Monday, June 10, 2013

Suvi algas

Mere hooaeg sai ametlikult avatud juba MAIS. Kui mõttes olin valmis hambad ristis kasvõi minutikski jääkülma vette viskuma, siis tegelikkus osutus märksa meeldivamaks. Vesi oli mais täpselt sama soe kui tavaliselt juulis ja augustis. Uskumatu! Kui mõelda, et alles kuu aega tagasi kadus jää. Ei mingit vapra mängimist, lihtsalt visku  ca 20C vette ja uju, sest talvega olid kaduma läinud ka kõik teravad kivid ja kallas kattunud pehme ja natuke haisva adruga.
Juuni esimesest päevast alates on vees elanud ka Marten. Alguses oli ta muidugi üsna ettevaatlik, eriti erkroheliste kivide suhtes, aga kui oma ilusad puhhi ja tiigri plätud jalas, pole ju enam miski hirmus ja peagi tuiskas ta julgelt juba igas suunas.

Lisaks plätudele on oluline mere ääres kanda ka mütsi. Loomulikult mitte oma mütsi, sest suurte mütsid on palju paremad.
 

Sunday, June 9, 2013

Kruiisilt tagasi

Pole juba ammu meist kippu ega kõppu. Põhjus lihtne, nautisime täiel rinnal rännumehe ja laevaelu, kus polnud vaja tunda muret absoluutselt millegi pärast.

Kohalikud ründesääsed meile järgi ei jõudnud ja kuumus asendus jaheda tuuleiiliga. Samuti ei pidanud muret tundma selle üle ega Marten jälle jõge uurima läinud või mida söögiks teha. Marten sai end ametlikult viinamarjaks ja tomatiks süüa, sesti isegi kui ühes söögisaalis puuviljakauss tänu ühele väiksele aplale eestlasele tühjenes, oli alati võimalus minna armsa näoga madruste söögisaali ja sealne puuviljakauss tühjaks vedada. Sillas sai aga lõpmatult küpsiseid süüa, pedandist kapten kannul purusid korjamas. Kolmekäigulised lõunad olid iseenesest nii suured, et kohati oleks neist võinud piisata lausa järgmise päeva õhtuni. Aga pole hullu, kui midagi saigi liiga palju, võis end taas trimmi ajada kohalikus spordiklubis ja vedeleda saunas, mida tundus, et ainult eestlased kasutasidki (kui välja jätta see üks venelane, kes oma plaadi kunagi mängijasse unustas). Saunast olid hollandlased siiski pisut valesti aru saanud: kohaliku sauna kasutamise juhendi järgi oli näiteks laval rangelt keelatud isegi vee joomine (no mida hullu see ometi teha võiks) ja üleüldse soovitati maksimaalselt 60-70 kraadiga piirduda, mis meie mõistes võrdub ca 45 kraadise saunaga :) Kui ahi 85 kraadi peale timmida, laval püsti seista ning oma kopsikas leili jaoks kaasa võtta, ajas saun siiski asja täitsa kenasti ära.
Elu ühes pooleteist kortermaja pikkuses iluduses oli tõesti lust ja lillepidu. Hommikud näiteks algasid alati kapteni kella 10se kohviga sillas, kui välja jätta lossimis-lastimispäev Belgias, kus kohvi nimel tuli ühele alumisele tekile minna. Ööd möödusid uinutava laine või värinaga. Kui ma algselt arvasin, et heal juhul kannatan laevasõidu välja Raumast Antwerpeni ja siis kihutame juba Brüsseli lennujaama suunas,  osutus tegelikkus selliseks, et me oleks vabalt võinud seilama jäädagi, kui varem poleks teisiti kokku lepitud.
Kuidas saakski niisama lihtsalt sellistest päikeseloojangutest loobuda?
Laevasõidu juures on lihtsalt uskumatult palju rõõmujudinaid tekitavaid asju. Näiteks see, kui pärast mõningast sadamas seismist pannakse äkki mootorid  tööle ja tead, et peagi me seilamegi ja möödume kõiksugu põnevatest laevadest.
Samuti on ütlemata äge veeta öötunde pimedas laevasillas, ees vaid vilkuvad paneelid kõikvõimalike tähtsate nuppudega, kauguses paistmas rohe- ja punasetulelised laevad. Ja seejuures teada, et seal kusagil on veel üks filipiinlasest madrus, kes seisab kohustetundlikult ja jälgib pingsalt pimedust, laup jätmas järjekordset rasvast laiku sillaaknale ja laskmata end seejuures häirida sellest, et radarist paistavad ümberringi hulkuvad laevad tegelikult juba palju varem. Seisab ja valvab lihtsalt sellepärast, et nii on ette nähtud. Sillas olev tüürimees peab aga iga natukese aja tagant vajutama üht kollast nuppu, mis tõestab peaasjalikult seda, et ta ei ole pimedas sillas suurest igavusest ikka veel suikunud.  Kui radarisse ilmuvad aga kalalaevaparved, läheb asi põnevaks ja unest pole enam juttugi, sest laevaliikluses võrdub kalalaev purjus jalgratturiga. 
Äge on sõita mööda paari miili laiust jõge: mõlemal pool paistmas kesk-euroopalik tuledemeri või siis mööduda säravatest naftaplatvormidest, mis mõjuvad unises pimeduses lausa kentsakalt. Kes oleks võinud ka arvata, et ühes miljonist majakast elab mees, kes fikseerib iga mööduva laeva. Seda muidugi  juhul, kui ta parasjagu ei maga.  
Kõige rohkem meeldisid mulle aga sildumised - neis lihtsalt oli midagi tõeliselt maagilist, eriti öösel, kui laevasild on täiesti pime. Külgpoks mõnemeetrise autoga pole miskit hullu, aga sellise kolaka paarikümne sentimeetrise täpsusega kai äärde saamine, juba on midagi. Eriti, kui Marten otsustab kõige pinevamal hetkel oluliseima põhjaakna peale poltidega mängima minna. Enim paelus mind sadamasse jõudmisel aga müstiliselt toimiv logistika - olgu kell öösel 2, sildumise hetkel on laeval vastas auto (no meid ikka oodati ilmselgelt hoolega), kõik päevi laadinud raadiojaamd leidnud laevas oma vajaliku nurgataguse ja üle silla kostub vaid asjakohane infoedastus (mitte nii nagu ajujahis, kus olulist infot on heal juhul 2%). Sildumise parim osa algab õigupoolest siis, kui vanemtüür hakkab oma mõnusa hollandi tämbriga teatama - twenty miitres, Plaikkaa, two zero. ...ten miitres, .......six miitres, ......foor miitres, ... tuu miitres. Plaikkkkka, Innnnnnnn posicshhen. Oi seda peab ise nägema ja kuulma. Mul oli peale iga sildumist tunne, nagu oleks ise selle laeva sinna juhtinud. Igal juhul oleks tahtnud suurest rõõmust vastu lage hüpata või lihtsalt paar tiiru sillas teha. Oma ülevoolava rõõmu suutsin aga sisemise juubeldamise varjus õnneks ilusti alla suruda :)
Kaubasadamad oma tohutute konteinerirividega, veidrate tõstukitega ja edasi-tagasi vuravate rekkatega moodustavad täiesti omaette maailma, mille logistiline pool jääb tavamõistusele hoomamatuks.

Nende 8 laevas viibitud päevaga jõudsime seal läbi kolistada pea kõik nurgatagused.
Analoogne innustus kuluks ära ka mõnda  5. kordse maja trepikotta :)
Vat sellist tööruumi tahaks endale ka.

Lisaks kõigele muule, leidus laevas ka päris oma tunnel ja rong.
Tegelikult oli muidugi tegemist järjekordse nutika trenasöörleiutisega, mis võimaldas laeva põhjas rikke korral liikuda ja olukorda parandada.
Marten omandas laevas ka mitmeid olulisi oskusi: drillis vahet pidamata trepironimist ja laeva roolimist, harjutas suupilli, pudelitele korkide pealekeeramist ja nende eemaldamist, dushi otsikust liitrite viisi vett jooma, hollandi keelt, ruloode ette- ja ärakerimist.
Hollandi keel on nii loogiline küll, et kohe kaks sõnastiku osa korraga omandada
ja rulood on siin ka täitsa loogilised

Mattis, äkki uurid, et kas ma võiks järgmine kord juhtimise eest juba palka ka saada. Kaua ma siin heategevust teen.
Mattis harjutas ka hoolega. Ülejäänud meeskond muidugi ka. Näiteks seda, mismoodi toimida siis, kui mõni mees on keset laia merd otsustanud ujuma minna.
Oi, mees üle parda
Tegelikult oli mehe asemel ujuma läinud euroalus.
Järgmine hädaolukord saabus siis, kui laevas tekkis tuleoht (see ei tulnud siiski päris ootamatult, sest juba eelmisel õhtul oli madruste teadetetahvlil sellekohane märkus).
Kui laevas on põleng, on oluline leida üles tulekustuti. Nii, see on siis nüüd tulekustuti või midagi sellist.
Oli siis vaja ikka suitsetada.
Lisaks kruiisitamisele ja õppustele sai tutvutud ka teele jäänud vaatamisväärsustega. Oi, kuidas nina juubeldas, kui tuul kandis laeva üle 4 päeva õitsvate pajude lõhna. 
Väike, armas, vana puust linn - Rauma
Tõeliselt roheliselt mõjus aga Kotka, kus üks park läks sujuvalt üle järgmiseks, oravad hüppasid ringi ja isegi kaamelid ei puudunud.
 Otse loomulikult tuli sellise kõrbemeeleolu taustal vastupandamatu soov ühe jäätise järele.
Mattisel oli Katarina ja Kotkaga oma suhe.
Kes teab, mis taim?
Kotkas on Merikestele päris oma ilusalong :)

Vägev reis oli, aga kodus oli kõik jälle endistviisi - ülipositiivne.



















Katastroof: kohuke sai otsa ja emme üritas käsi ja nägu pesta.