Ringirallimine vol 1 - Tartu

Kaua sa ikka titega kodus istud. Eriti kui see väikseke on kõhus olles enamus aega välismaal seigelnud ja juba tervele Euroopale ringi pääle teinud: Pariisist, Oxfordi, Islandi, Sveitsi, Hispaania ja Tsehhini välja.  Mõnekilomeetrised kärutamised Karja kandis ja igapäevane hiirte, jäneste ja mesilastega vestlemine hakkasid juba ilmselgelt ammenduma.
Maikuu eelviimasel päeval pakkisimegi auto pilgeni titeasju täis ja otsustasime mitte enne Tartut autost väljuda. Päris nii meie plaan siiski ei õnnestunud, sest esimeseks atraktsiooniks oli praam. Tegelikult oli Marten juba kord sellel viibinud, aga vaevalt, et 3-päevane just eriti palju mäletaks.

 Esimene teadlik praamisõit ja kama lonks.

Tartus ootas meid ligi 30 kallistavat kätepaari, uskumatult suur hunnik asju, mis tahtsid Pika-Pajult Saaremaale toimetamist ja muidugi palju armsaid ja tuttavaid nurgataguseid. Kui ma eelnevalt olin kujutlenud meie reisi kui lõputult pikki patseerimispäevi Tartu peal ja Emajõe ääres, põigetega ülikooli, botaanikaaeda ja mänguasjamuuseumi, siis tegelikkus osutus hoopis millekski muuks. Tundub, et lapse saamise järel ei eksisteeri enam sellist asja nagu lihtsalt olemine. On üks lõputu kimamine ja pidev logistikaprobleemide lahendamine.  Isegi sellised lihtsad asjad nagu poeskäimised võivad koos titega osutuda keeruliseks. Kui minna, siis  kas vahetada ühtlasi ka mähkud? Kus sel juhul asub  mähkulauaga WC ja kust leida lift? Või veab autoni välja? Meie uuest autost on saanud ühtlasi ka uus kodu ja kõigi praktiliste küsimuste lahendamise koht. Käru lahti ja kinni pakkimine käib nüüd muuseas, nagu ka  enda paljaks koorimine suvalises kohas. Hea et uuel autol vähemalt toonklaasid on. 

Tartus olles plaanisime muidugi ka välja sööma minekuid. Aga nagu kiuste, kukkus Marten kisama juba  sööma mineku mõttegi peale. Just siis sai temal kõrini selili lebamisest ja ta tahtis kätel kandmist, et ikka paremini maailma näha. Sellist asja nagu meie söömise mahamagamine ei eksisteeri tegelikult juba Marteni sünnist alates. Tundub, et tittedel on mingi salajane vaist, mis ajab nad alati vähemalt siis üles, kui hakkad esimest ampsu suhu pistma. Ei ole siis enam mingit vaikselt lällamist: samaaegselt silmade avanemisega,  hakkab kostuma ka üdini õnnetut röökimist.  Aga tegelikult pole see titemajandus kaugeltki tüütav, vaid omamoodi äge just. Vähemalt igavust ei saa küll hetkekski tekkida. 

Kuigi meie jalutuskäigud Tartu peal jäid üsna põgusateks, said olulised asjad siiski üle vaadatud ja "Vanaisa" ära nähtud.

ülikool

 kevadine raekojaplats

  ja muidugi botaanikaaed.

 

Üles sai leitud ka kiire nimekaim.

Tagasisõidul oli plaanis teha vähemalt päevane tiir Lõuna-Eestis. Täppi läks sellest ainult esimene pool: osa ajast kulus nimelt LÕUNAkeskuse ees. Vaadates meie pilgeni täis autot, mis sisaldas muuhulgas pea tervet tagaistet võtnud Aracauria´t ning linnaeluga üdini äraväsitatud Mattist, ei olnud meil just kõige suuremat reisukihku. 

 Ära tõime. (Taimede lummuse päeva eest saadud Uus-Meremaa iludus)

Linnaelu oli ka mind nii ära kurnanud, et olles paar tundi Lõunakeskuses ja selle ees veetnud, ei taibanud me ostukeskuse peamist funktsiooni - mähkulaudade olemasolu - ära kasutada. Juba 5 km kaugusel linnast tuli teha tee ääres titeoperatsioon, sest keegi hakkas juba kergelt uppuma. Edasisõites selgus, et ka teistel olid sel päeval vist samad probleemid, sest terve Elva tee ulatuses oli iga poole kilomeetri tagant näha üksikuid peatunud autosid. Tite-Eesti :)

Meie tagasitee ainukeseks turismi linnukeseks sai Võrtsu lõunatipus asunud Vooremägi, kust avastasime paar kidakeelset kalameest ja miljoneid konnakulleseid.

Tagasitee oli aga tihedalt suhtlemist täis, sest korraliku saarlasena, otsustas Mattis kõigile vastutulnud autodele viisakalt viibata :)

Virtsus nurusin ma siiski ühe lisapeatuse, et oma armsaid anemoone näha.

Reisida on tore, aga veel parem on kodus olla, erit kui saab üle pika aja oma vanni.

Tartu mustus maha!

(Linnaelu ei muutnud meie notsut tegelikult nii mustaks. Lihtsalt keegi pole kodus vett piisavalt raisanud.)

Pisike suur neljakuune

Üks päev enne uut sünnipäeva on äärmiselt viimane aeg meenutada eelmist prallet ja möödunud kuud. Olen ikka tõeline viimase minuti inimene :)

Nüüdseks on õunapuud muidugi  oma õied täielikult maha visanud, kullerkupud kadunud ja juba isegi esimesed maasikad ja tikrid maitstud.  Sel imekenal 25. maikuu päeval olid kõik tulbid veel täisilus ja ööbik alles äsja tõelised tuurid üles võtnud. 

Marten oli visanud end 68 cm, 8,4 kiloseks ja naeru lisandunud ööpäeva veel 2 tunni jagu. 

Magamine ja vanniskäigud on tal jätkuvalt ülimalt meelepärased ja lisaks enda leotamisele, hoolitseb ta ka selle eest, et meie 3in1 pestud saaks.

Kui vahepeal tulid pööramised kõhu pealt selja peale juba üsna kenasti välja, siis nüüd on toimunud väike taandareng: ei mingeid rullimisi ega pöördeid. Meil muidugi lihtsam, sest riietumisse suhtub ta jätkuvalt väga rahulikult. 

Seoses loomuliku vasakpoolse maailmavaatega ja meiepoolsete pidevate parempoolsete suunamistega on meil aga kujunemas uus Parts. Et aga üks Parts on meie riigil juba olemas, suunati meite poiss massaazi ja vähemalt nüüdseks on partslik maailmavaade taandumas. 

Ilastamine on aga üha süvenenud. Ma ei ole kindel, kas kellelgi on õnnestunud oma ilasse uppuda, Marteni puhul on selline oht igal juhul üsna reaalne. Tundub, et ka osa sissekaanitavast piimast väljub ilana. Vähemalt teoreetiliselt peaks selle võrra vähem mähkusid kuluma. 

Söögi osas on jätkuvalt menüüs vaid rinnapiim, kuigi söögilaua taga süles olles tilgub ila eriti intensiivselt. Kui aga toitu lusikaga püree kujul sisse anda, järgneb aplale ampsule pettunud-ehmunud-põlastav pilk, maigutus ja siis öäk - millega kogu kraam väljub juba koos tohutu koguse ilaga. Söögi osas meil seega samuti mingeid erilisi edasiminekuid pole. Küll aga on totaalseid arenguid näha poisu suhtlemisvajaduses. Kui jänkude, pätude, liblikate ja mummudega on jutud räägitud, räägitakse natukene veel omaette ja siis tahetakse osa saada absoluutselt kõigest toimuvast: loetakse risti põiki läbi kõik ajakirjad, vaadatakse üle kõik telemaailmas ja üldse maailmas  toimuv. Lisaks räägitakse üle kõigist ja kõigest, nii et ila muudkui pritsib. Talle meeldivad tõesti kõik inimesed: väiksed-suured, vanad ja noored. Eriti muidugi need, kes sülle võtavad või lihtsalt ilusad on :)

Suur sõber - Kaisi (video)

Ja kuigi sünnipäevad on üldiselt natuke virilamad päevad kui kõik teised päevad, korvab kõrge ea lisandumisega kaasneva kurbuse maailma parim seltskond. Seekord olid sünnipäevalisteks Tõruke ja Birgita emme-issidega. Tehtud sai grilli ja söödetud pilgeni täis vähemalt 250 kohalikku õgardsääske. Kuna nii vanadel meestel peab kindlasti ka juba puu olema, sai üheskoos maha istutatud vanaemme kingitud ploomipuu.

 Traditsiooniliselt oli laual ka neli "torti", kaks neist natuke vedelemad kui teised.

Üks õige pidu ei saa mööduda vaikselt ja rahulikult, kui seltskonnas on üks vaba daam ja kaks potentsiaalset mehehakatist. Seekord jäi jõu osas peale küll vanem ja veel natuke suurem Tõruke, aga samas näikse poiste kaklus pisikest preilit veel üsna külmaks jätvat ja ta eelistas rahulikult oma printsi valgel hobusel unes edasi vaadata (video). 

 

Minu esimene emadepäev

See oli üks ütlemata armas päev, kuhu mahtus

 ohtralt päikesepaistet, 

   sületäis metstulpe, kullerkuppe ja hüatsinte,

     päris mitu kallistust,

       natuke naeruga pisaraid,

  suur blombiiri jäätis hunniku mesikäpa kommidega,

võileivatort kalaga,

ebatraditsiooniline laat, kust me ei osanud midagi osta

ja muidugi

traditsiooniline Saaremaa kaunite kohtade avastusretk, mis seekord viis meid tervistavate allikate, aplate Šoti mägiveise vasikate,  lõputult kollast teeäärte ja natukese naiseliku Leisi jahiseltsimajani.

   

 ,

Talgupüha

Oi, oi, kui alguses möödusid nädalad linnutiivul, siis nüüd on aeg tõeliselt lendama hakanud. Viimasest postitusest on märkamatult möödunud juba rohkem kui kuu. Põhjust pole just väga raske leida: seoses issi koju saabumisega avanesid meie jaoks pea kõik maailma teed. Pole siis ime, et suure ringi traageldamisega seoses, on aeg arvuti taga peaaegu olematuks kahanenud.
Õnneks saabus nüüd aga päästev jaaniaeg, kus ilm on nii armsalt vihmane, et leiab aega ka  arvuti taha potsatada ja ribu-radapidi  olnut meenutada.
......
Ühel päeval aastas tulevad kodused toimetused nurka visata ja sõita asju ära tegema mõnes teises kallis kohas. Juba 3. aastat oli selleks kohaks Soela sadam. Seekord oli kohale saabunud üle 30 inimese, kes kuidagi iseenesest  mõistetavusega leidsid endale tegevuse, kas riisumise, sodivedamise, võsa langetamise ja trimmerdamise, supelranna koristamise, kändude juurimise või lõkke kohendamise tiimis. Üks seltsimees moodustas aga omaette - järelvaatleja - tiimi. Pöönutas mõnusalt  kaskede vilus, aeg-ajalt paotas silma ja naeratas. Talle meeldib, kui teised tööd teevad. 
Kõik muidugi pingutasid mis kole. Tunnid lendasid. Vahepeal käis isegi vallapea oma saatjaskonnaga meid vaatamas, kringlit toomas ja muhelemas, aga kellelgi polnud eriti mahti lobisema minna. Korra oli isegi  juba tunne, et nüüd kohe-kohe kukun ümber, et enam ei jaksa mitte millimeetritiki. Aga ei saanud ju tempos järgi anda. Teevad järsku vahepeal kogu töö ära. Ehtsad eestlased!
Rassimisele tegi ootamatu lõpu aurava kalasupi ja idamaise vokiroa lõhn. Tegelikult kattus laud järgnevate minutite jooksul lisaks veel kõiksugu kookide, kringlite, stritslite, pirukate ja muu hää ja paremaga. Nii et talgupüha läks ootamatult üle söömapühaks. Nagu ikka :)