Oi kui tore, kui saabub midagi tõeliselt erilist....

Me oleme ikka õnneseened. Lilledest, mis toodi pea kolm nädalat tagasi haiglasse, pooled veel õitsevad ilusti kenasti. Ei lähe aga mööda nädalatki, kui meieni ei jõuaks mõnda kingitust. Näiteks Laia tänava rahvalt laekus ülipeenelt smartpostiga maailma mõnusaim tekk, milleta elu enam ettegi ei suudaks kujutada. Nimelt oli tegemist läbini öko asjaga - Karula rahvuspargi lammaste villast tehtud vilttekk, mida ääristavad sibula, naistepuna ja veel ühe taimega värvitud ja ikka nende samade Karula lammaste villast saadud lõngaga kootud äärispitsid.

Parim uni maailma mõnusaima tekiga ja Pätu valvsa pilgu all.

Pätu pole sugugi mingi poe vidinake, vaid Krista magamata ööde ja vähemalt poole aasta pideva nokitsemise tulemus. Pidin hirmsasti pingutama, et lugeda umbkaudugi üle, mitmest imetillukesest ristpistest Pätu koosneb - nende arv ületab 10 000! 

Aga käsitöö sellega ei piirdu. Mattise õde Siiri on nakatunud kudumispisikuga ja nii on Bossi garderoobi lisandunud imekenad ja igati komplektis vestike, kampsun, papud ja käpikud. Vanaemalt aga soojad sokid ja kindad.

Ka Mattise laevakompanii suutis tõeliselt üllatada. Nimelt olid sealsed kaptenid, tüürid ja mehhanikud võtnud eraldi peentikandkursuse ja saanud hakkama millegi sellisega: tikandkirjaga albumiga!

 

Perekond Tammedest on saanud aga tõeline muinasjutuperekond ja Orissaare rikkam ühe trükikoja võrra. 

Valminud on kõigi aegade parim versioon kolmest põrsakesest. Igal juhul oli M-del kõvasti literatuurset diskuteerimist.

Vähe sellest, et Martenit tabab eriliste asjade kingisadu, ka kõik minu hommikud on väga erilised: avastad, et poisu on su kõrval kõhu täis saanud ja mõnusalt magamas. Poed siis tasahilju voodist välja ja koperdad köögi poole, mis võtab sind vastu kui tõeline köögioaas. Kõik tänu Mattisele, kes on selle mõnusalt soojaks kütnud, nii et saan koheselt oma rukkihelbepudru valmis, kohvimasinast tuksuvad läbi aga viimased kohvitilgad ja valmis on seegi. Ning täpselt samal hetkel väljuvad ahjust tüümianilõhnalised juustusaiad kirsstomatitega. Mmmm :)

Sõbrapäeva puhul oli üks neist ka teistest erilisem ;)

Pole tõesti sõnu, et väljendada seda rõõmu, mida kõik sellised toredad asjad ja hetked tekitavad. Aitäh kõigile, kes teevad elu nii eriliseks!

Pisike mänguasi hüüdnimega "the boss"

Kui maailmaparandaja leidis pärast Tõrukese sündi, et tema maailmakese on totaalselt asukohta vahetanud, siis minu oma näitab kõige selgemat nihet arvutist eemale. Ainuke, mille tõttu olen sunnitud arvuti taha potsatama, on poisu videote ja fotodega täitunud fotokate tühjaks laadimine, et teha ruumi järgmistele sadadele :) Olgem ausad, isegi kui mul tuleb mõte korra midagi meelelahutuslikku arvutist vaadata või keegi juhtub msn-s või skypes rääkima hakkama, pistetakse kisa lahti ja nõutakse süllevõtmist. Ja kui osav ma ka poleks, ühe käega toksimises olen ma üsna nõrk. Natuke tööasju lubab ta mul suure jonniga teha, iseasi, kas ma sellest nii väga vaimustun.

Meil on siin praegu nii paljudest muudest asjadest vaimustuda. Näiteks käib meil Mattisega, pärast kolme nädala möödumist, ikka veel kerge võitlus, kumb saab bossil mähkusid vahetada (va võibolla kell 4 öösel). Kui ta nii palju magab, siis on ju nii tore, kui ta suvatseb korra üleval olla ja pisut suhelda. 

 Kui mähkusid vahetada ei saa, siis võib bossi kõhu peale võtta magama (ikka seedimise soodustamiseks, aga ka lihtsalt selleks, et nii on kõigil väga nunnu olla). Seda saavad teha kõik peale minu - tedagi miks (video).

Nüüd, kui naba on ära kukkunud, on mähkmevahetus kohe eriliselt lihtne ja mõnus. Olgugi, et bossike püüab seda kõigest väest meile põnevamaks muuta. Juba esimestel päevadel sai selgeks, kui väga armastab ta mähkimislaual suure kaarega pissida. Kui alguses pani see mind võib-olla kergelt kiljatama, siis ajapikku kippus kiljatus kaduma. Seejärel leidis boss, et lisaks purskkaevule, võiks proovida ka mähkulaua pritskakamist. Ja kui sa parasjagu oled ametis alumiste paberrätikute vahetamisega, oleks paras aeg proovida jälle survepissimist. Pole siis ime, kui ta on nii osav, et laseb endal ka vabalt pea märjaks :) No selle peale võiks ju ikka natuke ehmatada. Aga kui jätkad ikka nagu vana rahu ja tuimalt vaid paberrätikuid pakist juurde õngitsed, siis võiks proovida pärast niiskete paberitega pühkimist veel üht ja kõige võimsamat survepissi. Nii armas, et mis sa muud ikka oskad, kui naerda ja minna selle kõige peale vannivett jooksma panema.

Vanniga on bossil aga oma suhe. Nimelt, kui vanni teha pärast sööki, lööb temas välja tõeline veevalaja, kes pistab kisama, kui meil peaks sulistamisest juba kõrini saama ja tahame teda natuke liiga vara veest välja võtta. Kui aga vaene tüübike panna sulistama tühja kõhuga, siis on tegemist tulihingelise draakoniga, kes röögib kõigest väest, justkui saaks selle röökimisega vee aurustada. Pärast, kui juba rätik ümber ja tagasi mähkulauale jõutud, vaadatakse sulle inglinäoga otsa, naeratatakse ja magatakse okasroosikese lõputut und, mis kestab vähemalt 5 tundi.

Üks asi mõjub bossile veel sama uinutavalt, nimelt õues käimine. 

Meie kuldne kolmik - the  Boss oma mersus, Rex ja kärulükkaja esimest päeva õues (6.02, temp -10C).

Sinna võib minna täismähkudega, pooltühja kõhuga (peaasi, et siis lutt kaasas oleks) ja pärast naasmist on garanteeritud  vähemalt 1-2 tundi värske-õhumürgituse-und täismundris. 

Täna, pärast kahetunnist kärutrenni paksus lumes, ei suutnud ma vastu panna kiusatusele natukeseks ka suusatama minna. Nii et terve tagasitee nuputasin, kuidas küll saaksin kõige ideaalsemalt ühendada suusatamist ja bossi õueskäiku. Seejuures tuleb arvesse võtta ka seda, kuidas jalutuskäikudesse kaasata Mattis, kes tavaliselt kärutamise ajaks rebaseid piiluma sõidab või niisama norutama/nokitsema jääb. Lõpuks leidsin, et ikka parim variant oleks, kui hommikuti nagunii unetu Mattis saata varavalges bossi ja käruga rebasejahile. Vankrid on selleks ju ideaalsed - saab relva toetada vankri all olevale kanderaamile. Mina saan samal ajal rahulikult kodus magada. Kui mehed jahilt naasevad, on just paras aeg hommikusöök kõigile korraldada ja siis saaks minna mina jalutustiirule ja Mattis suusatiirule ja kui bossil õues olekust ikka veel vähe, siis peaks kaaluma võimalust installida käru mulle suusatamise ajaks külge või boss rakmetega selga. Hm, kas keegi Tartu maratonist on kunagi nii osa võtnud? Või siis võtta mängu vanaemad, kes võiksid samuti vahetustega teda kärutada :)

7-päevane

Jah, kui 24. sai raeplatsi draakon üle vaadatud, hakkaski asi kuidagi imelikuks vedama....

Tegelikult oli asi vägagi paljutõotav juba 22. jaanuaril, kui tüübikesele sai suusatippe näidatud. Ju ta siis leidis, et turvalisest ja kitsast maailmast on siiski piisavalt põhjust välja pugeda. Lisaks olin ju juba septembris paika pannud, et kuigi tähtaeg on 24.01, sünnib tüübike 22.01.2012 (mul on nimelt numbritega oma värk ja nii ma otsin nende ilu muudkui - selles kuupäevas oleks peitunud ka aastanumber). Sõnapidajana kukkus tüübike üsna intensiivselt enda soovist niisiis juba 22.01 lõunast märku andma. Kuna mulle oli aga perekoolist jäänud mulje, et haiglasse tuleb minna siis, kui tõesti enam kodus kuidagi olla ei saa, siis leidsin ma muudkui, et pole ikka piisavalt põhjust. Pealegi taandusid hood ca 4 paiku ja lasid mul lausa normaalse une täis magada. 23. jaanuari lõunal otsustasime aga vähemalt haiglasse uurima minna. Meid suunati  ootama ja ämmakas haihtus pea pooleks tunniks. Mingi hetk sattus ta aga meie peale ja avastas, et oli meid sinna unustanud. Tehtud KTG oli üsna paljutõotav, nii et anti valuvaigisti ja kästi aga koju magama minna, et õhtuks end välja puhkaks. Õhtul ei olnud mul aga enda arvates üldse nii valus, et kuskile sünnitama minna - tegime Aime juures hoopiski sauna, pärast lugesin veel Aimele ta 60 aastaseid kirju Siberi sõbralt ette, endal vahepeal valust hääl kadumas.  Öösel kiskus asi muidugi palju hullemaks. Mattis muudkui mõõtis valude vahelist aega (5 minutit). Kell 3 oli ilmtingimata vaja kuuma nõmmliiva teed, sest köha ja valud tahtsid juba hinge seest võtta. Mattis oli resoluutsel otsusel, et kui ma juba käpuli köögi põrandal ja taburette kallistamas, siis ma vist ei teeskle ikka ja tuleb haiglasse minna. Nii ta siis kugistas alla mitu võileiba, pani mütsi ka juba pähe ja oli valmis autot soojendama minema. Mulle aga tundus, et ikka pole piisavalt valus ja tahtsin näha, kas hood äkki ikka haihtuvad, nagu eelmisel ööl.  Kella nelja paiku jäigi kõik harvemaks ja ma sain isegi une täis magatud. 24. päeval olid valud aga peaaegu haihtunud. Kuna olin eelmisel päeval saanud oma artikli trükiversiooni mustandi kätte, mille paranduste tegemise lõpptärminiks 26.01, siis hakkasingi selle kallal nokitsema. Oi, vat sellises staadiumis, kui aeg-ajalt ka hood käivad, on see taibukus ikka üsna taandunud :) Veel hullem, kui pead siis veel mingeid uusi asju selgeks saama. Niisiis sain hämmastusega teada, et ka .pdf faile saab suurepäraselt track change-da. See, et neid kommenteerida ja värvida saab, on elementaarne, aga õnneks tuli Krista appi ja me saime kahe peale ikka kogu artikli paranduste süsteemi selgeks. 

Kuna midagi hullemaks ei läinud, käisime pärastlõunal raeplatsi draakonit vaatamas ja  tähelepanu ümberjuhtimiseks raamatupoes Looduse Aasta Foto raamatut vaatamas. Vaene Mattis pidi ää külmuma, sest kui mul iga natukese aja tagant valuhoog tuli, siis sai teha äärmisel juhul ainult tibusamme. Kaubsis avastasin, et seal on ikka kuramuse vähe tšillimiskohti. No pole ka viimast vinti rasedate peale mõelnud, kui noodel peaks kodus olemine üle viskama ja oleks kuhugi potsatada, kui vajadus tekib :) 

Õhtul mässasin oma artikliga ja sain selle lausa täpselt keskööl saadetud. No on ka tüübike, lasi ilusti kenasti töö ikka ära teha ja siis hakkas endast jälle hoolega märku andma - ja nii terve öö. Nii et sel ööl ma eriti magada ei saanudki, aga rahustavalt mõjus see, et mul oli kohe hommikul arstiaeg. 

Visiidil suutsin arsti tõsiselt hämmastada, sest olin selleks ajaks tema sõnutsi igati sünnitaja ning talle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas ma suutsin nii kaua üldse kannatada. Põhjus, miks asi niimoodi venis, oli lihtsalt selles, et lootevesi oli nii otsas, et looteveekott, mis sellistel puhkudel peaks ise puruks minema ja asja edasi kulgemist põhjustama, oli tüübikesel nagu müts peas ja takistas kogu protsessi. Mind suunati üles sünnitusse juhtnööridega looteveekott koheselt puruks teha. 

Üleval oli aga teiste arstide tsoon ja nagu meie süsteemidele omane, tahtsid nemad kõik ikka ise üle vaadata. KTG tuli ideaalne: hood iga 2 minuti tagant, intensiivsus pea kõigil juhtudel 100 %. Meid suunatigi tuppa, aga kuna kõik tundus nii toimiv, siis jäädi ikka ootele, et äkki toimib kõik ise. Nii me siis tšillisime (video) seal väikeste ja suhteliselt kaootiliste hoogudega 2 tundi. Tuba ise oli väga luksuslik, vanniga ja puha ja mis põhiline, seintel olid võilillepildid ja üks neist selline, mille olin omale ka hiljuti desktopi jaoks hankinud :)

Päris kummaline oli seal olla niimoodi, eriti kui kõrval toas röögiti, mis kole. Otsustasin röökimise vältimiseks dušši alla minna, mis oli aga natuke halb mõte, sest vannitoas kõlas kõik veel selgemini. Pärast selgus, et kõrvalpalatis sündis paras hiiglane - 5,3 kg kaaluv poiss. 

Kasutasin kõiki võimalusi - püherdasin matil, veeresin palliga jne.

KTG-d tehti ka ja eks me püüdsime teha pilti, kus ma naeratan, kui kokkutõmbe intensiivsus 100 %. 

 Kokkutõmmete intensiivsus 0 ja näpud kohe püsti :)

No ei suuda ikka naeratada, kui intensiivsus 100 %, aga järgmine kord peab saama

Lõpuks leidsid ka sünnituse arstid, et ega asi ikka ise edasi ei lähe ja tuleb looteveekott katki teha. Ja vat pärast seda läks asi tõsisemaks. Ära sai proovitud kõik ülejäänud vidinad, mida pakuti: vann, kits. Kõige rohkem meeldis mulle aga tualetipott, millel ma oleks vist võinud lausa tunde veeta. Mingi hetk hakkas ämmakal ja Mattisel aga igav ja nad tundsid huvi, kas ma üldse kavatsen sealt kunagi välja ka tulla. No eks ma siis pidin resultaadita sealt lahkuma, aga õnneks olid nad mu poti armastusest aru saanud ja muretsenud mulle järi.

Sünnituse lõpp läks imekähku. Arst ja ämmakas üritasid muudkui üksteise võidu mu kätel veresooni tuvastada, et tilka panna. Pidada jõudu juurde andma, aga kahjuks selgus, et mul polegi seal eriti asjalikke veresooni :)

Mina muidugi kogu aeg vaikselt pressisin, sest ega ma päris täpselt küll aru ei saanud, millal see päris press tuleb, mida oodata tuli, aga kogu aeg oli ju nii kange tagumine häda, mille pärast ma oleks palju meelsamini tualetis istunud. Üks ämmakas otsis jätkuvalt veresooni ja mina elasin seal õndsa teadmisega, et nii läheb veel umbes poolteist tundi. Korraga kargasid mingid tädid meie ruumi, üks neist viskas mu ämmakale kilekeebi, mille too ühe käega kuidagi üle pea viskas. Mu kilekeebiga ämmakas teatas seejärel, et vat ära nüüd pressi, aga sekund hiljem juba, ah pressi ikka ja siis oli ainult kisa ja kõigil tõeline hämming. Poisu nii äkiline sünd tuli kõigile täieliku ootamatusena. 

Siis sai ka veene otsiv ämmakas oma tegevuse õnneks katki jätta :)

Kõige ootamatum oli mu jaoks see, et mu kõhule ulatati koheselt täiesti puhas laps. Ma olin nimelt kindlal arvamusel, et vastsündinud on igati ligased, verised, sinised jne, aga meie 51 cm-ne ja 3270 gr-ne pisike oli nagu vannist läbi käinud. Veevalajate värk võibolla :)

Kui pisike su kätte ulatatakse, oli paugu pealt energiat nii, nagu poleks midagi olnudki :) Ja neid tundeid, mis siis tekivad, kui päris sinu pisike sulle kõhule pannakse, ei saa lihtsalt kirjeldada ....... aga see on vaieldamatult maailma parim tunne! Ja mis põhiline, see õnnetunne jääb kestma ja kogu maailm tundubki kogu aeg ainult väga kena. Nii et kokkuvõttes jäi sünnitusest ainult väga positiivne kogemus. Ja kui öösel saad magada vaid mõne tunni, siis sellest piisab täielikult. 

Peretuba me sel päeval kahjuks ei saanud, sest eelmistel päevadel oli olnud tõsine sünnituste buum: 24. jaanuaril 12 last. 25. jaanuaril ainult 5.

Aga polnud hullu, sest juba järgmisel päeval saime oma toa. Esimene öö möödus suuremalt jaolt imetlemise tähe all. Otse loomulikult pidin ka iga natukese aja tagant hingamist kontrollima :) 

Haiglas on see tore asi, et kui seal lühikest aega olla, siis igav juba ei hakka - hommikul tuuakse süüa, kraadiklaas kraadimiseks, siis juba tulebki ämmaka visiit, siis oota kõnet, et saaksid lapse arstide juurde kontrolli kärutada, siis juba lõunasöök, tubade koristus ja siis pead olema valmis, et saabuvad külastajad. Pärast külastusaega on jälle ämmaka visiit, kraadimine ja põhimõtteliselt pead olema kogu aeg valmis, et keegi võib ikka tuppa astuda.  Otse loomulikult jäävad kõigi nimetatud tegevuste vahepeale mähkude vahetused, imetamised, alguses selle viimase usin õppimine :). Nii et pole üldse imestada, kui unustad WC-sse minna või avastad, et hambad veel pooleks lõunaks pesemata. Ja kui sul vähegi tekib mõte vannituppa minna, siis hakatakse sekund hiljem nägu krimpsutama ja siis juba puhketaksegi meeletult nutma. 

Samas on nii tore, kui käiakse vaatamas. Meid käisid haiglas vaatamas mitmed tähtsad onud ja tädid. Esindatud oli PRIA, Tartu Ülikool, SA Archimedese Teaduse populariseerimise üksus, Tartu Keskkonnaamet, Krediidipank, Hendrikson & Ko. Kahjuks vallavanemate tasand siiski ei jõudnud. 

Aga üldiselt on Marten väga ideaalne laps: niisama juba ei nuta. Kuigi esimene öö peretoas oli küll natuke hirmutav. Pisike röökis mis kole, kuigi mähkud olid korras, süüa antud. Mattis oli kindlal arvamusel, et laps küll imeb nagu kaan, aga mul lihtsalt pole talle mitte midagi anda. Kui kuidagi ei oska, siis internet on igati tänuväärne vähemalt Mattise arvates: "Oota ma googeldan - kui laps nutab öösel". Sel korral polnud sellest just palju abi. Samas aga kui ei oska teha pampu, siis ta googeldas natuke ja vorpis pärast muudkui ideaalset pampu teha. Mattis: "Internet on imeline".

  Kui pisike vaevleb gaasidega, siis aitab, kui tõsta ta oma kõhule.

Möödunud päevadesse on jäänud uskumatult palju: mähkmevahetuse õppimine, esimene kaka ja sellele järgnenud esimene naeratus (27.01), esimene vann (29.01). Ja kui alguses oldi mures, et pisike ei taha tagumist häda teha, siis pärast seda esimest ootab meid üllatus igas mähkus. Nii et saime, mis tahtsime :) Lisaks on juba ka reegliks saanud väike purskkaev või tugevamat sorti oja mähkmete vahetuse ajal. Lisaks oleme avastanud, et ta eelistab suhtlemiseks ööd, mitte päeva aega. Huvitav, kust tal küll sellised kombed ;)  

Päev on maha magamiseks

Lisaks ei meeldi talle, kui meie sööme, eriti tuhlist notti lihaga. 

Aga üldiselt on meestest üsna lihtne jagu saada.

Ka meie vaatame kõike nüüd hoopis teise pilguga. Näiteks kui iluuisutamise galal Tomáš Verner tegi üliseksika kava, siis Mattise kommentaar sellele oli: "Küll tal oleks hea mähkmeid vahetada. Nii vähe riideid seljas." 

1. veebruar saime aga juba nädalaseks. Vanaema tõi selle puhul ka pisikese tordi, Martenile sellised asjad juba meeldivad :)