2013

Vaatamata kõigele, oli see aasta üsna erakordne. Pääsesin nimelt esmakordselt välja Euroopa piiridest ja maandusin otse Egiptuse lõõskava päikese all. Kruiisitasin pikalt ja põhjalikult mööda lähemaid ja kaugemaid meresid.
Nii palju kui tänavu, pole ma ühelgi varasemal suvel veel ujunud. Ujumishooaeg algas juba mais ja kestis oktoobrini või noh, kestab põhimõtteliselt siiani.
2013. aastal sain targemaks ja osavamaks looduskosmeetika vallas, juustumaailmas ja vasaku käega kirjutamises. Kaasa targutada võin nüüdsest ka viljapuude kärpimise osas. 
13le kohaselt tuli esmakordselt elus kogeda ka operatsiooni ja kipsi raskust.
Huumorist ei jäänud puudu aga sekundikski, selle eest hoolitses otse loomulikult Marten. Eriti rõõmustasid tema esimesed sammud, esimesed  päris ise ampsud, päris ise poti peale istumised, esimesed "emmed", "kiissid".
Marteni seisukohast oli aasta, eriti selle viimane pool, erakordne ka seetõttu, et sündis tema südamedaam Tita A., kellest rääkimata ei möödu ükski päev. Olgu siis põhjuseks püksi kakamine, morsi mahakallamine või mõni muu lollus. Ikka poetatakse siis õnnetu näoga mingi hetk Tita A. Justkui õigustuseks :)

Tita A. - sünnist saati naerulind

Minu ellu ilmus üle mitmete aastate taas TANTS, rahvatantsu ja kõhutantsu näol. Marteni ellu saabusid lisaks tantsule ka jooks ja võistlused.

Kultuurilises plaanis oli samuti hea aasta - Sõru jazz, Viljandi folk, Uue maailma päevad, peaaegu koju esinema tulnud Akustikud, Jõulukontsert Orissaares, "Talgud", "Armastuse kirjad".
Aianduslikult oli äärmiselt kehv sibula, küüslaugu, porgandi ja maasikaaasta, samas aga suurepärane kartuli, tomati ja vaarikaaasta.

Ei mäletagi, millal me paarikümne meetri pealt oleks nii palju korvitäisi tuhlist saanud

 Tomatite tomat!  (Ps ei tea vist aastat, kus oma tomateid jätkuks uue aastani!)

Heinasaagi osas oli aasta pigem kehvapoolne. Pole tükil ajal olnud suve, kus oleks pidanud nii vähe muru niitma.
Ealeski pole meie trepi ette kerkinud ka sellist päevalille kui tänavu. Ilmselt suutis mõni kassidest möödalendavale päevalilleseemneid täis nokaga linnukesele nii šokeerivalt mõjuda, et see kogu oma saagi trepi ette kaagastas.....

Tagatuba ja saun tegid läbi noorenduskuurid.

Tagatuba üsna remondi algusjärgus

 Vahepeal

Nii, nii ah-ah, see on siis nüüd see vaibaalune põrand

Natukese aja pärast oli see juba selline

Lõpuks oli õnneks kõik jälle ilus kollane

Üsna jõudsalt edenes ka Soela maja.

Detsember tõi endaga kaasa aga tõelise numbrimaagia. Autol täitus 100 000 sõidukilomeetrit. Oi see oli sündmus, sest ega ka 98 765 ja 99 999 ning ema auto 50 000 olnud vähemolulisemad. Viimastel kilomeetritel ei julgenud me eriti üle 60 km/ h sõita, nii suur oli kartus see tähtis sündmus maha magada.
Lisaks automaagiale pakkusid ka kuupäevad ja kellaajad põnevust: 11.12.13, pidevalt sattusin kella vaatama ikka 11:11, 22:22, 12:34, 23:45 jne.
Vat selline roheliste jõuludega aasta oli. Kena ja kindla peale omapärane.

Kartul või apelsin?

hihhiiii. olen puhtakujuline....
mingil kummalisel põhjusel olen seda värvi alati enda ümber armastanud :)

I wonder....

et kui oleksin kuulnud sellist muusikat 70ndate alguses, oleksin ilmselt ise Sixto Rodriguez´t otsima asunud. Olen küll juba sünnist saati härda iseloomuga, aga filmide puhul pisar nii väga kergelt ei tule. Seekord tuli.

Olgu tänatud see tütarlaps, kes Rodrigueze plaadi LAVi oma kaasale kingituseks tõi ja pani sellega aluse sealsele Rodrigueze lainele. Ja olgu tänatud Akustikud, kes oma "I wonderiga" Rodrigueze minu ellu tõid. Hoolimata väljas valitsevast igikestvast hallusest, olid need jõulud mu jaoks ütlemata kirkad.

Ps! Tegelikult on ka eestlastel oma väike osa legendi loomingus: oleme sisse kirjutatud vähemalt kahte tema laulu "Cause" ja "Heikki´s Suburbia Bus Tour". Eestlasest peainglina vihjatakse seal Rodrigueze sõbrale, Viljandist pärist Heikki Kansale.

Päkapiku jälil

Nüüd siis tean, millega tegelevad päkapikud öösel kell 3, kui kõik magavad. Nad testivad kingitusi. Ilmselge, sest kes tahaks mingit jama pakist leida. Ikka on vaja testida, kas auto ikka sõidab õigesti. Ja siis veel natuke testida ja veel natuke....

Tabatud!

Oi kuidas tahaks...

ühte hunnikut lõhnavaid metsmaasikaid. Piisaks ka sellest, kui saaks neid kasvõi korjatagi.

Kui tõsine suveigatsus peal, tuleb lihtsalt saun soojaks kütta, lisada sorts sumedat soulmuusikat, riputada akna taha kollased ledid ja elu on jälle lill. Kui asi peaks liiga suviseks kiskuma, tuleb lihtsalt vahelduseks jõkke viskuda (viimati oli jõevesi 0C. Nii et Mps - me oleme ikka tegijad :)

Kapaikk, pikapäkk või kikapakk...

ehk heal tutimütsiga punapüksil ikka mitu nime.
Nii saabus ühtlasi ka jõuluaeg meie majja. Marten teab, et päkad ilmutavad end aeg-ajalt telekas, aga muidu elavad kapi otsas kalendris koos shokolaadidega. Ja otse loomulikult vajavad nad seal pidevat järelvalvet.

Susse vedeleb majas küll igal pool, aga midagi muud peale sibulate ja kommipaberite pole sealt veel leitud. Meie kapaikud rõhuvad rohkem tervislikkusele ja prügimajanduse õnnestumisele.

Tundub et õnnestub. Noormees on õhtuks sibulate sorteerimisest ja kommipaberite õigesse prügikasti paigutamisest nii kutu, et meenutab ise juba parajat pikapäkka.

Valikud, valikud...

Kui sul on laupäeva jaoks ainult üks number üks plaan: minna tundideks metsi mööda kappama, udust sügist nuusutama, ummisjalu kraave ületama, okstesse takerduma ja häält kähedaks hõikama  ehk lühidalt ajujahile ning selgub, et mehed lihtsalt ei viitsi end ega püsse autosse vedada, tuleb asuda plaani number kaks juurde - sõita linna meigikoolitusele targaks saama.
Targaks ma saingi. Pärast 30 aastat elu teadmisega, et mul on rohekashallid silmad, selgus nüüd, et need on hoopis türkiisikirjud. Issver! Ma olen täiesti valesti elanud. Elagu nüüdsest roosa ja sinine!

Jõetsi Leisi

Pole midagi mõnusamat, kui libistada sauna taga kanuu vette ja lihtsalt seilata mere poole. Kui välja arvata paar natuke madalat silda ja keset jõge kasvavat pajupuhmast ning mõningad ümberkukkunud puud.
Mis sest.
Kui saab mõne meetri kauguselt sõita mööda laululuikede kolooniast, kuulda lähenevate koskede müha ja päästa teele jõetaimede ulpivad parved, ununevad kõik takerdused. Nii hea on vahel elul lihtsalt minna lasta.

Koristusfiil

Martenile on Masha multikad vist pähe hakanud. Või siis on tegemist aktivist "Masha" geenidega, mis liiguvad meil ilmselt emaliini pidi. Igal juhul on saanud temast tõeline tegutseja, eelkõige aga koristusmaniakk. Vaja on kogu aeg pesta...

 uksi

laudu

 natuke muidugi ka mänguasju

mänguasjakasti

kes saaks unustada pallide pesu?

köögisvammiga on hea küürida kummikuid

 tugitooli pesu võttis hetkeks mõttesse

 riidest tumba puhul polnud märja svammiga pesus aga mingit küsimust

Kui on lapp, natuke Fairit ja kraanist tuleb vett, ei hakka sel noormehel vist kunagi igav.

Vähe sellest, Marten arendab ka uut stiili. Kuigi miniseelikuid meie majas ei tunnistata, on Marten leidnud niigi multifunktsionaalsetele buffidele uue rakenduse.

Buffseelik (loogiline, kui telekast tuleb Eesti tippmodell)

Ps! Ealeski pole mul majas leiduvatest asjadest nii head ülevaadet olnud kui praegu, sest igal vabal momendil on ühel aktivistil vaja kapid asjadest tühjaks tõsta.

Tegelikult pole ju hullu midagi...

ainult et emmedega võivad lapsed olla kohe eriliselt õelad. Vähemalt vahetevahel.  Maruarmsad oskavad nad muidugi ka olla. Parajal momendil.

 

Läbi skype akna avaneb issile näiteks vaid viksi ja viisaka noormehe pale. 

(Koju jõudes ootab ees jätkuvalt üliarmas, aga igal võimalikul hetkel selili viskav ja röökiv noormees. Ega niisama heast peast ei röögita, näiteks kaubanduskeskuses võib olla põhjuseks vajadus ISE käru lükata. Ilma et mingi tüütu suur käsi soovitud trajektoori klaasustega poe ees omatahtsi muudaks.)

 

 Teadagi, külas ja kenade onude süles on tegemist ainult uskumatult ideaalsete lastega. 

Ka vanavanematele osatakse näidata vaid häid külgi. Nii kui silmapiirile ilmub aga emme või vahel ka issi, ilmneb tõpra pool. Vaja on hakata laualt kiskuma linikuid, näppima arvutil kõiki tulega nuppe, nõudma sealt tulihingeliselt multikaid. Loomulikult tuleb vahetada ilmtingimata ka kõik riided, sest millegipärast muutusid need järsku ebameeldivaks. Kui kõik riided on soovi järgi välja vahetatud, on vaja lasta täis mähe. Kui miski muu ei aita, siis peab emme aitama panna traktorile käru järgi, sest üks nii väike laps ei saa sellega hoolimata osavusest mitte kuidagi hakkama.  Jne jne....

Viimaseks õlekõrreks on alati tühi kõht. Olgu just lõpetatud õhtusöök või käes südaöö, nüüd ja kohe on vaja midagi süüa. Sõrmest haaramine ja nämm-nämm joruga köögi poole tirimine aitab peaaegu alati. Hoidku selle eest, kui kööki tirimisel peaks käsi lahti tulema, siis on näljane osapool potsti keset põrandat ja volüüm automaatselt viimase peale keeratud.

Kööki jõudes polegi nälg enam teab mis suur, sest külmikust asju pakkudes, ei sobi üks ega teine. Sobib aga viies asi. See viies asi on vaja ilmtingimata pista olenemata suurusest suhu korraga, nii et ööge peal või kui ihaldusobjekt juhtub olema vedel, tuleb end ja põrand loomulikult täis lödistada, et saaks jälle riideid vahetama hakata. Ega emmedel pole nagunii midagi muud teha, kui riideid ja põrandaid pesta.

 Hmm, kas ma tahan praegu vahukoort?

Küpsis küll ei kõlba.

Ma vist oleks praegu tegelikult rohkem shokolaadijäätist tahtnud.

Pohla peab saama ise noppida...

ja mett õngitseda.

Isegi magades on neil meie üle võim.

Kuigi noormees saab täna aasta ja 10 kuud, tundub, et kohutava kahese aeg on vist juba kätte jõudnud.

Meil on selline tore raadio

Juhtusin üks päev kohalikust Kadi raadiost kuulma järgmist teadet: "Leitud on raha. Kätte saab Saaremaa apteegist. Kui keegi tunneb, et on raha kaotanud võib minna apteegist küsima."
Vat selline tore on elu Saaremaa pealinnas Kuressaares :)

Mister Tillatahh võtab sõna

Marten pole tõesti suu peale kukkunud. Õuue-õuue-õuue jutuvada hakkab peale juba esimesest sekundist peale silma avamist. See noormees elaks tõesti õues, kui mingid totakad suured inimesed teda igaks ööseks tuppa ei lukustaks. Aga muud moodi me lihtsalt hakkama ei saa - lingist ukse avamine pole enam mingi üllatus, snepperlukuni ta aga veel õnneks ei küündi.

Täiesti selge on see, et emme on emme, ämme või Liiiiina (Niiinja), kõik meie miljon kassi on kiisssid (ja mitte ainult meie kassid, piisab ka sellest, kui kuskil on kassi pilt).
Koer on ilmselgelt auh, lehm ja lambad on hoolimata korduvatest parandustest jätkuvalt hopad ja kanad kiiad, üleäänud linnud ja liblikad linnu, mittetäiskasvanud (+ üks täiskasvanu) on aga titad. Kui minul seostub "titaga" pigem beebi-ealine või natuke halvustav Raja-Teelelik Kah mul tita!, siis Marteni tita on üdini positiivne - oi näe teine minusugune, lähme mängima.

Lisaks on ta ilusti omandanud sõnad kell, okay, kalli, anna (mis tähendab tegelikult võta), autu (palju autosid loogiliselt autos, enne tähistas kõiki sõidukeid lihtsalt rrrrrrrrrr). 

  Vägagi sõidetavaks autoks võib kvalifitseeruda ka vana raadio.

Mehaanika valdkonda kuulub ka trinn-trinn-trinnn. Selge on ka kiikumine ehk kiiga-kaaga, appi, aga selle viimase puhul on hääletoon veel liiga tagasihoidlik, pigem nagu kuku, ma olen siin. Otse loomulikult on selge komm. Issi on aga sedavõrd raske sõna, et hoolimata kõiksugu pingutustest seda veel ei tule ega tule. Kui issi ilmub skype-aknasse või paistab kaugelt, on ta ikka ka tita. 
Mähkme kohta ütleb ta kaka, kuigi kaka on mõnikord harva kasutusel ka otseses tähenduses.

On aga ka terve rida nö omasõnu, millele meie pisut keelelistes raamides mõistus kuidagi ei küündi. Näiteks kui meie tõeline maiasmokk tahab kapi otsast küpsist või sahtlist kommi, tuleb ja korrutab ta muudkui hilda, hildatilda, äldi või älda. Kui püüda vähegi mingit loogikat tabada, siis võiks oletada, et äldi tähendab, anna seda siin ja älda vastavalt seda sealt, igal juhul võiks need omasõnad tähendada, et midagi tahetakse veel rohkem. Üheks arusaamatuseks on jäänud ka sõnad tillatah, killatahh või lihtsalt kilda, mis kõlab siiski suurepäraselt. Võib-olla ongi tegu sõnaga, mis on umbes sama oluline teada, kui okidoki, johaidii vms.
Hetke kuumim sõna on aga kukkus. Ja neid asju, mis kukuvad, on kukkumas või ise visatud, on sadu. Asjad igal sammul aina kukuvad (kusjuures kukkus on tihtipeale öeldud purjus vanamehe kombel pehme keelega ja kümme korda jutti :)

Näe, näe, tita kukkkkkus

Näe, kukkus (kukkusid need kivid vabatahtlikult veepange jeeee)

Teine hittsõna on "ei" ehk mhm-mhm. Kas vahetame mähku? Mhm-mhm. Kas tahad süüa? Otse loomulikult mhm-mhm, aga ise ronib selle peale otsustavalt laua taha ja võtab juba lusikagi kätte. Sa neist meestest siis aru.
Tundub, et aru saab ta tegelikult juba väga paljust, aga kas ta tahab alati aru saada, on muidugi iseasi.

Ei takista vallid, ei takista kips...

kui miski peab sinuni jõudma, siis see ka jõuab. Mõnikord tuleb lihtsalt õige aeg ära oodata.
Minu ellu jõudis nüüd kõhutants. Ja päev hiljem rahvatants.
Lihtsalt läks nii. Kuigi kõhutantsust kuulsin juba kevadel, polnud siis veel aeg õige. Nüüd siis oli. Kipsis käega.
Kõhutants viis omakorda aga rahvatantsuni. Selgus, et Leisi rahvatantsurühmal on naiste kriis ja nii sain hoobilt koha kahte tantsutrenni - naisterühma ja segarühma. Poleks iialgi osanud arvata, kui palju on kipsiga võimalik keerelda, lennelda ja õhku tõusta, aga on.
Nii et teisipäeviti ja kolmapäeviti on mu õhtud nüüdsest täis tantsu suurepärases seltskonnas. Kui peagi ka spa taas tööle hakkab, siis on elu siin Leisi vallas tõesti nagu lill :)

Need allikavee liitrid läksid ikka üsna kalliks maksma

Ei ole ma nii koba, et igal sammul libastuksin, aeg-ajalt tuleb seda ikka ette. Eks need sõrmed ole ennegi teistpidi käinud, aga pole ju hullu. Seegi kord ei paistnud olevat. Oli vaid väike libastumine oja ääres. Nagu ikka panin automaatselt käe selja taha.... Isegi märjaks ei saanud põrmugi. 

Tassisime allikaveekanistrid tuppa, võtsime veel öökülma hirmus paar korvitäit õunu (sh natuke haige käega). Pärast oli pagana tüütu jätkata pingelist arvutitööd vasaku käega, sest parem pidi ju külmas olema. Poleks ealeski uskunud, kui võimatu on näiteks exceli tabeli lahtreid kopida, kui kasutada on vaid üks käsi. Aga tehtud sain kõik, mis vaja. 

Käsi oli paistes aga ka veel järgmisel ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel... päeval. Äkki peaks ikka valvetuppa minema? Pilti tegema? Ah, ühe käega tüütu sõita. Murdu ei saa seal ilmselt olla, nii valus see käsi sul ju ka pole, arvas mu perearstist ema. Saunaõhtu lükkasime siiski nädala edasi, kuigi saunas sai üsna peagi käidud :) 

Käsi muutus iga päevaga aina ilusamaks. Täiesti võimalik oli maad kaevata, Soelas talgutel käia (kes ütles, et terve käega ei tohi kive korjata), Martenit iga päev vähemalt kaks korda kraanikaussi tõsta, ühe käega linna sõita, vesivõimlemises paar trenni teha, iga õhtu joogat, kätekõverdusi jne. Nädala möödudes hakkas paistetus asenduma sinirohelisusega (sh peopesas). Toimus kauaoodatud saunaõhtu mõnetunnise kontrastiga jõesujumise ja laval käimise näol ning hunniku võileibadega, mida ma olin nädal pärast kukkumist juba märksa võimelisem meisterdama. 

Pea kaks nädalat pärast õnnetut libastumisest otsustasin siiski käest minna pilti tegema. Lihtsalt kindluse mõttes. 

Oh, sa jama. Murd siiski oli. Neljanda sõrme karpaalluus. Esialgu ajas uudis naerma, aga kui ise pilti nägin, enam nii lõbus polnud. Mõra oli ikka väga sügav. 

Mis siis muud - pandi käsi kipsi. 

Ja siis läks elu hoobilt keerulisemaks. Mul oli pagana hea meel, et see aed ja katus said ikka eelmisel päeval üle värvitud, kaalid-porgandid maast võetud ja kõige rohkem oli mul hea meel selle üle, et olin otsustanud just eelmisel päeval (6. oktoober) veel mereski ujumas käia. Ilm oli ju suurepärane: 12C, isegi päike paistis. Ujumine oli nüüd ju hoobilt vastunäidustatud ja arvestades praegust riidesse paneku tempot, oleks see üsna ilmvõimatu. Rääkimata riiete leidmisest, mis sellest kobakast üldse üle libiseks.

Katsu sa ka ühe käega nõusid pesta, Marteni kakast mähkut vahetada, koerale toidu sisse vorsti lõigata, küüsi lõigata. Otse loomulikult oli mul vaja pärast kipsi panekut minna kohe poodi susse proovima. Sussid oli mõnusad, botaste nööride sidumine aga enam mitte nii mõnus. Muidugi pidi mul just koos selle suure valge jurakaga pangakaart streikima hakkama, nii et tuli ikka automaadist raha tuua, et saaks selle käega veel rohkem ringi vehkida. Seejärel avastasin õuest signaalitava auto. Kodus otsustas laps end veristada, nii et ikka kohe kõik oli üleni verd täis. Haavaga oli õnneks vaid ühe sõrme ots, aga murphy seaduse kehtimiseks oli tõestusmaterjali juba omajagu.

Mõnes asjas olen ma nüüdseks juba päris osav. Näiteks arvutis ühe käega trükkimises. Päevaraamatut on võimalik ka üsna edukalt vasaku käega täita. Autosõidus ja hammaste pesus vasaku käega on mul praktikat juba tubli 2 nädalat, nii et selle paremakäeliseks tagasiõppimine läheb ilmselt juba keeruliseks. 

Mis on aga senini minu jaoks võimatu, on hobusesaba tegemine ühe käega. Tahaks näha seda inimest, kes sellega hakkama saab. Minu kannatus sai pärast korduvaid katsetusi igal juhul otsa ja sahtlipõhjast tuli välja otsida klamber.

Külastuspäev

Meil käis täna korstnapühkija. Ma pidin tõepoolest pikali kukkuma. Ei, mitte sellepärast, et korstnapühkija meie maile sattus ega ka mitte sellepärast, et ta otsustas külastuseks valida väga varajase hommikutunni (10:30), kus teadagi tasakaal pole veel päris üles ärganud. Hoopis sellepärast, et mees oli ütlemata ilus. Must, aga pagana ilus. Safiirsinised silmad ja säravvalged hambad välkumas. Täpselt selline, nagu üks päris-päris korstnapühkija välja võiks näha. Või isegi veel kenam. Alguses Marten küll kartis musta meest pisut, aga peagi järgnes talle nagu takjas. Nii ütlemata põnev oli ju jälgida, kuidas ta osavalt korstna otsa kalpsas ning kõik läikima lõi. Pärast võtsime tal ikka korralikult kuldsest nööbist kinni, et meil järgnev aasta võimalikult õnnelik tuleks.

See polnud aga sugugi kõik. Paar tundi hiljem täitus meie aed joovastava aroomiga, sest saabus koormatäis kauaoodatud sõnnikut. Näed siis, õnn juba jõudiski kohale.

Veel üks suvemeenutus ehk kes on minu kausist söönud?

Kellele meeldiks pärast mõnusat pühapäevast mereääres käiku avastada, et keegi on vahepeal sinu kodus kondamas käinud. Värava taga oli kummuli vana ratas. Kõik kõrvalmajade uksed olid lahti tõmmatud, asju oli liigutatud... Kuigi midagi ei paistnud otseselt kadunud olevat, oli ikkagi kõhe. Kiirustades tormasin maja taha ja jõe äärde. Pilt, mis seal avanes, oli üsna õõvastav. Ülemisel trepiastmel lebasid hunnikus riided. Lapse omad, üsna väikese pealegi...
Alumiselt astmelt paistsid jalanõud...
Jões ulpis Marteni laev.
See veel puudus, nüüd on meie jõkke keegi ära uppunud. Õngitsesin laeva välja, aga midagi ega kedagi rohkem õnneks õngitsema ei pidanud. Tõesti kummaline.
Kõik oli võimalik. Ja see tundmatus oli hirmutav.
Kõndisin tagasi maja juurde ja alles siis märkasin, et midagi siiski oli puudu. Marteni laulev auto. Nüüd tekkis juba väike kahtlus. Otsustasime rattakäula koos leitud riiete ja jalatsitega autosse pakkida ja küla vahele süüdlast otsima minna.
Aga juba hetk hiljem keeras õue auto. Kahtlused osutusid tõeks. Kõige taga oligi üks kümneaastane. Noormees oli pärast mõningast ringivaatamist otsustanud jõkke laevukesega sõitma minna. Kuna aga vesi oli septembrikuiselt jahedavõitu, tundus autosõit pisut ahvatlevam. Auto osutus kohe nii armsaks, et selle otsustas ta ratta ja kõige muu vastu vahetada ning üle kõrrepõllu kilomeetri jagu autot järgi lohistades külani jalutada. Nüüd istus see poiss märgade aluspükste väel auto tagaistmel ja irvitas ainult.
Oh, kõik oli siiski üsna hästi. Õnneks ei olnud koer temaga kaasa läinud, teda maha murdnud ega muud hullu juhtunud.

"Jahimehed"

Kuidas meile ikka meeldib jahil käia. Õigemini mulle meeldib. Peab tunnistama, et kuigi jahitraditsioone on Mattis harrastanud juba poisikesest peale, on ta viimasel ajal siiski üsna tugevalt arvutisse ja tugitooli kiindunud ning teda sealt kuhugi jalutama meelitada on kohati väga keeruline. Aga me ei jäta jonni, sest nii ütlemata mõnus on soode vahel sumedatel augustiõhtutel loomi oodata. Päike vajub vaikselt metsa taha, ööliblikad koguvad jõudu, natuke tüütud parmud ja põdrakärbsed tiirutavad ka, aga mitte ülearu häirivalt. Täielik tuulevaikus. Udu roomab aeglaselt üle metsatuka. Kuskil hõikavad sookured, kraaksatab üksik vares, sõbralik kakupaar lendab üle peade....

Mattis on kusagil päriselt jahil, hiilib, hingab ainult äärmisel vajadusel. Meie Marteniga oleme aga nö jahil - minu ülesandeks on sööta kambajõmmile ette nii palju komme, et vähemalt mõnel loomal oleks põhjust kasvõi sekundiks meie vaateraadiusesse jõuda. Sest kui noormees otsustab hõikama hakata või lihtsalt naerma puhkeda, võime loomade nägemise mõttes parem kohe koju tagasi minna.

Kommimugilane, kes võib äärmise järjekindlusega hävitada kolme jahilise kommivaru. 

Kotkasilmade omanikud võivad kauguses märgata ka päris jahilist.

Oi-oi kui tore on avastada, et metsatukast ongi välja ilmunud noor sokk. Kahjuks või õnneks siiski liiga noor, et lasta tasuks. Ühtäkki on sokuga liitunud ka noor kits ja oh üllatust veel üks emane. See kolmik on tegelikult juba tuttav, sest eelmisel kahel õhtul on nad samast tukast ilmunud. Paistab, et sea pere täna ikkagi ei tule. Ega saagi loota, et iga päev ehtsaid sigu näeks.

Kui üldiselt magava kassi suhu hiir naljalt ei jookse, siis jahil olles võib üsna sageli juhtuda, et kui piisavalt kaua ühe koha peal passida, hästi vaikselt hingata ja mitte eriti palju lobiseda, võivad loomad sulle mingi hetk lausa sülle joosta. Vähemalt ühe kitsepaariga ja mägraga õnnestus nii trehvata. Seevastu hiirvaikne hiilimine ei pruugigi tulemust anda.

Mõnikord võib hiir magavat kassi tabada ka hetkel, kui kass ei oska isegi hiirest unistada. Ühel ilusal septembrikuu päeval, kui päris jahimehed olid võimalikult kaugele lennutatud ja meie olime end just laintesse heitnud, ilmus paarisaja meetri kauguselt metsatukast üks uhkete sarvedega tegelane. Minu esimene mõte oli, et näe Vigala Sass tuleb oma kitsekarjaga. Marten pistis kilkama, et aua-aua. Koera kohta oli isend ikka natuke suur. Selgus, et polnudki karja, oli vaid üks tegelane - suur ja väärikas isapõder. Muutsin enda ja Marteni mõttes väikeseks kui mannaterad ja nii me seal siis vaatasime lainetes lähenevat põtra. Põder muudkui marssis meie suunas, just seal, kuhu ma plaanisin ennist ujuma minna. 

Ahjaa, fotojäädvustus. Jätsin teise mannatera vett ja kutsut vaatama ja hiilisin vaikselt autoni. Pagan, et just täna pidi olema see üks ja ainuke kord, kus ma polnud taibanud fotokat kaasa võtta. No mis seal mere ääres ikka pildistada, käime ujumas ära ja lähme koju tagasi. Pikad, haisvad adruvallid. Säh sulle valle, vallide vahel küürutasid nüüd hiiglaslikud sarved, nende omanikust rääkimata. 

Jooksujalu tagasi mannatera juurde. Sellistel momentidel on ikka päris hea meel, et ma rattaga ei tulnud. Sai mannatera kähku autosse toimetada, igaks juhuks. Autost sai ühtlasi hea varjend. Peagi põder muidugi avastas varjendi ja see andis hea võimaluse ta üle kavaldada. Sel ajal, kui põder uudistas veest me läikivat neljarattalist, hiilisin talle vaikselt muudkui lähemale. Oi oli see vast hetk, suur jõllitav põder 30 m kaugusel, auto minust 200 m kaugusel. Ainuke, mis peas sel hetkel tagus, oli küsimus, kui kiiresti suudab üks põder keskmiselt joosta? Enda võimetes ma ei kahelnud. Lohutuseks oli see, et ilmselt on ta keskmine kiirus vees ikka väiksem kui maal. Täna on palav päev ka, kes see ikka viitsib kiirust arendada. Kui eluhetk oli piisavalt kaua kestnud, tormasin nii kiiresti, kui jaksasin, tagasi autoni. Vat see oli elujooks, ainult et üsna mõttetu. Põder jõllitas ikka sama koha peal, ei ajanud ta mind taga ega viitsinud eriti midagi. Kui mul oleks olnud nutikas telefon, siis oleks ilmselt olnud just see hetk, kus kirjutada Facebooki: Põdraga plääzil praegast. Aga kuna mul nutikas telefon puudub, siis vaatasime Marteniga autoaknast põtra ja sõime lihtsalt küpsist. Septembrikuu mereääres käigud on mu lemmikud :)
Ps! Pärast pooletunnist suplust, mis seisnes peamiselt ühe koha peal ligunemises, keeras põder otsa ringi ja jalutas rahulikult sinna, kust oli enne tulnud. Meie saime aga ujumist jätkata.

Talgud Lööne soos

Kui keegi nüüd arvab, et olin nii usin ja veetsin suve vabatahtlikuna kuskil rehitsedes, siis pean pettumuse valmistama. Rehitseda jõudsin, aga ainult oma aias. Talgutel käisin aga küll. Ja veel millistel!

 Noorrahvas täna igast saare sopist
Valjala sohu, Lööne poole teel.
Neid tuleb Leisist, Muhust, Sõrve säärest
ning Pöide nisukuningate maalt.
Mustjala pangalt, Tagalahe äärest
ja hoopis pärapõhjast Pärsamaalt.

(Katkend Debora Vaarandi  poeemist "Talgud Lööne soos")

Nutsin ja naersin vaheldumisi. Seda, kas teised ka nutsid või naersid, ei pannud ausalt üldse tähele, sest laval toimuv haaras täielikult. Ununes see, et pidin kohe varsti Tartu bussile jõudma; et väljas on august, mitte juuni; et aasta on 2013, mitte 1946; kui palju sai nähtud vaeva teatripiletite saamise nimel. Ajutine mälu täitus seevastu õllepruuliõpetusega, seostega veoautojuhtide ja valsipöörete vahel. Selgus muuseas, et Valgre kuulus Saaremaa valss pärinevat ei kuskilt mujalt kui justnimelt neilt samadelt Lööne talgutelt. Keerutav, lennutav linalakk neid polevatki lihtsalt kena väljamõeldud näitsik, vaid talgu tantsupeo esimese tantsupaari naispool Asta Mets.  
On väga vähe lavastusi, mille puhul saaks väita, et absoluutselt kõik oli paigas. Seekord sai, sest isegi sähviv äike ja paduvihm olid sissekirjutatud lausa minuti pealt.  Talgutele pean ma saama ka järgmine suvi, aga siis ei jää enam lootma sellele, et küllap ikka leidub mõni pilet. Mitu korda tavaliselt järjest ei vea. 

Karva-Marist Marteniks. Hinge hinnaga.

Oi kui ilusad juuksed! Nii palju juukseid. Tahaks endale ka selliseid. Sellise kiidulaulu peale võivad kõik lapsevanemad ainult rõõmustada. Kui aga poejärjekorras teatab mõni  võõras su poja kohta, et näe kui ilus tüdruk, siis vist pole ikka muud väljapääsu, kui tuleb aina edasilükatud juuksuriskäik lõpuks ette võtta.

Täitsa nagu harilik juuksuriskäik

Jah, aga selline juuksuritoolis püsimine kestab täpselt 5 sekundit. Seejärel peavad mängu tulema juba ahvatlused, nagu ...

Oi kui kena autoraamat.....

....küpsised, kommid. Marten, näe kui põnevad rullid, juukselakk, väiksed vanaemad, suured vanaemad.... Nii hästi laseb lõigata, lausa 20 sekundit, isegi minut. Me oleme ikka ütlemata osavad.
Aga siis ei aita enam miski. Noormees tahab ainult toolist maha ja otsejoones uksest välja.
Marten kullake, ole nüüd veel veidi paigal.
Oeh. Millal nad ometi normaalseks hakkavad?
Egas muud, kui mängu peab tulema jäätisetrikk.

Päris ilus söögilaud.

Jäätisest piisab. Natukeseks.  Võidame lausa 3 minutit.  Seejärel tahab noormees maha ja uksest välja juba koos jäätisega.

Mis sa käpid mu juukseid. Ei näe, et ma siin toitun parasjagu.

Appiiii. Kellele sa oskad sellises situatsioonis appi minna?

Ah kena küll, käib kah. Vähemalt peaks aru saama, et tegemist on siiski poisiga.

Järgmisest juuksuriskäigust ei taha aga mõnda aega midagi kuulda.

Suvesõidud vol 4 - üsna teistmoodi festival

Mõne asja juures on kõik eriline. Lihtsalt on. Ja sellest saab kohe aru. 

Olgu tänatud see kauge hetk, kui mu vaateraadiusesse sattus videoklipp Uue Maailma tänavafestivalist. Paistsid natuke kollased lehed, natuke jahedamad ööd, aga hingega muusika ja päikeselaigud muutsid kogu maailma mõnusalt soojaks. Oli selge, et sellele üritusele pean ma saama. Niisiis pakkisin augusti viimastel päevadel Marteni sisse ja me läksime. 

Bussisõit oli muidugi paras terror, nii üht kui teistpidi. Õnneks oli bussijuht end varustanud piisava koguse kommidega, mida mitte just väga bussisõitu armastav jõmm esimeses pingis sai meeleheaks arutada. Aga kõik see 8 tundi kannatusi oli seda väärt. 

See, mis meid Uue-Maailma linnajaos ees ootas, oli lihtsalt võrratult teistmoodi. Mõnus boheemlaslik elulust õhkus igast puumaja praost ja aknaraamist.

Kilu baarist viina (ei saa mainimata jätta, et ka Marten üritas sealt midagi saada)

Ei pea vist ülearu nuputama, millega tegu :)

Nukuteater, kahjuks mitte 24h

Kapsaaia suspenöör

Oli veel palju muud. Ingveritee sidruniga, hulganisti lahkeid naeratusi, pihlamarjakäevõrud, üks "Sädelev kass", ohtralt hingega asju, igipöörlev karussell...

Karussell nagu vanasti (Henri Laupmaa foto)

 Kassikontsert vol 1 (Henri Laupmaa foto)

Sirelipõõsaturnimised. Taustaks taas "Sädelev kass", aga seekord hommikumantlis. Miks mitte, pühapäev, kell ka alles 4 päeval.

Mingi pilt? Pilt küll, aga mitte lihtsalt, vaid liivast. Tehtud teab mitme inimese ja teab mitme tunni jooksul, aga see-eest puhuda oleks võinud selle laiali vaid viivuga.

Ja siis muidugi üks natuke isekas titt, kes ei tahtnud mitte midagi kuulda, küll aga näha. Ennekõike aga siiski veelompe revideerida. Õnneks oli mul võimalus vabastavalt hingata ja end viie rütmi järgi tühjaks tantsida ja siis veel ja veel positiivsust endasse ahmida.