Nõgesed ja nelgid

Päevad  mööduvad "nelkide" taustal ja nomm-nomm-nomm nõgesekoogikesi süües. Etnobioloogia kursusest ikkagi oli kasu.

Tegelikult oli kasu muidugi veel. Esimesel tõelisel karjatud loopealsel tuli meid uudistama karjaomanik. Kui tavaliselt piirdusid meie vestlused heal juhul eestlastele omaselt tere-head-aega stiilis, siis pärast etnobioloogia kursust suutsime maaomaniku peaaegu et välitööde abiliseks koolitada. Pealtnäha "mind ei huvita absoluutselt, mis taimed mul siin kasvavad ja mille kuramuse pärast te üldse peate siin tampima, vat kui ässitan teile oma karja kallale" koore alt ilmus välja tõeline botaanikuhing. Telefongi oli puha ussikeelte, kuldkingade jms fotosid täis.

Tited teadusesse!

Meil on tõeline välitööde hooaeg. See ei tähenda sugugi seda, et veedame päevi vaid õues palli mängides, marju suhu toppides, muru niites ja muid toredaid välitegevusi tehes. Seda kõik teeme niikuinii. Peale selle teeme asjalikult taimeruute, hindame katvusi, kogume mullaproove.

Pai ulatuses on kärbesõis, aga pilk otsib ikka Primula veris-eid ja Trifolium montanum-eid. Imelik, kui sul on vaja leida peaaegu et kõige tavalisemaid loopealseliike, siis pead sa ilmtingimata kohtama ainult nö haruldusi. Arvestades meie kohtumiste arvu kärbesõitega, paistavad need antud loopealsetel märksa tavalisemad kui nurmenukud.

 Teised välitööd - taimeruutmeeter, mis tundus reaaluses üüratu

Katsu sa kõik ära määrata

 Nii, kas on keelekest?

Ikkagi Poa angustifolia

Järgmisel alal spetsialiseerus kahene mullaproovide kogumisele

Käkitegu

Noormehe sügavast huvist taimede vastu sündis meil väike projektiidee. Niisiis ei passi me siin niisama, vaid õpime igal päeval selgeks vähemalt ühe taime. Ja mitte ninnunännu pluti-pluti rahvapäraste nimedega, vaid ikkagi ladina keeles. Meie esimeseks liigiks oli minu suur lemmik Briza media (keskmine värihein), teiseks rannast leitud Sedum acre (harilik kukehari). Põdrakanepi meeldejätmiseks lõime väikse laulu, sest see osutus üsna pikaks esimese hooga: Epi-epi-epi-lobium angu-angu angu-stifoooolium :) Lauluga järgnes ka Campanula rotundifolia (Campa-campa-campa nuuu-laa rotu-rotu-rotundi-foolia (seda liiki on õnneks ka kogu Muumiraamat täis). Mere äärest korjame muudkui nõmmliivateed ehk Thymus serphylliat, kärusse võtame mudimiseks suurtakjast ehk Arctium lappa-t, nuusutame kohevat Filipendula ulmaria-t (angervaks) jne.  Kui nii edasi läheb, siis pole vähemalt meil välitööde tegijate leidmise osas varsti mingit probleemi.

Kisub imelikuks

Lõpuks ometi on ilm täpselt selline, nagu mulle meeldib. Mõnus vine lasub Eestimaa kohal, kassid on pool päeva kuskil lääpas, maasikad, vaarikad valmivad nagu hullud. Ja ideaalne on olla kuskil veepiiril, pista suur varvas merevette ja pritsida kogu ülejäänud maailma nii kuis jaksad. Või sättida end kuhugi liivale ja otsida maailma kõige ilusamat liivatera. Või jälgida, kuidas sipelgad rassivad nõmmliivatee vahel. Mmmm SUVI!

Korraga pistab noormees mu kõrval kisama, lehmad. Mis lehmad? Ma saan aru, et kitsed, sest neid olen siin ennegi näinud. Aga lehmad, nemad käigu rannas kuskil mujal kui meie mere ääres.
 Lehmadest oli asi natuke kaugemal, siiski mitte selles suunas, mis meile oleks rohkem meelt mööda olnud. Tegemist oli mägiveistega..... Peast läbikäivate mõtete kiirus ületas momentaalselt kiireima auto spidomeetri maksimumi. Kujutlesin, kuidas need 8 karvast mürakat, kaabivad korraga oma esijalgu ja tormavad liivapilves meie suunas, üliteravad ja jõledalt suured sarved õieli, kuidas mina kargan kahe sekundiga lähima suure männi otsa. Ah sa kuram, ema ja Marten tulevad ka sinna ju kuidagi saada. Marten aina kisab, lähme ära. Veised muudkui lähenevad. Siiski mitte liivapilves. Appi, see pole normaalne ju. Juba astubki esimene neist meie asjadele... Ja siis keerab aeglaselt suuna mere poole ja kulgeb sinnapoole. 10 sekundit hiljem on kõik möödas, 8 veislast näksivad uniselt kõrkjaid ja kulgevad natuke kaugemalt Triigi sadama suunas. Ja mul on ülihea nende tagumikke pildistada.

Ja nõiahambaid lähivaates

Ps! Sellega aga imelikud asjalood veel ei lõppenud. Surnuaeda kastma minnes selgus, et isa haud oli kasvatanud hiiglaslikke muulukaid, mis olid nii mürakad, et ületasid keskmisi aiamaasikaid.

Kus on mutt ja pidu?

Sõidad rahulikult rulluiskudega ja korraga vaatad tõtt kahe põdraga. Mida? Mmm, kus ma nüüd olengi?  Kuressaare külje all, aga mitte kesk padrikuid ja soid. Kõhe hakkab.
Keeran otsa kodu poole.
Autosõit seejärel pole aga vähem loomasem. Esiteks silkab üle tee rebane, siis metskits. Vasakult pressib end Kaali kandis peale üks emis, aga otsustab viimasel hetkel ikkagi tagasi metsa põigata. Kõige tipuks siblib üle tee üks näriline.
Et siis mutt on ikkagi Saarele suvitama sattunud ja kohe pidu korraldamas? Ilmselt kuskil Valjala kandis, sest kõik putkesid aina paremale.