhul on flöödi, 5 kitarri, mandoliini ja eilset õhtust alates õnnetu lennukist mahajäämise kompensatsiooniks hangitud ukulele orkester vägagi muljetavaldav. Repertuaaris pole küll eesti lugusid (seda viga plaanime järgmine kord parandada ning hankida  meie parimad lood), küll aga ohtralt tsehhi loomingut ja muidugi muusikaürituse tavaliselt kõige elavama tegelase ja multi-eurooplase Fra lõputust Itaalia, Hispaania segaverelisest varasalvest. Minu vaieldamatu lemmik esimesest õhtust peale on muidugi Mexico, Mexico sombre ....Tecila....

Vaatad neid ja kuidagi kahtlaselt tuttav tuleb kõik ette. (Vist nii mõnigi meie kambast võiks endale siit analoogi leida :) Ja oi, kuidas nad võivad ka lugusid miksida - silmagi pilgutamata minnakse taas üle Lions sleep tonighti-le või Knocking on heaven....

Mul on pagana kahju, et ma ikka õlut ei joo - siin on see halastamatult odav võrreldes näiteks pisikese mahlaga. Meie mõistes on muidugi ka mahl üsna odav, aga maksta poole liitri parima tsehhi õlle eest pubis ca 1 EUR on ikka vist iga õllesõbra unistus. Kusjuures ka vein on mahlast odavam niu-niu. Aga suva - sellise melu ja lakkamatu laulu juures kaob tegelikult vajadus igasuguste jookide järele.  Olen täiesti rahul oma naerukrampidegagi. Ja üllatus-üllatus, kas ma suudan siis selle kõige keskel ometi rahulikult paigal istuda? Seega oli ka tüübike suurest toolitantsust nii ära väsitatud, et ei mingit tavapärast möllu kõhus enne magamaminekut :)
Aga peas kummitamas: Uua, aa uu auuu


Sunday, October 23, 2011

České Budějovice -Tšehhi koerapealinn

Varsti saab ametlikult juba 2 nädalat täis elukest Tšehhimaal. Ja juba hakkan süsteemile isegi pihta saama: Kaufland ei ole enam lihtsalt suur kaubalabürint, kus pead enne jäätise leidmist kilomeetreid maha jooksma. Uskumatu, aga seal on oma loogika täitsa olemas. Juba saan ka aru, miks ei leidu kaalul neid juurvilju, mille sildi juures on kus :)
Ja minust vist hakkab saama juba tõeline tsehh. Nimelt on kõigil siinse väikelinna elanikel vähemalt üks koer. Koerad on kõikjal: tänavatel, loengutes, seminarides. Oi mu katusekambris võiks ka ikka üks väikseke olla.
Jalutuskäikudel oleks koheselt mõte ja aktiivsus. Kaua sa ikka imetled neid värvilisi puid, otsid maja taga kreekapähkleid või käid České Budějovice raeplatsi ja kärbest üle vaatamas.
Siis saaks ikka koera taga ajada ja kõigi teiste koeraomanikega koos karjuda.

Seni kuni mul siin koera pole, on vaieldamatuks meelelahutuseks veekeskus. Ka seal on muidugi  kahjuks või õnneks omad tsehhi kiiksud. Selleks, et olla tõeline ujula külastaja, pead muretsema endale vähemalt ühe kilekoti ja sellega ilmtingimata ringi patseerima. Ja lisaks võiks sul kaasas olla ka üks mees, kelle sa saaksid ilusti kenasti naiste riietusruumis asuvasse aurusauna kaasa võtta (hoolimata sellest, et kõik saunakülastajad ei pruugi sellega harjunud olla) ja kui ma oleks 5 aastakest noorem, siis tuleks kindla peale ka basseinis miilustama kukkuda. Võibolla on see Tartu suurune linnake tõesti nii väike, et siin ei ole noortel kuskil mujal omaette olla. Oleks ilmselgelt põhjust 60. aastasena siia tagasi tulla ja kõik tagasi teha :)
Aga muidu on basseinis ülimalt tore. Kõik istuvad õndsate nägudega  mullides ja lapsevanemad kilkavad kohati isegi veel rohkem kui nende võsukesed, kui torust vette plärtsatavad.

Friday, October 21, 2011

Üks väike rööm las olla igas päevas

TÕRUKE ON SÜNDINUD! See on täiesti piisav põhjus, et käia terve päev suu kõrvuni ringi ja tähistada seda iga natukese aja tagant vähemalt ühe Tallinna vahvlikommiga. Küll ma olin ikka taiplik, et raatsisin neid kohe kolm kotti siia kaasa võtta. 


Tavaliselt ma nii ei käitu - mõtlen ikka, et ei ma söö ju midagi. Praktika aga on see, et söön ikka küll. Minu vaieldamatu lemmik - merevaik - on nüüdseks juba kahjuks otsas. See-eest on aga täieõiguslikult alanud POMELO hooaeg. Pole hullu, et pead nende hetkel roheliste pallide lahti muukimiseks kogu jõu appi võtma. Ja pole ka sugugi hullu, et need veel oma täit maitsebuketti pole saavutanud. Isegi see ei sega, et pead nende pärast pool ööd tualeti vahet jooksma. No tõesti vahet pole. Niikuinii pole suurt mõtet isegi üritada uinuda, kui kõht otsustab end pidevalt vasakule ja paremale upitada. Ilmselge konkurents pomeloga juba algusest peale. Lainetagu siis võidu!

Wednesday, October 19, 2011

Kas on olemas siniseid kolmapäevi?


On päevi, mis algavad päikesepaistes, süda rõõmsast tujust rõkkamas ning  oled valmis  kasvõi kõiki mägesid korraga liigutama. Ja on selliseid päevi, kus hea meelega ei tuleks üldse teki alt välja ja sülitaks parem lakke, kui vaid teaks, et seda endale varem või hiljem kaela ei saaks. 
Ning siis on veel selliseid päevi, kus päike paistab. Valmistud  ringutusteks unustades mäed, kui korraga heliseb telefon. Ei, see pole sume äratushelin, see on tõeline kõne. Kusjuures üldse mitte positiivne.  Ja edasi pole palju vaja - tänapäeval piisab juba täiesti sellest, et ka nett ei tööta. Tavaliselt muidugi nii ei lähe - sellistel päevadel on kombeks sind ikka korduvalt üllatada. Ja ei aita siis see, kui  jalutada värskes õhus, lõbustada end kohalikus second-handis või külastada  nõuka-aegsest nostalgiast pakatavat kondiitriäri, kus abivalmis müüja tahaks sulle kasvõi kõik oma kreemikoogid müüa.

 
Nii ei jäägi muud loota, kui et see päev saaks ometi ruttu läbi. Sest parem ikka üks tõeliselt nigel päev, kui väike nigelus igas päevas.

Tuesday, October 18, 2011

Aruteluks on vaja...

Tsehhid juba teavad, mida üheks korralikuks diskussiooniks vaja! Muidugi mõista - 12 pitsat! Asjasse puutuvaid erasmuslasi ja muid tegelasi on koheselt enam kui küllalt. Aga õnneks mitte ülearu. Isegi kaneeliga banaanipitsat jätkub enamikele. 

 
Lõppude lõpuks ei olnud aga pitsad üksi, mida nautida. Ka arutelu teema oli igati intrigeeriv: kas meil on õigust jumalat mängida ja ohustatud liike meie arvates sobivatesse, kuid mitte originaalsetesse elupaikadesse transportida. 
 
 
Pitsad said otsa, aga arutelu mitte. See lihtsalt lõpetati üllataval kombel suhteliselt nõutult ja üldsegi mitte verbaalse kähmlusena, milleks see tavaliselt kipub arenema. Põhijäreldus - teadus ei jõua tõenäoliselt kunagi sellesse punkti, et suudaksime näha ette kõikvõimalikke tagajärgi ning väita, et ka kõige armetumana näiv orhidee ei tee uues kasvukohas  sealsetele käpalistele 1:0.

Siiruviiruline Praha

Elul on oma keerdkäigud ja täna paiskas see mind Prahasse. Uskumatu, vaid natuke kiiret kõndi, kaks tundi bussis loksumist ja hoopis teine maailm vaatab sulle vastu. Olgu, nii lihtsalt see muidugi ei läinud - väike vingerpuss peab ikka peidus olema. Nimelt ei juhtu seda just tihti, et ma kuskile väga palju varem jõuaks. Aga vat seekord juhtus - olin platvormil ootel juba 20 minutit varem! See on minu kui alatise viimase minuti inimese puhul täiesti erandlik nähtus. Ju seda põhjustas hirm võõra linna ja sellest tuleneva üsna tõenäolise eksimisvõimaluse ees. Igal juhul, mida polnud, oli buss. Ja inimsaba oli muljetavaldav. Sellistel hetkedel, kui kell on pidevalt nähtaval, pannakse meie kannatus vist tõeliselt proovile. Ja need mõtted, mis jõuavad peast läbi käia, oi neid on palju! Peamiselt tagus peas muidugi üks - kas Tsehhis ongi see tavaline? Kõik ülejäänud paistsid ju nii rahulikud. Samas püüdis keegi kuklas omakorda rahustada - mis minul üldse nii väga muretseda - ega ma lennukile pea jõudma. Ja kui peaks? Võibolla siis ikkagi ei peakski. Sellistel hetkedel see väga aga ei rahusta, eriti kui hakkab järjest külmem. 5 minutit meie stardimomendist hiljem sõitis kõrval platvormilt välja uhke nahkistmetega buss ja mis kõige kurvem (ikkagi tõelisele eestlasele omane mõtteviis) - Prahasse. Aga meie :( ? 10 minutit hiljem keeras meie platvormile üks buss, mis jäi kuidagi mõtlikult kaugele platvormi servast. Rööm oli siiski üüratu. juht väljus hetkeks, kobis siis aga tagasi ja summutas kogu röömu. Seda asendas tõeline pettumus. Möödus veel 5 mõttetut minutit. Igale poole mujale ja seejuures just tühjadele või peaaegu tühjadele platvormidele tulid bussid. Ja kus saba kõige pikem - ei midagi. Justkui ninanipsuks. Ja siis - oo keeras ette buss, mida ei andnud selle uhke nahkistmetega muidugi võrreldagi, aga mis vähemalt parkis ka oma nina päris platvormi servale. Ja nii võis see sõit lõpuks alata.

Tsehhi on maa, kus ma end esmakordselt Euroopas tunnen aeg-ajalt täieliku idioodina. Nimelt ei armasta nad siin eriti muud keelt peale tsehhi keele. Ei ole tavapäraseid exiteid, stationeid jms. Teadmata päris täpselt, kas olen ikka saabunud Praha bussijaama, otsustasin siiski üldise bussist väljuva tulvaga kaasa minna. Suureks üllatuseks ei õnnestunud leida aga Nadat, kes oli mulle juba jõudnud sõnumi saata ja lubas ilusti kenasti mind bussijaamas oodata. Eestis oleme harjunud korralike bussijaama majadega, kus on silmnähtavalt eristatavad piletiputkad. Siin, Tsehhis, asendavad neid lihtsalt mingid väiksed ruumid üldises ostuletikeste massis või nagu Ceske Budejovices, on see paigutatud hoopis kaubanduskeskuse viimasele korrusele, kus muuhulgas on isegi üks kassa. Pleteid sealt aga osta ei saa, vähemalt mitte Praha bussile. 
Leidmata Nadat ka olematust bussijaamast, ei aidanud muu, kui telefonikõne. Mõni päev kohe on üllatusterohke - isegi lihtne telefonikõne võib täielikku segadusse ajada: kui avastad, et sul pole häält. Mhh, peaks vist rohkem endaga valjusti rääkima :) 
Igal juhul leidus lõpuks Nada, kes oli sama abivalmis nagu kõik inglise keelt rääkivad tsehhid. Järgnesid mõned asjalikud tunnid, millesse mahtus ka muljetavaldav ports päris ehtsaid kartuliknedlikuid suitsulihaga ja PUNASE hapukapsaga!
Asjalik olemisele järgnes kolm tundi silkamist Praha vanalinnas. Olles kusagil varem käinud, haarab mind vahel ikka teadmine, et mis sel kohal mulle veel pakkuda. Aga alati on. Isegi kui käia sama trajektoori pidi. Olles tõeliselt nõrk orienteeruja, ei julge ma muidugi mõista väga laialt uitada, eriti kui puudub kaart. Mm, viiimasel ajal on sellest minu jaoks peaaegu reegel saanud. Aga sellest pole hullu - nagunii ajaksin siis pingsalt näpuga ainult kaarti taga, nägemata linna tõelist ilu ja teades hiljem heal juhul ainult seda, et liikusin neil ja neil tänavatel. Tõenäoliselt unustan selle muidugi juba järgmiseks hommikuks. Seega pooldan igal juhul edasi-tagasi kõndimist. 
Uskumatu, kui palju on  ikka näha, kui tahad vaadata. Arvatavasti ei oskaks ma seda ilu siis sugugi hinnata, kui ma näiteks peaksin siinses nukupoes töötama või Praha Karli silda iga päev ületama.
Kõige põhjalikuma vapustuse, positiivses mõttes muidugi, põhjustasid aga Praha hitchcock kajakad. On sulnis ja päikesekullas helkiv sügisõhtu, kusagilt kostub flöödimängu, Karli sillalt võib näha jõekaldal kõrguvate puude tuhandevärvilisi peegeldusi, kõlgutad end vaikselt silla servale seda ilu naudisklema ja äkitselt tabad end kajaka pilves, kes kõik püüavad meeleheitlikult midagi. Appikene, peaks nina äkki kuhugi peitma? Või silmad? Oh oleks meil ometi võime oma kehaosi sellistel meeleheitlikel hetkedel kuidagi sisse tõmmata. Ja mis ma selle fotokaga siin üldse? äkki kukutan veel suure ehmatusega jõkke.... 

Aga inimene harjub vist kõigega, eriti kui kõrvalseisjad nii rahustavalt muhelevad.  Eh, juu see on siis tavaline! Mis juu? Ongi tavaline! Pärast naerad ainult ja kui oled oma 20 klõpsu "mõrvar"lindudest suurest ahhetusest ära teinud, sammud rahulikult edasi ja naudid loojuva päikese kuldsid kiiri edasi, märgates veel muidugi umbes miljonit pisikest asja.