Kujutlusvõime on mandunud

Täna käisime Tartu Raeplatsi jäädraakonit vaatamas. Kui mul muidu pole probleeme näiteks kõikides pilvedes mingeid reaalseid objekte näha ja üleüldse poolt teistele nägematut juurde mõelda, siis täna seda kuju vaadates valdas küll täielik hämming.

Esimese hetkega ei suutnud peale läbipaistva postamendi midagi märgata. Siis nägin juba piltnikku vanaaegse fotokaga askeldamas, aga draakonit - netu. Käisin ka täiesti lähedalt vaatamas, et äkki on kuskil jää sees mõni väike draakon. Lähedalt sai veel vähem aru. Aga kui draakonit ei leia, tuleb võtta mängu oma draakonid. 

Ma ei tea, miks inimesed sinna jääskulptuuri külge täpselt raha panevad, aga juu see on siis millekski ikka vajalik. Õngitsesin taskust ka ühe mündi ja ennäe imet, sellel oli just draakon peal. Nii ma siis suurest õnnejoovastusest surusingi oma draakoni sinna kuju külge. No tegelikult oli vist tegu pigem lõviga, aga vähemasti mulle meenutas see draakonit. Nüüd võib jääskulptuuri ametlikult ka draakonikujuks nimetada. 

 

Tõeline tšehhide fänn

Täna käisime Otepääl maailmaspordist osa saamas. No et meie poiss ikka suusatada ka oskaks, kui sünnib. Eks ilm oli hommikul ka parasjagu võrratu, et kus sa saad siia niisama passima jääda. Mingit kaarti me muidugi kodust kaasa ei taibanud võtta, aga nagu selgus, polnud paanikaks põhjust. Tuli lihtsalt üldise massiga kaasa minna ja seda me tegime tegelikult terve päev, sest raja ääres käis ka üks pidev masside liikumine. Kui tipud laskuvad, kui tipud jõuavad finišisse jne. Olgugi et ise oleks ka kõigest hingest tahtnud Tehvandi laskumisest alla tuhiseda, sai üsna paraja trenni ka pruunis lumepudrus massidega kaasa traavimisega.

Meeste 15 km  finišis lõi minus välja aga tõeline tšehhide fänn. Nii kui selgus, et esimeste sekka võib tulla ka tšehh, kukkusin mina kohe pöidlaid hoidma ja eks see Lukas Bauer ikka puhtalt selle tõttu nii napilt hõbemedalile kolmanda mehe ees tuligi. Pärast ma kaotasin oma valvsuse ja nii juhtuski, et kuldmedali näppas kerge 24 sekundilise edumaaga Dario Cologna Šveitsist.

Tšehhidel olen ma ka hinges. Vähemalt  koosluseökoloogia eksamitemaatikas. Viimaseks küsimuseks pärast liikide-pindala teooriat oli Killule olnud: kas Liina on juba lapse kätte saanud. Õnneks ta oskas sellele vastata :)

Molu-molu

Aeg lendab. Mina ainult molutan. Miskit tarka ei oska pääle hakata. Ei viitsi ka nagu. Tegelikult toimub muidugi iga päev miskit. Näiteks oleme nüüd juba 5 päeva Tartus veetnud. Maarjamõisa on üle vaadatatud, beebipoodidele juba mitu tiiru peale tehtud, vankrite mudelite osas võime vabalt ise konsultatsioone andma hakata. Töölauad on ära koristatud, kapid ka isegi ja sellega seoses auto juba pilgeni täis laaditud. Ja Tartu mööblipoodide toasektsioonide valikust on samuti üsna kompetentne ülevaade olemas.

Tegelikult toimub ju iga päev miskit, kuigi aeg-ajalt tundub, et päev oleks möödunud justkui  ainult pallil istudes ja kududes. 

Täna näiteks tegime terve päev Aimega süüa. Alles 4 paiku pärastlõunal oli mahti märgata, et mul on veel tegelikult kampsuni all öösärk ja hambadki pesemata.

Vahepeal olen saanud ka kõvasti targemaks. Eelkõige elektri vallas. Ei ole enam midagi imelikku, kui leiad märkmepaberi, millele maalitud: emane, 3 faasi, saele või kui elektrik teatab, et tal on vaja veel üks pakk 8-12 klambreid, 4 soonelist mõned meetrid vms. Juba leiaks ka ilma kõrvalise abita need poest üles. Ka arutoosi numbrid 54, 56 jne pole ainult mingi müstiline numbristik. Lihtsalt mingi hetk võid oma arukarpidega kasvõi vee alla kolida :)

Aga seltsimees võiks juba sündima hakata. Ega kurta pole midagi. Veeren nagu uimane pardike, kuigi hing ihkaks tantsida. Iga kord Tamme staadioni liuväljast möödudes, tahaks kohe uisud alla ajada ja jääle tormata. Õnneks pole tänavune talv, vähemalt Saaremaal, veel väga suusatamist soosinud. 

      Pallistumine 23. detsembri seisuga. Foto autor TT.

Aga mida ma võin? Aeglaselt kulgeda. Jaluta, aga vat kindlusta, et trajektoorile jääks vähemalt iga 10 minuti tagant üks potentsiaalne tualet. Viimased päevad Tartus on aga olnud üsna vilu ilmaga, nii et mu enne-jõulu hangitud külmetus ei kavatse ega kavatse taanduda. No mine tee siis oma õiget hingamist - kui pooled ööd ahmid hapnikku nagu kala maismaal. Ja muidugi puhata võiksin kõrini auguni. Aga kaua sa jaksad puhata! Magan oma 10 tundi ilusti täis, aga siis võiks ikka miskit tarka ka teha. Nii väsinud sellest puhkamisest.

Juba septembris leppisin oma kõhutüübikesega kokku, et ta sünnib 22.01. Et siis kuupäevas ka aastanumber sees. Nii, 22 on käes. Kuku? Oled sõnapidaja mees või mitte?

Aga tegelikult poleks ka paha, kui ta suvatseks sündima hakata 23.01. Et siis poleks enam jänes, vaid juba tulesüütajast veevalaja :) Aga ega siin miskit väga minu teha pole - eks ta ikka ise otsustab, millal suvatseb piisavalt uudishimulikuks hakata.

Elu viis kokku

Kuigi uus aasta on juba lausa mitu päeva vana, ei ole mul sugugi tunne, et üks aasta on otsa saanud. Ja ikka olen mõtetes aastas 2011. 

Viimases "Eesti Naises" jäi silma Harriet Toompere kirjatükk sellest, kuidas mingid asjad ja inimesed meieni jõuavad. Sa pead seda lihtsalt kogu südamest tahtma.  Ma ei tea, mis pidi need asjad ikkagi on, kas enne on minu tahtmine ja siis see tulebki mu ellu või juhib ikkagi mu elu või saatus kuidagi, kuhu ma satun ja kellega kokku puutun. Igal juhul oli see 2011. aasta selles osas väga kirju. 

Sattusin paljudesse sellistesse kohtadesse, millest ma poleks aasta tagasi isegi suutnud unistada ning kohtusin seejuures nii paljude imeliste inimestega. Näiteks poleks Tsehhi olnud sugugi seesama Tsehhi, kui poleks olnud Killut ja Sirgit. Ja et ma sattusin just nimelt Tsehhi Suspa ja Francesco juurde, aga mitte näiteks Belgiasse.  Malta poleks olnud midagi väärt ilma Mari ja Hando-Laurita, kellega sai saar risti põiki läbi kimatud; Gruusia ilma meie imelise matkaseltskonnata; Oxford Tiina ja Ritata, taimepraks Mare ja Kaita, Zürich Tsipeta. Island pakkus aga võimalusi elada pead-jalad koos Riinu ja Merliga, joosta mööda istandusi ja metsi Kristinaga ning elada kolm nädalt koos teiste matkalistega, kellest selle aja jooksul said peaaegu pereliikmed. 

Gruusias Merikese, Triinu, Martini, Mattise, Iffi ja Tarmoga, kes mingil põhjusel on kuhugi peitunud.

Omamoodi pereliikmed said ka ahju- ja pliidimeistrist Aarest ning meie üliloomingulisest ja osavast remondimehest Tarkost, kelle puhul mu esialgne arvamus muutus kardinaalselt posiitvses suunas.

Ja kui poleks olnud Kristat, poleks Hispaania sugugi seesama Hispaania ning poleks ma ka ilmselt (vähemalt eelmisel aastal) sattunud Tammelinna võlumaailma ja tutvunud vanaproua Aimega, kes avas mulle spordiajaloo maailma ja kellega oleks võinud pooled ööd koos vanu fotosid vaadata ning maailma asju arutada.

Igaüks, kellega me elus kokku puutume, muudab natuke ka meid või aitab avastada mõne veel tundmatu tahu maailmast. Nii et loodan, et see alanud aasta ei jää ses osas eelmistele alla.

Oma väikses kiiksumaailmas

Nii kui ühes noortefilmis, mille pealkirja ma muidugi ei suuda ei meenutada, nagu enamike filmide puhul, ei saanud üks tütarlaps üle ega ümber puhkpillilaagrist, said minu kiiksud alguse ikka Tsehhist. Nimelt olin ma seal üliväga kiindunud oma Botaanika instituudi majakesse ja peamiselt ikka selle maja lõhna tõttu. See oli minu jaoks lihtsalt nii lummav, et ma tegin igal võimalusel asja korraks õue minna, näiteks prügikasti välja viima, et siis sisenedes taas seda lõhna kaifida. Muidu ju lihtsalt harjud sellega. Kõige enam meenutas see minu jaoks mitmekordsete linnamajade keldrite lõhna. Oi, kuidas ma igatsesin meie Kuressaare viiekordse elamu keldrit. See lõhn, mis seal mind vastu võtab,  ei ole kopituse ega üldse mitte hallituse lõhn, vaid midagi täiesti omapärast. Sirgile Insta maja lõhna vaimustusest rääkides, leidis tema seose vaid kliimaboksi ja pesuvahendi lõhnadega.  Veel praegugi tunnen puudust oma Tsehhi villa lõhnast ja proovin seda igat pidi kompenseerida. Pestes 3 korda järjest oma soola hambapastaga hambaid, sest see maitse mingil kummalisel kombel tekitab natuke sarnase assotsatsiooni; koristades peenikese puu- ja plaatide lõikamise tolmuga kohti meie remondimeelses majakeses.

Mu lemmiklõhnade maailm ei saa sellega aga otsa. Olen nimelt kiindunud ka auto aknapesuvedeliku lõhna, eriti sellesse, mis on Mattise autos. Nii et kui sellega sõidan, siis on vaja ilmtingimata vähemalt paar korda natuke ka aknaid pesta :). Bensiinilõhn pole samuti sugugi paha, rääkimata muidugi värvilõhnast, mis on mulle, keldrite lõhna kõrval, juba lapsest peale väga meeldinud.

Eriline kiindumus on aga ka basseinide, spade ja eriti saunade lõhna vastu. Ei, seal ei pea olema sugugi mingeid aroome lisatud, lihtsalt kuuma puidu lõhn tavalises soome saunas ja kergelt kloorine lõhn aurusaunades on juba täiesti piisavad. Mu ujumis- ja basseinide armastus on nii suur, et juba ujula uksest sisse astudes olen sisemiselt nii joovastatud olekus, et lausa värisen suurest rõõmust. Täpselt nagu lapsepõlves, kui külaliste saabudes olin nii üliõnnelik, et hüppasin lihtsalt kohapeal.

Ja siis on terve rida maitseid ja toiduobjekte, mida võin süüa iga päev, ükskõik mis kell, peaasi, ma pean neid saama: POMELO; pähklid, piim ja mozzarella-zotarella, eriti kirsikujulised. Neile viimastele suudan ma vastu panna täpselt poe välisukseni jõudes: siis saan paki avatud mis iganes meetodil, vee eemaldatud ja pallikeste püüdmine võibki alata.

Huvitav, mis mees sellest kõhutüübikesest selle kõige peale tuleb? Mul on tunne, et vähemalt saan tema näol omale ujumisfännist seltsilise, kellega peale remontimist tundideks ujulasse ja saunadesse kaduda ja siis pärast kumbki oma zotarella karbikest nosides koju sõita või veel parem jalutada, sest käimine on minu teine vaieldamatu lemmiktegevus ujumise kõrval hetkel. 

Ja huvitav, kui paljud nendest kiiksudest peagi kaovad? 

Eriline pühade aeg

Jõulud tulid meil tõesti teistmoodi, tiu-tiu. Kõik kohad olid päkapikke täis? Tuligi päris jõuluvana? Eip. Ka ilm ei pakkunud erilisi üllatusi, sest õue sellist ilu oleme ka mõnel varasemal aastal üsna sarnases staadiumis näinud:

Kipsplaadid ei kukkunud ka kuskilt ära, isegi uus lagi mitte. Ahi ja pliit olid samuti täiesti vinks-vonks. Suure toa ja köögi osas oleks võinud piirduda ainult koristamise ja tolmu pühkimisega, kui kõik see elektri puudumise tõttu poleks takistatud olnud. Kui enamik olid elektrita liinile kukkunud puude tõttu, siis meil olid mängus mingid mustad jõud, mis otsustasid, et meie aasta on olnud liiga tore ning seda tuleks kuidagi ikka tasakaalustada. Niisiis hakkas jama pihta 23.12, mil elekter esmakordselt ära kadus. No olgu, me teadsime vähemalt, kus kilp asub ja kuidas korgid uuesti sisse lülitada. Kui sama jama aga 20 minuti pärast kordus ja siis veel, oli järg hädakõnede käes remondimehele ja elektrimehe abikaasale. Remondimees sõitis koos perega kohe kohale asja uurima. Naised-lapsed istusid toas ja vaatasid taskulambiga kõike seda ilu, mida suurepärane remondimees meie elamises on suutnud korda saata. Mehed avastasid samal ajal pisut kärsanud juhtmetega kilbi ja jõudsid järeldusele, et viga peab olema maa sees olevas kaablis, mis sõideti kopaga 2 suve tagasi pisut puruks ja mis nüüd siis on meie armsalt kõrge põhjaveetaseme tõttu, hoolimata parandamisest parimate vahenditega, niiskust koguma hakanud. Nojah, mis meil muud üle jäi, kui targa näoga kaasa noogutada. Asjatundjad perega sõitsid minema, kuid 20 minuti pärast kadus elekter taas. Emps jõudis selle peale juba staadiumisse, kus hakatakse jalgu trampima ja teatas, et temale aitab, ei lähe enam korke sisse lülitama, vaid magama. Mulle sobis, sest sain rahulikult taskulambi valgel koristama hakata.

24.12 hommikul kööki kobides, avastasin eest tundmatu mehe. Pesi rahulikult meie kraanikausis käsi. Ja siis soovis "Häid pühi!". "Teile ka"! Pärast selgus, et oli Eesti Energiast. Aga meie probleem polevat nende rida. Viga pidi ikka kaablis olema, nii et elagu me oma kahe veel töötava faasiga hästi. Vähemalt seni, kuni need ka üles ütlevad.

Nii ei jäänudki muud üle, kui pisut pöialt hoida. Sel päeval uskumatul kombel meil elekter tõesti püsis. Ja lasi meil isegi  kalkuni valmis küpsetada. 

Meie ei armasta teha süüa kellegi reeglite järgi. Niisiis miksisime Jamie Oliveri, Angelika Udekülli ja Merikese-Sandra leitud retseptid vastavalt sellele, mis me tahaks kalkuni seest leida. Üks retseptidest nägi ette ka shampuse lisamist. Martini Astit me sinna muidugi valada ei raatsinud, emps tuhnis aga pisut oma kappides ja tuli lagedale ühe vana pudeliga. Selgus, et pärines aastast 1968. 

Avamine oli suhteliselt ebatraditsiooniline ja maitse meenutas pigem rosinadessertveini, ehk mitte kõige suurem asi, aga kalkunisse kupatatud saiakuubikud muutis see igatahes väga peeneks ja kogu tulemuse lihtsalt oivaliseks.

Elektripliidi ahjuõnnega me sel päeval väga rohkem riskida ei raatsinud. Niisiis jäid piparkoogid küpsetamata. Jõulutunne aga peaaegu tekkis. Eks natuke ikka seoses surnuaia küünaldemere, jõulujumalateenistuse, ahjus esmakordselt praksuva tule ja lampidega, mis sel päeval tõesti põlesid.

Öösel viisid päkapikud aga meie elektri taas. Nii et 25.12 möödus peaaegu vee ja elektrita. 

26.12 oli sama seis. Päike aga paistis, nii et polnud hullu midagi. Põgenesime hoopiski Pamma männimetsa loodust nautima. Õhtul oleks aga saanud taastada oma lapsepõlve unistuste jõulud: mängida ennastunustavalt pähklitega paarisid ja liiasid. Me nimelt unistasime kunagi vennaga, et jõulude ajal lähekski elekter ära, sest siis saaks päkapikud ära petta - et justkui oleks öö ja nad ilmuks välja :) Ja seni, kuni päkapikud saaksid majja jõuda, sai papaga mängitud nõrkemiseni paarisid ja liiasid.

27.12 oli aga murdepunkt - köögis oli hommikul vaid 10 kraadi, külmkappi hakkas vesi kogunema, kohvi tegemine oleks nõudnud ca tunni, vett polnud ei tualetis ega köögis. Lisaks oli õues nii pime, et isegi koristada ei näinud ja kõige tipuks kadus mu mobiilil päevaks levi, millega oleks saanud elektrimehi organiseerida. Niisiis jäi üle oodata vaid viimast päikesekiirt ehk kella viite, mil saaks minna Leisi SPAsse ujuma.
28.12 oli õue mehi täis. Meie remondimees oli platsis juba 9st, elektrimehed saabusid ka üsna pea. Kuna ma hommikul sellisel kellaajal olen äratuskella peale justkui koomast äratatud, ei suutnud ma muidugi end nii ruttu täielikult riidessegi saada. Õnneks ajas remondimees kõik korda, selgitas olukorda, pani diagnoosi meie elektrisüsteemile, tutvustas kilpe ja üleüldse kõike elektriga seonduvat. 45 minutit  hiljem oli meile paigaldatud uus ajutine kaabel. Tagasi oli nett, valgus ja raadio. Milline õnn :) Ma oleks oma suurest kõhust hoolimata olnud peaaegu nõus ilmatust õnnest lendu tõusma ja neid elektrimehi kallistama kukkuma. Kogu värgi maksumus tõi mind õnneks siiski enne maa peale.

Elu oleks võinud minna edasi peaaegu nagu enne (igal hetkel meenus muidugi see, mismoodi oli siis, kui elektrit ei olnud), kui just päev enne vana-aasta lõppu poleks emps otsustanud omal kirve jalga lüüa. Kohe nii, et saabas otsast pooleks. Nimelt olid tormised ööd murdnud meie teele ühe vana toominga, mis ei kavatsenudki ise tee pealt ära kaduda. Alguses oli lootus, et äkki ongi saabas lihtsalt puruks, aga kui juba veri purskama kukkus, siis hakkas mul lõplikult hirmus. Empsil oli muidugi saapast ja uutest sukkadest kõige rohkem kahju, aga toomingat ta sinnapaika ei kavatsenud jätta ning raius edasi.
 Sellistel hetkedel on natuke hea meel, et ema on arst, aga sellest hoolimata oli meeletu hirm, et ta lihtsalt vajub verekaotusest mingi aeg kokku. Õnneks nii ei läinud, aga veri ei tahtnud ka kuidagi seisma jääda hoolitama kõigist meie ponnistusest seda külmas ja üleval hoida ning üha rohkematsesse sidemetesse ja paberitesse mässida. Kui ka remondimees meil end sel õhtul suutis nii õnnetult veristada, et kaks näppu ei kavatsenudki tavapärast värvi jääda, siis oli ema kolm tundi hiljem siiski nõus temaga koos traumapunkti minema. Tulemuseks õmblused, teadmine murrust ja sellest, et ta peaks iga 15 minuti tagant puhkama, vältima liikumist ja üleüldse toetamist oma vasakule jalale. Vähemalt teoreetiliselt. Praktikas nägi asi välja hoopis teistmoodi ja emps liipas ja askeldas 31.12 juba varavalgest peale. Sest meil tuli ju ometi veel vana-aasta sees ära pesta kogu majas leiduv must pesu, küpsetada lambapraad, teha ilmatu hunnik pirukaid ja kaneelirulle, koristada jms. Õnneks saabusid õhtu eel Pille, Tamps ja Mart meile kultuuri tooma ja lõpetasid meie tegutsemispiinad.  Muidu oleks meile tõenäoliselt veel miskit meenunud, mis tingimata vana-aasta sees ära vaja teha.

Uus aasta saabus vingerdavate paukude, kauapõlevate punaste rakettide ning Reksu meeletu hüplemise ja õnnejoovastuse saatel. Ja nagu see aasta esimene imeilus päev, tuleb see uus aasta kindlasti palju päikselisem :)