Spalased

Sume, rõske ja maadligi hall ilm. Just sellistel hetkeldel on õige aeg avada viimane päikesekiir  - SPA kinkekaart - ning võtta vastu otsus kolida mõneks ajaks Spasse. Mitte niisama mullivanni mulistama, vaid ikka peenelt - koos toa ja hoolitsustega.  Üleüldises "maailmalõpu ja jõulupaanikas" oli see lausa ainuõige samm, sest juba tund kaubandusvõrgus tüütas niivõrd, et oleksin meelsamini hotelli lounge-s pakse soomlasi võinud jälgida. 

Me nii armastame poes käia.

Mõnel on muidugi oskus shoping enda kasuks pöörata ja seda kohati isegi nautida.

Nii pole juhtunud mitte ainult ühel korral.

Õnneks meie piinad lõppesid: lumise merevaatega ja Villiga tuba oli meie päralt.

Peagi sai Mattis omale uue näo, sest vana kisti näohoolitsuses julmalt maha.  Marten jälle tõmbas peale 3 tundi aurusauna, basseine ja mullivanni kokku kui rosin ja meenutas pigem 80-aastast taadikest.

Mehed iluund magamas.

Mina tundsin end peale šokolaadihoolitsust  niiiiii jumalikult, et selleks pole lausa sõnugi.

Isegi mandariinivärska polnud sugugi enam lihtsalt mandariinidega värska, vaid justkui midagi palju enamat.

Peale õhtusööki peenes restoranis, kus Marten üritas kõikidelt laudadelt laudlinu maha tõmmata ja üle saali lõõritada, otsustasime veel viimast korda jõulutuledes Kuressaaret imetleda (ikkagi maailmalõpp ju tulemas).

Õnneks jätkus hoolitsusi ka järgmiseks päevaks. Ja meie poolest oleks võinud "maailmalõpp isegi tulla", sest olime oma maailma mõnusaimaid hoolitsused kätte saanud. 

Aitäh neile, kes sellise mõnusa kingituse organiseerisid :)

Müsteerium

Tõenäoliselt on maailmas kõik tasakaalus. Vanuse suurenemisega tekkivat nukrust leevendatakse ohtrate kallistuste, õite ja armsate kingitustega.

 

 

Mõni kingitus sobib su koju juba esimesest päevast nagu valatult. Kausike oleks justkui komplektis tapeedi, lampide ja kruusiga :)

Elektri kadumine Viidul tõi endaga kaasa aga kummalise ümbriku. Õigemini, ümbrik oli üsna harilik, kui välja jätta selle adressaadi pisut kriminullilik kirjastiil, ebatavaline oli ümbriku sisu.

Esimene reaktsioon oli:      ?

seejärel kohe :)

Ja siis natuke hämmastust.

See, et mul tuleb millelegi jälile jõuda, oli ilmselge. Ja oi kui põnev :)

Kuna EE, on minu jaoks alati tähendanud entsüklopeediaid, siis kahmasingi esimese hooga telekaaluse kapi raamatutest tühjaks. Entsüklopeediate avamine pole meil hetkel just kõige igapäevasem tegevus ja seepärast on need peidetud ikka taga tagumist. Sellise entusiasmiga pole ma 10. EEd  vist kunagi veel lapanud kui seekord, igal juhul oli vaja hirmkole ruttu näha, kas leheküljel 147 võiks olla mingi niidiots. Pisut segadust tekitas muidugi see 8, mis võis tähendada nii 8. sõna sel leheküljel,  8. lõiku ehk 8. tumedat sõna. Kuna 8. sõna sellel lehel oli midagi sidekriipsuga poolituvat või sidesõna, siis sai sõnavariant kohe välistatud. 8. märksõna - VAIM, tundus aga tõenäolisem. 

MP koos ajaraamistikuga viitas minu jaoks ainult ühele - maailmaparandaja blogile. Ette sai keritud 2007. aasta ja ülla-ülla just sel kuupäeval oligi sissekanne, ilusa roosa seaga pealegi. Jälle oli muidugi dilemma, kas 42. sõna lugeda pealkirjast või sissekande algusest, loogilisem tundus viimane variant. Ja sõnaks sai SEA. 

Kui MP oleks võinud vabalt olla ka Pireti vend Mati-Peeter, siis VU, tähendab minu jaoks ainult ühte inimest - Viviani. Selgus, et ka Vivian on blogi juba päris kaua kirjutanud, sest märgitud kuupäeval oli tõepoolest sissekanne olemas ja 26. sõnaks oli VALMIS.

LSiga oli asi juba analoogne ja 43. sõnaks 28.11 sissekandes -  ALGAB.

Väga loogiline tundus ka ÕS kui õigekeelsussõnaraamat. ÕS oli meil remondi käigus aga nii kindlalt ära pandud, et jäigi üles leidmata ja appi tuli võtta kõne sõbrale. Saigi helistatud tädi Evile, kellel sugulastest kõige tõnaölisemalt 1980. aasta ÕS riiulis. 

Tere Evi, kuidas elad?

Hästi jah? 

Meil siin ka kõik kena, aga vat selline kentsakas soov, et kangesti oleks vaja teada, kas Sul 1980. aasta ÕS on olemas. 

On jah. 

Oi, suurepärane. 

Kas võiksid selle korra leheküljelt 626 avada. 

Kas seal on 1. sõna SEIKLUS? 

Ongi.

Tundsin, justkui oleksin lahendanud universumi kõige olulisema probleemi.

SEA VAIM VALMIS, SEIKLUS ALGAB....

Aga mis see viimane rida ikkagi tähendab? Võrdusmärk viitas sellele, et real peitub vastus. Ehk siis eelnev lause pluss veel midagi. Aga ainuke, mis sealt välja võis lugeda, oli numbrid 17 ja 7 ehk siis 17. juuli?  Igaks juhuks panin rea ka googlisse. Tulemuseks youtube laul "Peagi saabun tagasi su juurde" Raimond Valgre esituses. Ehk siis mul tuli end valmis panna seikluseks, mis algab siis, kui keegi saabub minu juurde tagasi?

No see tundus siiski natuke kahtlane ja süüvisin edasi pilti. Tundus, et tegemist on mingi rannikuga, kus leidub tuletorn. Entusiastlikult sai googlesse tipitud "tuletorne Eestis" ja selgus, et selliseid punase triibuga tuletorne on kahjuks terve Eesti täis. Edasise juhtlõngana nägin pildil olevat kaarti. Googeldatud sai saari, Muhu? Ei. Saaremaa? Ei, Keri? Ei. Vormsi? Ei.

Äkki hoopis Leisi vald? No ei ole valla piirid ka. Mitte mingi valemiga. Selle koha peal sai entusiasm otsa, sest ilmselgelt oleks ka kase, kuuse ja kõrkjapuhma kolmiku otsimine liialt palju energiat nõudnud. Näppu sattus hoopiski Mari Kalkuni luuletus loe kümneni, mille olin mõni aeg tagasi paberilipikule kirjutanud.

"Kõik, mida vajad, tuleb su juurde    

          ühel või teisel varjatud kujul.             

                   Kui tunned ta ära,                              

                   saab ta su omaks.                              

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,   

tunneb su ära ja saab sinu osaks."

Otsustasin jääda mõneks ajaks ootele. Enamasti on tõesti nii, et võid millegagi näha kurja vaeva, aga kui selleks pole aeg veel õige, ei juhtu ikka mitte midagi.

Juubeldamised

Detsembri algust ma mäletan üsna selgesti.  Siis saabusid aga juubelipidustused ja .... üllatusi hakkas sadama lausa uksest ja aknast. Ei möödunud päeva, kus poleks vaja olnud hävitada mõnda torti (erinevate tortide söömise osas on kindlasti tegemist rekordkuuga) ja alati oli põhjust järjekordne Martini avada. 

Mõne jaoks piisab muidugi pelgalt Martini  nuusutamisest. Vähemalt hetkel veel.

Juubelipidustused kulmineerusid hiinateemalise "seminariga" Viidul. Seminari eelmäng algas tegelikult juba 7. detsembri õhtul, mil meie harju keskmisest kartulikeeduköögist sai seoses Merikese saabumisega  ühtäkki vinge hiina restoran. Imeliste rummikokside saatel muutusid elementaarseteks nii hiinapärase praetud riisi valmistamine muna ja aedviljadega kui krõbe kana magushapus kastmes. Marten andis ka muidugi endast parima revideerides regulaarselt prügikaste ning lennutades kõikvõimalikke köögiriistu järjepidevalt laua alla.
Laupäeval sai üle pika aja aknal ahhetada, sest päike oli lausa erakordselt ere. Südame rahus võisin Merikese Mattisega kanuutama saata, sest lihtsalt kõik muu maailm oli sel momendil ka nii ütlemata uhke.

Kuidagi suutsime end ikkagi kogu sellest ilust lõpuks eemale rebida ja suuna Viidule  võtta. Viidul läks asi muidugi ainult paremaks, sest nii tore oli kalleid inimesi näha. Koos sai kinkekotte meisterdatud, hieroglüüfe maalitud, hiina olematut poppi olematutest läpakakõlaritest kuulatud ja hiinalaternaid lennutatud. Muidugi sai ka ohtralt  hiina jooke maitstud ja hiinalõhnalises saunas leiliruumi kohalikke? ehitusvõtteid imetletud. Mõned kavapunktid, nagu näiteks hiinlase aed söörlöse koduaknal ehk kadakate pügamine bonsai meetodil, jäid muidugi täitamata, aga pole hullu. Eks nende kadakate hankimine pea kõhuni lumest oli juba omajagu äge tegevus :) Lõppude lõpuks läks see siiski asja ette, sest eemaldatud sai jälle mõni üleliigne kadakas ja kaitstud koduseid roosipeenraid.
Tai chi võteteni me muidugi peo jooksul ka ei jõudnud,  aga varustus läks siiski asja ette.

Marten, kui krooniline unepuuduses vaevleja, taas puhkehetkel. Milleks kõik need vankrid ja titevoodid, kui piisab lihtsalt riiulist?

Sünnipäevaseminari kavapunktide kohaselt pidi tants ja trall hommiku poole ööd asenduma vaiksema olemisega ja põhimõtteliselt nii ka läks. Elekter eemaldus ja otsustas naasta alles poolest lõunast. Aga seda meeldejäävamaks pidu jäi :)

Kena köik

Detsember saabus tõelise talvega. Kõik oli ühe ööga paksu lumevaiba all ja peibelik Honda külmus oma suurepäraste talverehvidega maja taha muruplatsile kinni. Eks ma aitasin talle pisut kaasa ka muidugi, aga sugugi mitte meelega. Lihtsalt uskusin temasse mingi hetk liialt. Peibe saime tänu töömehe loogikale ilusti rohumaalt kätte. Seejärel hakkas kõik kohe hästi minema: miniteaduspäevad said läbi, kõik ülikeerulised kuhu-ma-tite-jätan logistika probleemid leidsid tänu vanavanematele lahenduse ja kõige tipuks jõudis ka issi merelt tagasi.

Oh seda rõõmu.

Lõpuks saabus ka päev, kui ma ärkasin "vanana". Ega muidu poleks 30. eluaasta saabumist veel sugugi mingiks vanuseks pidanud, aga miniteaduspäevadel teatas üks gümnasist mu küsimuse peale: kas filmitsitaatide kasutamine ajas ka kuidagi muutub? sügavmõtteliselt, et kui inimesed on juba vanad ehk üle 30-sed, siis nad veel kasutavad selliseid ütlusi, nagu "Me oleme Tallinnast, me maksame", "ikkagi inimene", "Kui Tallinna lähme, siis lähme loomaaeda ja kohvikusse" jne. Praegused kooliõpilased selliseid asju aga enam ei teadvat ega kasutavat. Õnneks puhkes kogu auditoorium 30-ste vanadeks pidamise peale naerma, nii et ehk selle vanaduseni on veel pisut aega.

Sünnipäev saabus muidugi väga pidulikult: armsate sõnumite, särtsakate roosibukettide ja täpselt- minu-maitsele-tortidega.

Aga see polnud veel sugugi kõik.

Tuli välja, et sel ajal, kui meie ema ja Marteniga eelmine päev olime kartulisalatit, pikki poisse ja mokatorti palehigis meisterdanud ja Mattise peale tema kojuhiilimise pärast vaikselt turtsunud, oli tema hoopis Haapsallu põrutanud.... Et tuua sealt mulle vat see....

...päris oma kanuu.

Nüüd võib kasvõi iga päev kanuumatkale minna. Ülimõnus :) 
Nii et kui mind arvutis pole, siis kõige tõenäolisemalt kulgeme mööda vett.

Kohustuslik kirjandus

Peaksin praegu hoolega õpilasuurimusi lugema, et oskaks reedel ka midagi tarka küsida. Lihtsalt asjaliku näo tegemisest seekord vist ei piisa. Aga millegipärast viib kütridi(o)mükoosi googeldamine Jupijumala maailma ja murrete teema hoopis mättaräpsajani. Lisaks on vaja vaadata reisipakkumisi, meili ja seda, mis kell algab seksi ja linna kordus. 

Ahjaa, Marten sai just selgeks diivanilt laua peale ronimise. Nii et keset neid ülipõnevaid uuringuid kodulahe soppidest ja konnadest, tahab üks seltsimees aeg-ajalt klaviatuurile potsatada.

Ja siis tahetakse jälle sülle. Täna umbes 32. korda.

Jälle pidu

Taas oli põhjust tähistamiseks. Ei, Marten ei hakanud käima.  Ka mitte kõnelema.  Pailaps olemisest  rääkimata (kuigi aeg-ajalt suudab ta vähemalt manada särasilmse teadlase pilgu).

Seekord sai ta kõigest natuke vanemaks - 10. kuuseks. Otse loomulikult tuli sellist päeva veidi erilisemalt tähistada. Seda enam, et külla tulid ka perekond Tammed ja oli põhjust tähistada lausa mitut sünnipäeva.  Mis saaks olla veel erilisem ja samas kohasem, kui maanduda sellisel hallil ja rõskel päeval koos Leisi spasse?

Kohale minnes selgus, et vesivõimlemist sel päeval kahjuks ei toimu.

Mardike oli sellest teatest nii shokeeritud, et tuju oli kohe pikemaks ajaks rikutud. Marten pole võimlemist tegelikult kunagi väga hoolinud ja suhtus teatesse üsna leigelt. Suur bassein põlati esiti külmaks, see-eest aurusauna ja tavasauna vahepeal oli mullivann talle päris sobiv. Lausa nii sobiv, et pärast pea 2 tundi saunatamist ja mulistamist, otsustati vannis ka uinuda. 

Turgutuseks ootasid kodus 10 mini-torti, hea seltskond, hunnik rõõmsaid õhupalle, vilkuv ussike ja kerge jõulumeeleolu. 

Tähelepanu, valmis olla, start!

Kui perekond Tammedele tundus esiti, et oma kingitusega panid nad natuke mööda (sünnipäevalapse arvates on õhupallid nimelt väga hirmsad), siis tegelikult osutus see vapustavalt heaks valikuks. Vähemalt meie arvates. Pallidega oli näiteks võimalik blokeerida ligipääs telekani :)

See toimib siiani. Nüüd jääb üle vaid loota, et Marten ei saa oma pallihirmust veel niipea üle.

Victoriga teel tippu

Seoses sellega, et õue on kasse täis, peavad vaesed hiired nüüd majja kolima. Ja nad muudkui kolivad. Trepi alla, lauta, vaheruumi, lagede vahele. Toas on meil preili Kiisss, kes õnneks on hiirte arvates piisavalt hirmus, nii et tubadesse hiired veel õnneks jõudnud pole. Preili Kiisss ei ole aga nõus pimedas trepi all koos hiirtega olema. Seevastu vanaemme kass, kes veedab päevi laudas, on end seal perenaise abiga heast paremast paksuks söönud ning peab pealegi lauda ja toa vahelist ruumi liialt labaseks, et seal pikemalt kui 2 sekundit viibida. 

Ohjah. Nädala kannatasime hiirte terrorit uhkelt ära. Teise ka, aga vat kolmandal nädalal enam mitte. Elu päevad on hiirte püük meil majas meeste töö olnud. Tähendab, kui kassid sellega hakkama ei saa. Kunagi sättis lõkse papa, pärast isa. Ikka oli neid vaja ju siit-sealt timmida, kõpitseda ja need tulevad meestel alati kuidagi paremini välja.

Meie püüdsime oma esimese hiire mitte eriti mehelikult. Pigem oli tegemist asjade juhusliku kokkulangevusega. Marten suvatses poole une pealt keset ööd üles ärgata, enam mitte magama jääda ja minu küljes rippuda. Et rippuva lapsega pole eriti hea arvutitööd teha, tuli köögis tegemist leida. Näiteks hambaid pesta. Selle käigus ilmnes, et kraanikauss vajaks küürimist (seda avastan ma millegipärast alati öösel). Enne oli aga vaja tühjad piimapudelid kuhugi koristada. Vaheruumis ongi meil spetsiaalne kott tühjade pudelite tarvis. Seekord ei olnud piimapudelite kott aga lihtsalt kott, vaid elanikuga piimapudelite kott. Ettevaatlikult sai koti suu kinni tõmmatud ja käes ta oligi. 

Saaki oli otse loomulikult vaja näidata ka koostööpartnerile, kes oli omale vahepeal leidnud juba uue uurimisobjekti.

Sa tahad öelda, et see kott hiirega on millegi poolest põnevam kui leib?

 Näitasin siis lihtsalt hiirele tuba natuke ja transportisin ta ilusti ekskursioonile õue (kui oled loomakesega juba paar minutit koos olnud, siis ei raatsi teda enam sugugi tappa).

Üritasime veel paar päeva kilekotiga hiiri püüda, aga rohkem pole kahjuks õnnestunud.

Kapi alt said seejärel otsitud vanad head lõksud (selle "vana" võib neile omadustesse vabalt alles jätta, lisaks veel "roostetanud", et mitte mainida "kiljumapanevalt koledad"). Kui 3 nädalaga harjusin vaheruumis ringi vudivate hiirtega täiesti ära, siis vat vana rõve lõks Marteni käes, pani üks päev küll niimoodi kiljuma, et väikseke kohkus, lõks pudenes ja umbes kahekordne ports pissi laekus automaatselt mähkusse). Vanad lõksud on seega pigem pissipüüdjad, kiljumistesterid ja hiirte jaoks hea võimalus saada inimestelt täisteenindust. Kord ootas neid seal juust, metsseavorst isegi või. Siis viskas mul üle. Poest said töömehe soovitusel toodud tavaline ja spetsiaalsed juustulõhnalised lõksud (viimastesse ma esiti küll väga ei uskunud).

Tegelikult pole sugugi põhjust iroonitseda. Nüüdseks on juustulõhnalistega püütud 16 hiirt! Ja üldseis meie kasuks18:0. Sellised võitlused mulle päris meeldivad.

Päevad ja ööd 9-kuusega

9. kuu täitumisega seoses lisandus Martenile üks lisanimi. Nüüdsest on ta Marten-Pätu Tabri. Kui siiani oli tegemist ingellikult naeratava äärmiselt rahumeelse tegelasega, siis nüüdseks on rahumeelsusest ainult riismed. Ei möödu hetkegi, kui kuskilt ei lendaks midagi maha, ei sikutataks välja ega võetaks muud toredat ette. Eriti vahva on muidugi avada kamina- ja pliidiuksi ja venitada igal vabal hetkel kassi sabast. Seda kõike saadab otse loomulikult lõkerdav naer. 

 Näiteks on vaja pugeda arvutilaua, diivani ja tugitooli vahele. Naeru jätkub aga täpselt seniks, kuni avastatakse, et on natuke kinni kiilutud.

Tartus tuli muidugi auväärsele ja kaugelt kohale sõitnud teadlasele esitleda oma parimaid kohvitassi ümberajamise ja tordi näkku puristamise tehnikaid.

Pildistamise ajaks suudetakse aga alati näkku manada tõsiteadliku pailapse ilme.

 Ei saaks öelda, et ta ei teaks oma piire. Oi, kuidas teab, aga nii ahvatlev on ju pahandusi teha. Ja kui ma siis häält tõstan või kurjustan, pistetakse sellise kapakuga lähima toanurga suunas punuma, et sealt mulle ingellikult vastu piiluda. Nagu poleks absoluutselt mitte midagi juhtunud.

Niimoodi toolisse surutult ja fotoka ees võib ta isegi hetke paigal püsida.

Järgmiseks on aga juba vaja kogu segav kaardervärk eest nihutada ja end ekraanini pressida.

Kui peaks juhtuma, et otsustad midagi arvutis teha või isegi siis, kui alles mõtled millegi tegemisele, mis pole temaga otseselt või kaudselt seotud, on kuri karjas. Riputakse nagu takjas küljes ja tiritakse või riided seljast, et ometi sülle saada.

Sa kavatsed midagi ilma minuta teha, urrr

No ja siis tulebki teha kõike seltsimees süles. Peaaegu kõike. Kohvikannu pesemine on näiteks lihtne, hambapesu on tehtav, isegi kassi-koera kausid võime koos tuppa tuua, aga no vabandage väga pissile ma temaga küll ei lähe. Röökigu palju tahes. Loomulikult röögitaksegi, ikka ukse najal püsti, katsu siis noormeest lohutada.

Lisaks pidevatele pättustele, on Martenil nüüdseks ka öö-ja päev üsna sassis. On tavaline, et magama jäädakse alles 2-3 paiku öösel. Lihtsalt on vaja mängida kollase ja punase palliga, kõõluda minu najal ning käkkida ahviga. Ärkame nagu tõelised päevavargad - heal juhul 11, pigem 12. Seejärel tunnike, poolteist mängimist ja jälle paar-kolm tunnikest õueund kassikuhila all. Vahel juhtub, et väike uni tabab ka täiesti ootamatult.

Paned noormehe just söögitooli istuma, keerad selja, et otsida kauss ja panna söök jahtuma, kui avastad, et oled siiski natuke hiljaks jäänud.

Samas ei saa kurta: nalja saab sellise pätiga tõesti igal sammul :)

Üllatused

Käes pole veel kaugeltki päkapikkude aeg, aga kingitusi juba saabub. Vivianilt jõudis meieni näiteks väike maitsebukett. Seltsimehe arvates oli tegemist niivõrd asjaliku kraamiga, et selle imehea lõhnaga tuli kohe terve maja täita.

Et lõhn kauem püsiks, pidi helbed ilusti vaiba sisse patsutama.

Õnneks andis see maitseaine siiski enamuses tagasi purki sokutada.

Ühel teisel sombusel päeval jõudis meieni aga pakike kaugelt Ameerikamaalt. Kingitused tädi Annelt tegid päeva kohe päikseliseks.

Oh seda rõõmu!

Kui onud juba majas, siis tuleb neile loomulikult kukile ronida, sest ega onude elu pea ometi kerge olema.

On ikka ütlemata armas selliseid üllatusi saada. Aitäh teile!

Veidrad ajad

Viimasel ajal on üsna imelikke asju juhtunud. Ei, üldse mitte negatiivseid. Kui jätta välja lae peal ringi tõmblevad hiired ja see, et meie suurepärane Honda esindus ei saanud hakkama rehvivahetusega. Peale selle, et kummid jäid pooltühjaks ja täispumpamise järgselt auto ikka vibras, suutsid nad selle ka ilusti ära kraapsutada ja lisada talverehvid nii, et kõik inimesed kilomeetri raadiuses olid sunnitud meie lähenedes hirmsa kolina tõttu pead pöörama.

• Üks päev juhtus nii, et päike paistis lausa terve päeva ja isegi linnud laulsivad imeliselt!
• Üks teine päev natuke varasemast ajast, leidsin aiast lumivaarikad. Kuna Tartu rahvas oli huvitatud ka õuntest, siis olin sunnitud korjama ka lumiõunu. Nüüd siis tean, mis tunne on metsloomadel talvel.

• Mu auto sai omale "tiivad", vähemalt sõites on selline tunne. Nimelt sai Hondale installeeritud pidulikult gaasiseade.
• Meie töömees ilmus üks päev kohale kringli, kohvi ja koorega, mida ta tahtis väga meiega jagada. Ei, tegemist ei olnud mingi zestiga ega ka mis iganes lähenemiskatsega. Lihtsalt inimesel oli sünnipäev :)
• Marten käis martimas. Kuigi kommisaak rõõmustas peaasjalikult emmet, sai tema küla peal uutes kohtades turnida ja iganes lällata.
• Martenist on saanud nii viisakas noormees, et mähkmevahetus möödub ainult suure aitähhitamise saatel.
• Kui varem käisin jalutamas koos Rexi ja Marteniga, siis nüüd on lisandunud veel 6 seltsimees- kassi. Neist pooled suutsin ilusti maha raputada, aga kolmest ei õnnestunud isegi joostes ette rebida. Nii siis on meil aeg-ajalt üsna lühikesed jalutuskäigud, sest katsu sa kõigi oma koduloomadega näiteks kohalikku poodi minna. Unista veel natukesest oma ajast! Toas jälitab pidevalt üks neljakäpakil tegelane, õues hullematel päevadel lausa 7.

 

 Vapper kolmik, kes jälitas mind ei vähem ega rohkem, kui 1.3 km. 

• Karta on, et peagi võib meie jalutusmeeskonnaga liituda veel kaks seltsimeest, sest avastasime lakast veel 2 silmapaari, kusjuures üks omanikest paistab olevat täiesti lumivalge.
• Üks päev tabas mind aknast õõvastav vaatepilt: titevankrist paistis selle koha pealt, kus peaks olema Marteni nägu, tume tühjus. Esimese hooga käis peast läbi  - poiss on välja roninud, kedagi ei paistnud justkui. Tormasin õue ja siis lupsas vankrist välja üks kassike  ja siis teine ja kui edasi vaatasin, siis kõige ülbem pikutas rahulikult Marteni kõrval edasi. 

• Täna oli umbes sama teema ja jälle hakkas natuke hirmus.

Tuli aga välja, et tegu oli ilmselge kasside poolse õrnuseväljendusega - väikse vihma tõttu olid need asunud Martenit kaitsma ja soojendama. Tõesti sellise kassikuhja all ärganud lapsuke oli ilusti soe. Samas hiljem, kassideta vankrist välja võetul olid käed ja nina külmad.

Issi jälle merel

Taas on käes aeg, kui kõik loomad metsas võivad kergendatult hingata. Marten ei pea sigu eemale ehmatama ja põdrad võivad rahulikult kasvõi tee peal pikutada. Üks jahimees loksub nimelt jälle ohutus kauguses. Selline pidumeeleolu valitseb metsas juba paar nädalat. Meie nii pidulised just pole, aga nutmise oleme jätnud pigem loodusele (kes tänavu näikse kohe eriti härdas meeleolus olevat kogu aeg).

Sai isegi proovitud Martenit merele sokutada, aga ta polnud nõus kõhtu sisse tõmbama.

Issi igatsuse ja igavuse peletamiseks võtsime ette sauna remondi ja kaevasime õue üles. No olgu, seda tegi siiski Sergei. 

Meie oleme pigem sõnniku ja lehtede-õunte inimesed. Praeguseks on aiast kolme päeva jooksul sadakond kärutäit õunu ja lehti kompostihunnikusse viidud. Ja ausalt öeldes hakkab juba kergelt kopp ette saama.

Nö mitteõunaaasta saak. Ja selliseid puualuseid on meil 24!

Õhtud mööduvad aga põhiliselt kassi kiusates.

Jah just sellise näoga lähenetakse magavale kassile, ise järjekindlalt kiissitades. 

Sekka muidugi teleka ees kõõlumisi, Aracauria käperdamisi, ajalehtede rebimisi ja pidevat kõrvakontrolli. Kõrvad on Marteni jaoks tema kõige olulisemad kehaosad ja nende olemasolu tuleb  pidevalt  kontrollida. Isegi magama jäädakse kõrvad peos :) Kui muidugi üldse suvatsetakse magama jääda.

Kultuuritsemas

No ei saa ilma muusikata elada. Lihtsalt pole võimalik. Pühapäeva õhtu ei saa mööduda jazzitup´ita. Esmaspäeva muusikaelamuseks on Vikerraadio Õhtujazz. Youtubitamiste ja järelkuulamiste vahelduseks tuleb aga aeg-ajalt ka ise muusika juurde minna. Mõnikord piisab seejuures üsna vähesest pingutusest. Kontsert võib sind tabada lausa külas olles. Näiteks vennad Kallased teevad emotsionaalsuse ja armsuse osas vendadele Urbidele iga kell ära. Kusjuures see ei olnud mingi tavaline kontsert, kus esitati ainult varem õpitud lugusid, vaid looming sündis lausa kohapeal.

Ka Marteni suure iidoli bänd Akustikud  tuli meile peaaegu koju kätte - Pärsamale. Kontsert oli müstiliselt ilus, mitmekülgne ja soe. 

Instrumentide koguse poolest peaaegu võrdväärne sümfooniaorkestriga. Meie suur fänn ei suutnud end mitte talitseda ja tantsis suurest elevusest pool kontserti kaasa. Teise poole aga kuulas väga süvenenult silmad kinni. 

Esinduslikust kontsertkäitumisest ajendatuna otsustasime kolmekesi ka Kumusse Kadri Voorandit kuulama minna. 

Kahjuks ei suutnud Marten kuidagi esinejat ära oodata. Juba enne ürituse algust jõudis ta end nii üles kruvida, et otsustas Kadri ilmumise peale esiteks suurest õnnest kiljuma pista. Vähe sellest, ka loo vahepeal oli vaja kaasa kilgata ja kui Kadri juhatas sisse oma teist lugu mainides, et see on naistest, karjatas Marten kohe midagi hurraaa-laadset. Otse loomulikult üle saali. Naised ja kõik nendega seonduv talle tõesti meeldivad ja miks mitte seda siis ka igal võimalusel välja näidata (emotsionaalsuse on ta teadagi kellelt pärinud :)). Selle peale sai meie piinlikkuse limiit aga täis ning Mattise ja Marteni jaoks kontsert selle ainsa looga ka piirdus.

Viimase kontserdi ajaks toimetasime Marteni juba targu vanaemme Sirje kodukontserdile. Kujutan ette, kui väga Marten oleks tahtnud kirikus oma häält katsetada ja Estonian voices´isse sulanduda. Ma ei tea, kas tegu oli hingedepäeva müstilise õhustikuga, erilise esinemispaiga - kirikuga või mis iganes maagiaga, aga  kontserdi viimane lugu oli niivõrd võimas, ilus ja imeline, et sai hoobiga mu maailma hetke number üheks.

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,
ta läheb ees ja ütleb - tule järele!
Vii mind õnne kadumata koju.
Sa jäta kõik ja astu järele.
Üks jätab nii ja teine teisiti ja igaüks nii omaette läeb,
sest tuhat teed viib välja õnne juurde
ja teelahkmeid veelgi tuhat üle jääb.
Mis ühel õnn, on teisel ainult pete,
on nii ja teisiti kõik, mis siin on.
Kui kõik nii läbikäidud omaette
Sa oled oma võimaluste onn.
Ja üks jääb siia
ja teine see jääb sinna
ja igaüks nii vaatab tagasi.
Kes välja läeb - see väljast leiab ilma ja õnn ei leia teda iialgi.
Meid armastus viib ilmas kitsast rada.
Kui lähed, mine iseendasse.
Ja tuhat leeki võta teele kaasa.

Ja jahtund süda jäta ilmale /Ernst Enno

 Terve tänase päeva oleme aga Marteniga tantsinud ühe juudi pilli järgi.

8-kuune või pigem 2-kuune?

Marteni 8. minisünnipäev saabus meile hoolimata tordivihjetest pigem Pipilikult täpiliselt.

Ei tea, kas tegemist oli tuulerõugetega või mitte, igal juhul tatsas meil majapidamises ringi tõeline täpik, kes ilastas, kallistas ja püherdas kõik metüleensiniseks. 

Vanuse kasvades on Martenil toimunud teatav taandareng. Ta sööb vähem? Ei kus sa sellega.  Söömisega sel noormehel tõesti probleemi pole, loosi läheb pea kõik ja lõpmatuseni. Võib-olla kuskil tõesti eksisteerib ka Marteni jaoks piir, aga meile on see ikkagi lõpmatus.

Et siis ei jaksa tänu heale söögiisule enam roomata? Vaatamata pontsakusele, armastab ta väga tipa-tapa teha, roomates kasse taga ajada, end kõikvõimalike asjade najal uhkelt püsti upitada (sh laudlina, jalas olevad püksid) ja momentaalselt 2-meetrini ulatuvate kätega kõigeni küünitada. Eriti armastab ta just klaasidega telekaaluse najal kõõluda ja siis nina peaaegu vastu ekraani suruda.

Aeg-ajalt esineb muidugi ka mahaprantsatusi, millele reageeritakse ägeda härdusega. Ka siis, kui keegi julgeb temalt midagi ära võtta, on maailma kõige õnnetum nutt või peaaegu hingetuna algav rööge kohe varuks.

Taandarengu põhjuseks on hoopis mähkud. Kui üldiselt on vanuse ja kulunud mähkude vahel negatiivne trend, siis Martenil kulub neid nüüd jälle 7-8 päevas ehk sama palju kui kuu või paari kuu vanuselt. Võimalik, et aktiivse mähkudega töötamise näol on tegemist ka õpitud oskusega, sest iga mähku täistegemine tähendab ühtlasi pisi-vanni, mis ühele veevalajale on üsna meeltmööda. 

Hommikud mööduvad meil enamasti Huvitaja või Terevisiooni saatel. Viimase puhul on Marteni vaieldamatuks lemmikuks Kerli Dello.

Õhtuse telekaprogrammi osas lähevad meie soovid kardinaalselt lahku, aga õnneks ei häiri see kedagi: meie vaatame seriaale ja saateid, Marten keskendub reklaamidele.

Lisaks telekale, omab Marteni elus olulist rolli ka läpakas. Kui arvuti töötab ja juhtub olema tema vaateväljas, siis on vaja ilmtingimata seda patsutama minna, ikka otse, mis siis, et selleks tuleb ületada kellegi jalad, padjahunnik ja kogu mänguasjade laager. Mittetöötav arvuti pole sugugi vähem huvitav, sealt saab juhtmeid välja tirida, seda üle tugitooli ääre põrandale upitada, ühesõnaga fantaasiast puudu ei tule.

Ka enda mõistetavaks tegemisega pole Martenil probleeme. Enamik eluks vajalikke asju saab öeldud sõnakolmikuga tiss-kiiss-iss või midagi sellist (selle esimese sõna hõikas ta kõlavalt üle bussi juba teel Lätti). Lisaks üksiksõnadele, on ta võimeline moodustama ka lauseid. Vähemalt ühte: Ämme anna nämm-nämm. Piisab sellest, kui pistad endale kasvõi ainult nätsu suhu, kui Marten juba leiabki, et kõht on täiesti tühi ja kukub nämm-nämmitades sööja suunas roomama.

Oma mürakast kasvust hoolimata on ta siiski paras memmekas. Piisab sellest, kui meie vahe on juba 2 meetrit, kui tema juba puhkeb härdalt nutma ja tunneb end maailma kõige üksildasemana. Oi seda häda, kui uni peaks täis saama ja ta avastab end üksi magamistoast. Piisab ka sellest, kui tuba on lihtsalt pime ja keegi ei paista. Esimeseks liigutuseks peale silma paotamist on meeletu hädakisa saatel püsti upitamine võrevoodi najale. Kui siis ilmneb, et on öö ja magatakse juhtumisi, võib isegi natukeseks volüümi maha keerata, kilgata ja kahe hamba naeratust teha. Edasi magamist võid siis ainult teeselda, sest vähemalt tunnike monoetendust on kindel. Nii et igav ei hakka küll hetkekski.