Saturday, May 19, 2012

Issi tuli koju

3. mai oli meil väga pidulik päev, sest lõpuks ometi otsustas Mattis merelt naasta. Enne seda üritasime ära teha kõik tööd, mis vähegi päevakorda võiks tõusta: lõhkuda meeletud puude hunnikud, meisterdada torti, koristada ära kohad, mida polnud viimase aasta jooksul mahti puudutada ja lisaks kaevata ära meie lugematu hulk maid. Muidugi mõista ei õnnestunud see kõik sajaprotsendiliselt, kuna üks suurtest abimeestest ei suvatsenud koostööle alluda ja päevi sirgelt maha magada.
Õhtul kella kuueks olime aga igati sellises konditsioonis, et bussi vastu sõita: toit ootamas, Martenil parimad riided seljas ja isegi mina otsustasin omale teised dressipüksid jalga tõmmata : )
Viimase minuti inimene, nagu ma olen, jõudsin seekord aga ootamatult vara kohale (lausa 10 min enne bussi jõudmise aega). Nii et poisu jõudis suurest ootusest  kolm korda ära tüdineda.  Vahelduse mõttes lugesime üle kõik autod, mis meist möödusid. Lisaks õpetasin talle numbreid kuni 50ni ning kõik ümbritsevad laululinnud hääle järgi. Ikkagi tüdines ta natuke ära. 
Lõpuks siiski buss jõudis. Rööm oli piiritu, kuigi pisike väljendas seda sulaselge kulbitamise ja nutma puhkemisega ("piiritu õnne" videot ei lubanud Mattis üles panna).  Igal juhul meenutas isa-poeg kooslus vana teatrimaski: ühel suunurk ülal, teisel all.
Kodus järgnes veel pisut harjumist ja siis hakkas talle saabunud kloun juba päris meeldima :) 

Juba järgmisel päeval hakkas taastuma meie tavapärane elu: esiteks korraldasime väikse naeratuste mõõtmise võistluse: Mattisel 12 cm, minul 9 cm ja Martenil auväärne neljas koht: 5,5 cm. Esikoha röövis napilt Rex oma 35 cm-ga.

 Ja muidugi said alguse ka muud loomingulised ettevõtmised: näiteks mõttetalgud Liberote multifunktsionaaluse üle.

Poisu oli esiti pisut üllatunud oma uue mütsi üle.

Peagi hakkas talle see aga päris meeldima.

Ka meie suurepärane käru leidis veelgi rakendusi. Selgus, et see sobib ideaalselt hernesete transportimiseks põllule.  Pealegi saab nii täieõiguslikult öelda, et Martenist on meile juba iganes abi.

Seoses issi saabumisega läks elu kohe jupp maad lihtsamaks. Lisaks leidsin Karja küla vahelt hulgaliselt armsaid abilisi, kes nõus hoolikalt Marteniga jalutama.

Ja kui Martenil oli kvaliteetaeg  vanaemmega,
sai suurtele abilistele südame rahuga kiikumisvõistluse korraldada!


Friday, May 18, 2012

Nostalgiaretk Kuressaarde

Oi, jälle on märkamatult teab kui palju aega juba möödunud. Lõpuks ometi saabusid meite maile aga ilmad, mis just väga õue tegutsema ei kutsu ja võimaldavad seega natukeseks möödunule tagasi vaadata.
Kes veel ei tea, siis nüüdseks juba eel-eel-eelmine pühapäev (29.04) oli ülemaailmne ninade vigastamise päev. Oleks lausa patt see päev tähistamata jätta. Martenil õnnestus juba öösel oma olematute küüntega silma alla kraaps tõmmata. Solidaarsuse mõttes tõmbasin ka omal nina dressipluusi lukuga kriimuks. Vanaemmel nina lihtsalt valutas. Ega saanud ka Rex alla jääda - tema jooksis oma ninaga pidulikult aiakääride otsa. Õnneks olid vigastused siiski mõõdukalt väikesed ega takistanud meil esmaspäeval Kuressaare linna pääle laiama minekut. No ükskord tahavad ka tõelised maakad linna.
Kuigi plaan oli käia risti-põiki läbi kõik Kuressaare peened terviserajad, ei õnnestunud see isegi mitte 50%-liselt. Põhjuseks lihtsalt see, et vana-armas Kuressaare park mõjus nii lummavalt, et lihtsalt haaras mind endasse ja sundis tegema lausa mitu tiiru. 
Sellest on vist juba 11 aastat, kui ma viimati seal jalutasin. Parki olen ma ikka aeg-ajalt sattunud, aga need on lihtsalt juhuslikud käimised.  Nüüd aga oli tõesti lõpuks ometi aega jälgida ka detaile. Näiteks üht väga ühtset pardiperet,
kes teevad vist alati kõike koos,
kuigi suudavad toimida ka individuaalselt.

Kuigi Kuressaare pargis on viimase 10 aasta jooksul paljugi muutunud, tunduvad need muudatused nii loomulikud, justkui oleks kõik kogu aeg täpselt nii olnudki.

Jälle sai midagi soovida ja uuel saarel ära käia.


Mõne jaoks on Kuressaare supelrannas hooaeg juba alanud.

Otse loomulikult tuli Martenile näidata ka muuli, kus omal  ajal sai Maailmaparandajaga riigieksamite eel ikka maailma asju arutamas käidud (kummalisel kombel juhtus olema just uue emakeele eksami päev), mistõttu võis südamest röömustada, et ei pea nendega enam mässama ja mõtlema, kas ikka tuleb sobivat teemat.

Kui pargis said ära vaadatud ka kõik presidentide tammed, võis südame rahuga edasi veereda.
Juba ammu on mind huvitanud, mis küll on saanud mu isa vanast töökohast - Kuressaare leivakombinaadist, mis 2000. aastal oma asukohta vahetas. Millegipärast oli tunne, et see väike valge kutsikas on ikka aia taga, et töömeeste ja elektrikute ruum lõhnab ikka tavotiselt ja nii, nagu oleks just treipinkidel metalli treitud; et suurest vene-aegsest limonaadimasinast saab mulliga suhkruvett; et liini peal liiguvad kuldpruunid saiad ja imeline saialõhn saadab igal pool, kus vähegi oma jala tõstad ning et sööklast saab ikka koduseid kotlette ja mannavahtu. Aga mitte midagi sellist ei leidnud ma sealt enam eest. Hoopiski sildi, mis keelas mul territooriumile sisenda. Sellest sildist ei lasknud ma muidugi end sugugi segada.
 Aia äär oli asju täis laetud ja koerakesest polnud märkigi.

Vana laadimisala oli rohtu kasvanud.
Isa tööruumi aken (ülevalt kolmas) oli segi pekstud. 
 
Õnneks või kahjuks ei õnnestunud mul ka vaatama minna, milline see ruum seest välja näeb, sest
uks ja aknad olid kinni naelutatud.

Maja tagusest oli saanud tõeline kunstigalerii.
 
Ütlemata nukraks tegi see kõik. Olgugi, et sisimas olen ma jäänud pidama 21. eluaasta juurde, tuletas kõik see  kuidagi liiga reaalselt meelde, mida tähendab aeg ja selle möödumine ja see, et mitte kunagi ei tule enam sellist päeva, nagu on täna.



Wednesday, May 2, 2012

Märkamatult juba 3-kuune


Aeg tõesti lendab. Alles see oli, kui nukrutsesime ja tatistasime toas ja vaatasime, kuidas õue muudkui lund juurde sadas. Nüüd on kõik juba ere ja värviline ja õues võib üsna vabalt ka lühikeste riietega käia. Talve ootamatu taandumisega seoses oleme peaaegu täielikult õue kolinud. Põhjus on väga lihtne – kevadistel töödel ja tegemistel maal lõppu justkui polegi. Iga vaba hetk kulub kaeve-ja külvitöödele ning puude lõhkumisele. 


Meie pisike polegi enam nii pisike. Number 50 riided on juba ammu minevik. Nüüd on nibin nabin parajad veel 62, aga veel parajamad nr 68. Meie kolmekuune kaalus oma sünnipäeval 7,5 kg ja oli 64 sentimeetrine. 

Sünnipäev oli muidugi äge. Marten oli juba hommikust saati nii erutatud ei suutnudki rohkem kui 15 minutit järjest magada. Sünnipäeva õhtuks oli meil täiesti ootamatult laual 3 torti, üks uhkem kui teine.  (Ootame põnevusega 11. kuu täitumist :)

Külla olid tulnud nunnutav vanaemme, meie ainuke, aga see-eest väga hoolitsev tädi oma kaaslasega, ja muidugi Orissaare kamp - Tõruke emme-issi, ujumismähkude ja uhke kollase pardikesega. Nii et Saaremaa SPA-d hoidke alt. Õhtu kava sai 100%-liselt täidetud: söime end tordiks ja imetlesime tittedest ogaraks. Pisike sai lisaks ka sünnipäeva vanni, part pidulikult kõhu peal.
Siin ei tea veel keegi, et nii tunni pärast saavad neist enamik veega mõnusalt täis pritsitud :)

Mis on aga kõrge ea saabumisega seoses muutunud? 
Magamine on asendunud lärmamise, mullitamise ja säravate naeratustega.

Magamisega läksid lood kehvaks juba pärast puisniidu talguid ja Tõrukesega kohtumist. Just siis leidis ka Marten, et MAGAMINE ON MÕTTETU JA SELLE VASTU TULEB ALATI VÕIDELDA KUNI JÕUDU JÄTKUB!)
 
Nii et pole enam seda, et pakid noormehe sisse ja enne kui jõuad ta vankrisse tõsta, magab ta juba nohinal. Nüüd on nii, et võid ta isegi tõsta vankrisse, aga seisev vanker on nii masendav, et ajab kohe nutma. Ka siis, kui oleme jalutanud juba tund aega. Ei mingit sinilille pildistamist ja looduse imetlemist – vaadata võib, aga ainult käigu pealt. 
Ma lihtsalt pidin jäädvustama erak-nartsissi, kes oli otsustanud pageda tsivilisatsioonist ja asuda kasvama maantee äärses metsas, küladest ja elumajadest kaugel eemal. Pildil olev vanker tegelikult vappus nutust, sest kalpsasin, mis ma kalpsasin, ülihelikiirusel, Marteni vankriseisaku taluvuspiir oli ületatud.

Sinililled sain aga peaagu käigu pealt pildile.

Marteni näol on tegemist väikese võimlusvihkajaga, kes parema meelega mõnuleks päev otsa tissi otsas või sulistaks vannis. Vanniõhtud on meil aga ülepäeviti, seega igal teisel päeval rökkab maja härdast vanninutust. Ega vann pole mingi lebamise ja mõtete kogumise koht. See on ainuke koht, kus Marten on nõus sporti tegema ja vesiratast sõitma. Tulemuseks on lainetav esik ja kõige selle keskel plätserdav ja ülimalt rahulolev Marten. Meie aga muudkui elame kaasa ja kuivatame rõõmsalt.

Muul ajal on ta nõus treenima vaid oma lõualihaseid.

Füüsilise arengu kõrval, panustab Marten pigem verbaalsesse. Me juba räägime. R-keelt muidugi. Pole ka ime, kui ma nii 7.-8. kuul muudkui R-i statistika maailmas olin. Pisikesele on statistika veel natuke mõttetu, aga ärr istub väga hästi :) Arvuti meeldib ka väga.

Aga otse loomulikult on kõik ilusam ikka vasakult poolt – eriti unenäod. Tänasest hakkasime vanaemmega aktiivselt selle vastu võitlema ja üritame talle tutvustada vägisi ka maailma paremast küljest. Muidu on meil siin varsti üks ehe vasakule hoidev lapikpea.

Teleka ja arvuti kõrval armastab Marten muidugi väga naisi.
 
Mida värvitumad, tõmmumad ja paljamad, seda enam. Ühesse nägusasse sugulasse armus ta esimesest silmapilgust nii meeletult, et ei raatsinud silmigi pilgutada (video). Mattise õele üritas ta aga suurest kiindumisest kohe maasika teha.
Marteni üks suur lemmik –Tiia.


Minu Siiri!

Jääb vaid põnevusega oodata, mida toob 4. elukuu.
Ps! Pööramine tuli Martenil parematel päevadel kõhult seljale välja juba enne 3. kuu täitumist (üle parema õla).