Monday, May 20, 2013

Põgenesime

Mulle meeldib saun, kohe üliväga. Sellegipoolest ei meeldi mulle saun 12 tundi jutti ja nii 7 päeva nädalas. Astud õue ja juba sulad. Kus on nüüd see saarte igikestev tuul, kui teda tõesti vaja on? 
Ja siis, kui juba läheb normaalseks ja termomeeter suvatseb 20 kraadi peale vajuda, ilmuvad ei tea kust  pinisevad sääseparved, kel on kohe ilmtingimata vaja minu või Marteni peale maanduda. Vaene väike on nii tihedalt sääsepunnidega kaetud, et võib vabalt tuulerõugeid diagnoosida. Oleme vist tõelisteks saarlasteks saanud. Tahame, et kõik oleks ja tuleks tasa ja targu, mitte põmaki. Oli ju just talv. Just sulas lumi ära ja alles see oli, kui ei jõudnud kuidagi ära oodata seda esimest sinille. Kasemahla sai ka enne 2 nädalat oodata, kui see lõpuks tilkuma suvatses hakata. 
Ei ole meie harjunud, et nii kui jää ära sulab mere pealt, tuleb juba ujuma minna. Käisime juuksuris ära, pesime mulla maha, hääletasime end mugava auto peale ja põrutasime Tartusse. Kuna aga seal oli ka palav ja umbes sama palju sääski, suundusime Tallinna. Imetlesime pisut musti luiki ja tõstsime pimeduse varjus Kadrioru pargi mänguväljaku liivakasti teise kohta. Vahelduse mõttes.
Hommikul on plaan aga võtta suund juba põhjanaabrite poole. Kuskil peab ju ometi vähe mahedam kliima olema.

Monday, May 6, 2013

Kevad südames ja igal pool

Väike energialaks lõunamaalt ja elu saab hoopis uue hingamise. Lõunas sai küll käidud, kuid kahtlustan, et troopiline kuumus jõudis ka saarele, sest eile ühest Eesti otsast teisi kimades hakkas järjest enam tunduma, et saarte jahedamate kevadete teooria siiski ei pea paika. Mu meelest oli meite muru isegi rohelisem kui mandri oma. Aga nii vist ongi, et kodus on ikka taevas sinisem ja ....Igal juhul puhus tuul Marteni ühtviisi pikali nii Tartus kui Karjas.
Terve tänase päeva saatis mind aga maailma mõnusaim linnuhääl - ööbik. Kui muidu ei tundu naadise maasikamaa kaevamine just ülearu seksikas tegevus, siis sellise laulu saatel täitsa võib kannatada. Isegi vastupidi - niivõrd kuivõrd üht juurtes sobramist ja mullas kangutamist üldse nauditavaks saab pidada. Eriti siis, kui iga teise hangutäie järel tuleb minna Martenit ja tema autot jõemagnetist vabastamas. Ma ei saa aru, mis värk neil väikestel selle veega on. Kohe on vaja sinna minna, ükspuha kui põnev mujal on. Kui laupäeval Elvas lõid Martenis välja tõelise aedniku geenid, siis tänaseks olid need geenid juba tagasi tõmbunud. Kahjuks. Istus noormees mullanäpp natuke aega küll vastkaevatud maasikataimede otsas, aga jalutas seejärel otsustavalt jälle jõe suunas. Ilmselgelt polnud Fiskarsi kühvel piisavalt tasemel.
Milleks need joogitopsid siis ometi mõeldud on kui mitte maa kaevamiseks?
Seevastu esimene jooksuvõistlus mõjus õnneks üsna positiivselt - täna tatsas Marten kassidele juba väga kiiresti järgi. Aga võib-olla oligi Elva kellatornijooksul asi kasside puudumises. No ei leidnud Marten põhjust, miks peaks kuhugi kiirustama ja miks peaks üldse mingis kindlas suunas minema. Tema läheb rõõmuga ainult sinna, kus tema tahab ega vaata kordagi tagasi.
  Kui taamal terendab šokolaadimedal, võib muidugi natuke kannatada.



Fotoklõpsajaks: Jupijumal