Saturday, November 19, 2011

...ja siis tuli kogu päästearmee...

Ei, ma ei hakanud sünnitama. Ei näinud isegi mitte unes. Olin lihtsalt üle pika aja otsustanud kord normaalselt välja magada, mitte hommikuni arvutis asjalik olla. Kui korraga hakkas mu majake huilgama. Mitte nii nagu mu malbe äratus mobiilis, vaid nii nagu oleks tuba täidetud 30 tühja ämbriga, mille põhjas vanaaegne tirisev äratuskell. Kui sellisel hetkel oma toast väljuda, siis selgub, et asi pole nii hull, vaid on veel hullem - justkui terve maja on nende äratuskelladega tihedalt kaetud. Sisestasin häireekraanile paar korda kiiruga alarmi mahavõtmise koodi, aga tulutult. See möirgas, mis kole edasi. 
Mis siis ikka, kobisin tagasi teki alla. Äkitselt oli kõik jälle vait, nagu poleks siin kunagi midagi olnudki. Mõne aja pärast oli siiski kuulda, kuidas keegi justkui kõnniks treppidel. Hetkeks valdas hirm, et äkki ikka on keegi veel peale minu majas. Kobisin pärast väikest mõtteheitlust voodist välja, sest kõige tõenäolisemalt kahtlustasin  turvatüüpe ja seda sai ainult ühel viisil teada. Ei ma ei hakanud poolpaljalt neile treppidele vastu jooksma, kuigi see oleks ju ka päris põnev variant olnud. Piirdusin seekord lihtsalt aknaga, kust sai kenasti näha, kas keegi on end värava taha parkinud. No muidugi. Turvakesed olid selleks ajaks oma töö juba teinud ja kobisid parajasti autosse tagasi. Võisin kergendatult tagasi voodisse pugeda. 

Aga keegi oli siiski võtnud plaaniks mul see öö tuksi keerata ja unetust veelgi süvendada. Nimelt otsustas ca 2 tundi hiljem kogu süsteem uuesti tööle hakata. Ja seekord palju võikamalt.
Ei aidanud enam kooditamisest, tsehhikeelsetes juhendites tuhnimisest ja ka lihtsalt ootamisest. Muideks, sellistel hetkedel  liigub aeg justkui sportlase finiši kordus: kui on vaja välja selgitada, kumb võitis ja kõik on iga korraga veel aeglasem. Sussid jalga ja alla. Korra trepi peal käis läbi pea ka mõte, et kui nüüd tõesti keegi on vargsi sisse hiilinud... sest vahepeal ei tahtnud see Villa uks iseenesest kinni vajuda ja jäi alatihti irvakile, mistõttu oleks kellel iganes väga lihtne sisse pääseda. Äkki meie popsik, kes magab tavaliselt prügikastide kõrval oleva küttesüsteemi kaanel on omale Villas lõpuks ometi hubase nädalavahetuse korraldanud?
Otsustasin ikka julge olla ja alla vaatama minna. Muidugi mitte midagi. Ainult see jube võigas kisa, mis oli mu vererõhu viinud, alla kõndimisest hoolimata, lakke. Ei aidanud ka all koodi 6-kordne sisestamine. Appikene, kaua võib! Francescole helistada? Aja see vaeseke ka paanikasse. Ootasin veel minuti, teise, kolmanda - kaua neil turvatüüpidel siis seekord ometi läheb! Võti jäi mul ka üles, aga kui ukseklaasidest vaadata, siis oli näha, et majal ka väljaspool mingid tuled vilkusid. 
Lõpuks siiski paistsid autotuled. Jumal tänatud, said ka korraks aega läbi tulla. Aga ei, pole mingit valget autokest, on hoopis TULETÕRJEAUTO, POLITSEI, mingi KAUBIK, mingi väike auto - ehk kogu Ceske Budejovice häiremeeskond! Eh, nüüd vist peaks ikka üles minema ja omale miskit selga tõmbama. 
Kui tagasi alla jõudsin olid 6 noormeest juba sisenenud, aga neid oli seal ukse taga veel terve trobikond. Keegi muidugi mõista midagi inglise keelset rääkida ei mõistnud. Kahtlustan, et mõned neist vist üldse kunagi ei räägi. Kõik toimus iseenesest nagu actionfilmi dokumentaalis: tulivad tüübid,  mundrites, päris kenad, taskulampidega, relvadega, lihtsalt asjalike nägudega; hargnesivad laiali ja siis hakkasivad jälle välja kobima. Nii igav! Üks ikka oli vähe viisakam ja teatas paksule, unisele ja teadmatuses neiule, et IT IS ALL RIGHT NOW! 
Tore oli. Ceske Budejovice päästearmee lahkus, mina kobisin teki alla, aga mida polnud, oli muidugimõista uni. Õnneks oli veel pisut raamatut lugeda. Aga kui see ka otsa sai, siis arvuti tööle ja...


Ps! Kõige tõenäolisemalt oli kogu selle kammajaaa taga Villasse kolinud hiireke, keda mul oli juba korra au köögis kohata.

Sunday, November 13, 2011

Novembriretked vol 2

See on imepärane aasta: oma esimese novembri sain kätte juba augustis. Nimelt võib  augustit Islandil pidada Eesti novembri analoogiks. Nüüd siis oli tõeline november. Eestis olles ja seejuures "normaalses olekus" oleks see laupäev möödunud tõenäoliselt ajujahis. Siin oli aga midagi veel mõnusamat - ekskursioon. Ja  mitte lihtsalt jalutuskäik metsas, vaid tõeline botaaniline retk maailma kõige armsama giidiga - Suspaga. 


Tegelikult on Suspa näol tegemist ei kellegi vähemaga, kui Tsehhi geniaalseima botaanikaprofessori Jan Lepsiga. Teades meie instituudi äärmiselt loomingulisi professoreid, on Suspa siiski täiesti erakordne nähtus ja seda ainult positiivses mõttes. No kes küll meie omadest tuleks mõttele minna 15 km rabamatkale novembris! Tema kabinetist üritan ma kunagi kindlasti pildi ka saada, sest niisugust pealtnäha süsteemitust annab otsida :) Olgu siinkohal aga väike fotojäädvustus tema üsna loomingulisest kabinetiuksest.


Retk algas minu jaoks juba üsna suurepäraselt: nimelt õnnestus mul varasest tunnist hoolimata end üles saada. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks üldse suutnud edasi elada, kui ma poleks 8:19 rongile jõudnud. Aga vaesel Francescol ei läind nii hästi - kell 8:09 sain sõnumi: Shit I just woke up! Shit shit! I try to run
No muidugi ta ei jõudnud.
Meie saime samal ajal käepigistusega aga teiste matkalistega tuttavaks ja Suspa alustas juba väikese einega: moosipirukas kitsekese öllega :)


Botaaniliste matkade puhul on alati üks oht: nimelt võivad botaanikud unustada end lausa tundideks mingeid taimi vaatama. Ei saa olla midagi hullemat, kui see, et kogu avastamist väärt maailm piirdub näiteks 2 kilomeetri läbimisega raudtee ääres/päevas. Õnneks seda seekord ei juhtunud ja me liikusime mõnusas tempos nähes vähemalt minu jaoks Tsehhi kõige kenamaid kohti. Teel kohtasime sirmikuid,  mille muidugi mõista kaasa haarasime; hübriidkitshirvi, keda me seekord kaasa ei hakanud võtma; laukapuid, mille marju võib nautida ainult 10 esimest sekundit. Järgmised 1,5 tundi tunned vaid kriipivat kurku ja isegi  pealejoodav kirsivesi on ei midagi muud kui sõnniku maitsega. Ühe erakordsema mälupildi jättis aga karpkalajärv, kust kalad koos kogu veega on nüüdseks välja püütud.

Kohalik Mart:

Lisaks väikese külakese läbimisele, saime seigelda aga mõnusalt palju  metsateedel, imestada tsehhide soolaigukeste vaimustuse  Tore oli aga kohata puuvõõrikut oma limaste marjadega, tammetõru seiklustest pärit törukesi, lõputuid metsateid viimase poolaasta mõnusaima õhuga, mis tuletab sulle meelde, kui armsad on meie Eestimaa märtsikuud.
Kõige sümpaatsem oli kahtlemata aga meie lõkkelõuna. Kauflandist soetatud vorstikesed maitsesid lausa ideaalselt, nagu ka siinne leib, mis peale lõkkel kõrvetamist on juba nagu päris, suitsusirmikutest rääkimata.


Omaette nähtus oli muidugi lõkke asukoha valik - otse keset teed. Pärast muidugi nähti hirmsat vaeva, et see ära maskeerida. Üks tädi sattus nii hasarti mätaste toomisega, et me hakkasime juba natuke muretsema selle koha pärast, kus ta neid mättaid tõi. Ilmselt oleks saanud siin mingi ökoloogilise eksperimendi korraldada - esiteks alal, kust taimkate oli eemaldatud ja kus oleks saanud uurida, millised liigid tühja laiku koloniseerima asuvad ja hiljem minna üle taimedevahelise konkurentsi katsele. Maskeeritud lõkkeplats oleks aga ideaalne koht uurimaks, kuivõrd suudavad ümberistutatud  taimed muudetud keemilise  koostisega mullal kasvama hakata. Nende kasvu soodustamiseks tehti tõesti kõik pingutused, sest lisaks mineraliseeritud joogiveele käis Suspa selle niisutamiseks ka lähimast soolaigust vett ammutamas :)

Ideaalsele lõkkelõunale järgnesid tunnid mülgaste vahel võsas keksides, kust üritasime leida ühte surnud orhideed. Orhideed me muidugi ei leidnud, küll aga õitsva õunapuu, 500 aastat tagasi kaevatud jõe ja unustuse hõlma jäänud zooloogia kateedri.


Lõpuks sattusime imepäraste ja uskumatul kombel isegi vett täis järvedeni, kuhu Suspa oleks väga tahtnud ujuma minna. Kuna aga, shit shit Francesco, oli maha jäänud polnud tal kompanjoni ja see jäi ära.

Käisime imetlemas maailma väikseimat liivadüüni, mille üle tsehhid siiski väga uhked olid.  Mina olin aga väga uhke oma punase tammelehe üle suurepärase päikeseloojangu taustal.


Kõige uskumatum kogu retke juures oli aga meie jõudmine bussile. Nimelt jõudsime me ületada tee täpselt hetkel, kui buss ette vuras! Nii et kahtlemata perfektne päev, mida oligi just vaja. Sest üldiselt on viimasel ajal tunne, et lisaks 48 tunnistele päevadele, oleks mul vaja ka lisaaju.




Monday, November 7, 2011

Kunštinäitus-kunštinäitus

Ei ole nii, et Tšehhis on ainult musta-valge koera ja hoki kultuur. Euroopa kultuuripealinlased ja muidu kultuuri naudisklejad ei pea siin sugugi suurest masendusest hinge heitma. 
Uimase laupäeva lõunal tabas meid suurepärane üllatus - raekoja platsilt, mis siiani  muideks kärbseta, kostus MUUSIKAT, mitte küll kohalikku, Norah Jonesi. Aga eks kesisel ajal asi seegi :) Üleüldse tundus linn kuidagi salapäraselt toimekas. 


Silt oli paljulubav. Kuna kultuuritippsündmuseni olid veel mõned tunnid aega, otsustasin vahepeal asjalik olla. Ja kohalike kultuurinõunikega Ceske Budejovice kultuuriküsimusi lähemalt arutada.


Nooot :)
Jõudsime kärmelt tutvuda hoopis kohaliku kaubanduskultuuriga ning leida midagi, mis sobiks ideaalselt Pireti-Priidu võsukesele :)


Kahjuks olen omadega alles sel maal, et võin küll juba astuda sisse beebipoodidesse, aga ostma ma sealt küll midagi ei kipu veel. Palju parema meelega võin aga minna elektroonikaärisse ja vaadata arvuti väliskõvakettaid, mida olen nõus ka ostma.
Kuna shopingu kultuur ei ole just päris minu teema, otsustasime silgata tagasi raekojaplatsile. Vaade, mis sealt avanes, oli muidugi muljetavaldav! 


Põhirõhk oli valguslahendusel. Laval oli rokkiv neiu, aga märksa enam püüdsid pilke raeplatsi ääristavad liikumatud kujud. Lähemal vaatlusel osutusid need siiski üsna elusateks. Minu vaieldamatuks lemmikuks oli nö raami seest välja astunud noormees, kes pidi lisaks krampi tõmbuvate säärelihastega võitlema ka uudishimulike tädidega, kes pidid iga hinna eest teada saama, kas noormees pükste sees on ikka päris.



Kuna rokkiv tibin ja kujud, kes ennast ikka tegelikult väga liikumatult ei suutnud hoida, ammendusid üsna ruttu, otsustasime liikuda tõelise kunsti juurde - galeriisse.
Oi see oli nagu päris! Ukse avas ülikonnas härra, taamal paistsid Tšehhi kristallist šampusepokaalid, mille puhul mina võisin ainult mulle imetleda, aga mis sisaldasid päris ehtsat Bohemia maakonna vahuveini; snäkid, mis oleksid kindlasti olnud äärmiselt õigel kohal, kui  me  poleks eelnevalt end pubis siinset parimat sööki täis toppinud. Ja muidugi maalid, päris maalid, mis maksid keskmiselt 40 000 kohalikku, ehk siis 30 000 kunagist eeklooma. Suureks üllatuseks olid Tšehhi kunstitädid ikka väga sarnased meie omadele. Võiks isegi öelda, et  on lausa eraldi liik inimesi - kunstiinimesed. Sellised vaoshoitud, väääga peetud ja sätitud. Nautisime olukorda ikka lausa mitu tiiru. Täpselt nii kaua, et kõik maalid ja fotod oli viimseni peas ja parimatest parimad välja valitud. (Oi ma hoolitsen tüübikese kultuuritaju eest ikka väga hoolega: olen poolaasta jooksul käinud rohkematel muusikaüritusel ja teatrietendusel, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Lisaks siis nüüd veel ka selline kunstinäitus!)





Thursday, November 3, 2011

Kuhu kõik on kadunud?

Nii, tulevad kallid külalised kaugelt maalt külla ja kõik, mis sa linnas vähegi näidata tahad, on kuhugi kadunud. Eriti kahju on muidugi kuldsest kärbsest, mis mu meelest on Ceske Budejovice au ja hiilgus. Tea, kas talv hakkab lähenema, et kärbes otsustas, et just nüüd on viimane aeg minema lennata?

Rohelise raamatu soovitusnimekirjas olnud söögikoht jäi meil samuti esimesel katsel leidmata. Teine katse oli veidi õnnelikum, aga tulemus lõunasöögi näol oleks võinud pigem ikka kadunud olla. Ülikooli sööklas oli ka kaduma läinud kogu normaalne toit - alles olid vaid pool keetmata kartulid, ülihapendatud kapsas ja vorstid. No need viimased oleks võinud olla siiski kadunud näiteks mõne koera kõhtu, aga nähtavasti ei oleks ka koerad nende leidmise üle just ülearu rõõmustanud.

Lisaks olid muidugi kõik instituudi esised lehed ära koristatud, mistõttu oli vägagi võimatu neis sahistada ja  parimaid välja valida. 


Sellest ma muidugi ei räägi, et Francesco oli ka kuhugi kadunud. Just siis, kui pidime lõpuks ometi mu andmeid analüüsima hakkama. 

Kaduma on läinud ka kõik majapidamises leidunud pähklid, umbes 10 Kauflandi pomelot, 2 kg porgandeid (sh need, mis kapi taha kukkusid), instituudi koristaja, kõik mu puhtad riided (kusjuures määrdunud on kõik viimseni alles), lisaks veel TV3 online koos Kättemaksukontoriga, päikesepaiste ning hommikused udud. Ohjah.

Eile öösel oli kaduma läinud ka minu toa uks. Seevastu õnnestus mul ninaga leida  juba esimesel katsel eenduv sein :(

Ja ilmselgelt on ka kogu aeg kuhugi kadunud. Täiesti märkamatult on kätte jõudnud juba reede ja ainuke, millega ma tõeliselt olen hakkama saanud, on andmete seitsmekordne ümberanalüüs ja järjekordne segane versioon mu esimesest artiklist.

Ps! Midagi siiski ilmus välja ka - pinksimängu tuhinas avastasime iga radiaatori ribi vahelt vähemalt ühe pallikese :)
Ps2! Ka koerad ei ole õnneks siit linnast veel kuhugi kadunud :)
Ps3! Seoses kaduma läinud hea Tsehhi söögiga, ilmus välja täiesti ehe ja Eestimaise maitsega kapsa-hakkliha hautis :)