Monday, January 27, 2014

2. sünnipäev

Uskumatu, aga olen oma jõmmiga juba 2 aastat koos olnud. Pole vist liialdus väita, et need 2 aastat olnud ka üks kõige kihvtim aeg mu elus.
Iga päev on muutunud automaatselt päikseliseks
 Igal sammul tõeline abimees - kadakaplaati lihvimas.
Moraalseks toeks, kui on vaja teha arvutitööd.
Piisavalt fantastiline :)
Tantsumehest on tasapisi saanud ka laulumees. Hil-du-ap-pa laul ei ole mingi ühekordne üllitis, vaid kohe päris tema laul, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta. Kui keegi ei viitsi seda temaga kaasa laulda, siis tuleb ja ergutab ta seda kindlasti kaasa ümisema, sest see on lihtsalt selline lugu, mida kõik peavad laulma ja mis teeb igal ajahetkel tuju ütlemata heaks.
Sünnipäeva sai korralikult tähistatud. 25. jaanuariks oli issi koos vanaemmega tükeldanud üüratu pesukausitäie salatit, mis oli muuseas maailma parim. Vanaemmed olid meisterdanud uhke meetordi ja hunniku kotlette, sest kuidas saaks ühe kotletisõbra sünnipäev mööduda ilma kotlettideta. Sünnipäev möödus suure klaaside kolksutamisega, sest mis seal laua ääres nende klaasidega ikka muud teha, kui kokku lüüa :)
Vahepeal mõned uudised postimees.ee-st nagu tõelistele asjalikele kohane.
Järgmisel hetkel lõi "vähem-asjalik pool" siiski taas välja.
Pidu jätkus ka 26.ndal, esialgu Leisi spas, kuhu julges kohale tulla vaid Tita-Anni emmega. Otse loomulikult jätkus ka klaaside kõlistamine ja võidujoomine.
Söödavad nimekuubikud
Ja kogu ülejäänud tordimajandus, mille puhul oli kõige olulisem tegevus küünalde puhumine (selles viimases on Marten loomulikult andekas, sest puhumine võtab tal täpselt sama palju aega, kui minul mõte, et nüüd võtan fotoka.... Teab mitmendal küünalde süütamise katsel õnnestus seda õnneks siiski tabada).
Korra õnnestus kogu seltskond ka paigale meelitada

Sünnipäev möödus väga emotsionaalselt. Ei nutnud õnneks keegi. Hoopis kallistati, kaisutati ja musitati kõiki hoole ja armastusega. Tõruke pakkus Mattisele konkurentsi. Marten ei suutnud naiste vahel valida. Musitas korra Tita-Annit ja kallistas siis Birksut, siis tõi Tita-Annile oma parimaid ja uuemaid mänguasju .....
 Ei seganud siin ka see, et emme seisis otse kõrval
Et asi liiga intiimseks ei kisuks, pidas Tõruke vahepeal väikse fotoloengu, diskuteerides põhiliselt fotode kompositsiooni, resolutsiooni ja säri üle.
Oli ütlemata tore ja asjalik sünnipäev. Suur kalli kõigile asjaosalistele :) ja põsemusi kaugele Ameerika tädile, kes saatis tõeliselt armsa kaardi.


Friday, January 24, 2014

Suusaprogrammil

Kaua võib seda suusalund oodata? Kui pole, tuleb leppida sellega, mis on. Kui ei jätku endale, siis Martenile ikka jätkub. Niisiis otsustasin enne välismaa etappi noormeest pisut kodustes tingimustes treenida.
19. jaanuar oli see ajalooline päev, kui Eesti tulevane suusakuulsus astus esimest korda oma hiiglaslikesse suusasaabastesse. Astumisest oli asi muidugi kaugel. Suure punnimisega sain talle kogu kostüümi selga ja isegi kaka ei tulnud esimese 5 õueminuti jooksul püksi, aga....
Noormees oli ikka väga õnnetu ja nördinud. Särasilmset suusahullu ei kuskil. Kes normaalsetest inimestest poleks veidi nördinud, kui ühtäkki on jalad ja käed kinni ja kostüüm on nii raske, et isegi väikse varba liigutamine on üliraske. Näitasin talle oma mäesuuskadega paar tiiru ette, ergutasin ja üritasin kõigest väest. Aga tulutult. Noormees ennast paigast ei liigutanud. Röökis nagu ratta peal. Kus nüüd olid need särasilmad, mida ma nii väga lootsin näha?
Ei miskit muud, kui et väga hale hakkas. Nii jäigi see esimene suusasõit imelühikeseks. Olukord tundus üsna nutune. Olin juba mõttes valmis teda Soome mägedest ilma jätma. Kus sa lähed sellisega, kes suuski nähes ainult röögib?
Olukord võttis aga juba mõne minuti pärast ootamatu pöörde - esimesesena hakkasid noormeest huvitama seina äärde paigutatud kepid, millega oli üsna mõnus maad toksida. Seejärel avastas ta, et on tõepoolest päris kena suuska auto kombel enda järel lohistada (väikestele mõeldud mäesuuskadele on külge installitud nöörid, juhuks kui nad mäel koperdavad ja suusk peaks teab kuhu liuglema). 
 Järgmise etapina üritas ta järgi lohistada juba kahte suuska korraga. 
Ning peagi oli nõus, et suusad pannakse otse tavasaabaste külge.
Hoplaa ja väike suusataja oligi valmis.
Järgmisel hetkel käis muidugi käbla, aga tõusis püsti ja tegi edukalt terve aiatiiru. Ja mitte ainult sel ühel päeval.
Õhtul vaatasime ja imetlesime youtubest koos 1,5- ja 2-aastaseid lumelaudureid. Võttis päris naeratama, nii et lootust on :)


Saturday, January 18, 2014

Süvenev mummudehuvi

Mõnikord tuleb elus ette hetki, kus tunned, et vat see on minu jaoks. Just nüüd ja praegu. Mitte et ma kunagi varem oleks teadlikult selle peale mõelnud, aga siis korraga, plaksti saabub äratundmisrõõm.  Nii saabus minu ellu mesindus. Märkasin kohalikus lehes kuulutust peatselt algava mesinduskoolituse osas ja asusin tegutsema nagu mõned seltsimehed kodanikud sanatooriumi tuusiku nimel. Ja peab ütlema, et pagana põnev on see mesilaste maailm. Alates sellest, kuidas töömesilased teavad, kas mesilasema on elus või mitte; miks ja kuidas nad vahel korraldavad salajase mesilasemade vahetuse; miks  mesilasema ei lähe lesega kunagi veekogu lähedusse lendama; mis juhtub siis, kui mesilasel läheb kõht lahti; miks mesi ei ole ikkagi mesilaste okse; mis on ühist "käppa imeval" karul ja talvituval mesilasperel või ühel teataval Venemaa kontserdimajal ja mesitarul; miks ei tasu minna praeguse külmaga iga päev kontrollima, kas mesilaspere on ikka elus jne.
Tuli kohe kange tahtmine vaadata uuesti üle "Meemesilaste linn", eriti nüüd, kui on teada, mis on selle filmi ainuke möödapanek. Kahjuks paistab see multikas huvipakkuv olevat ainult kreeklastele.

Üks asi jäi siiski vastuseta - miks ometi neid isasmesilasi nimetatakse leskedeks. Pole nad ju ühtki kaasat kaotanud. Kui kellelgi peaks selles osas leiduma mõni hea teooria, siis olen üks suur kõrv.

Friday, January 17, 2014

Vein ja vine

Noormees teab juba maast madalast, mis on hea. No peab midagi väga head olema, kui sellega kaasneb alati õhin ja pidulikkus. Ta teab ka seda, et erilistel puhkudel tuleb klaase/kruuse kokku lüüa. Ainult et tema arvates tuleb seda teha võimalikult suure kolksatuse ja võimalikult suure üle ääre loksumisega. Et tabada saaks maksimaalne kogus õnne, võiksid klaasid peaaegu puruneda. Loogika omamoodi töötab - killud peaks ka omakorda õnne tooma. 
Niisiis on üks meil siin võtnud nõuks iga päev eriliseks muuta. Õhtuti tassitakse ühest toast teise suurt veinipakki. Peaks olema ilmselge vihje. Aga meie mõistmatud ei taha kuidagi sellest vihjest ainult aru saada. Keeldume lihtlabaselt hetkede eriliseks muutmisest.
Pole kerge see lapsepõlv - erilisi puhkusid põhimõtteliselt polegi, muudkui lürbi ainult mustsõstramahla.


Thursday, January 16, 2014

Mõttetalgute aeg

Nii palju, kui viimasel kahel nädalal, pole ammu enam mõelnud. Ei möödu päevagi, kui ei peaks midagi genereerima. Lausa valus hakkab suurest mõtlemisest juba :) Kõige selle vaevalise mõtlemise taustal toimub muuhulgas mustmiljon tegevust. Abis pole mitte asjalik-peaaegu-kahene, vaid täievoliline imik. Kuigi vahepeal andis poti-koolitus juba lootust, on noor peremees seda nüüdseks taas boikoteerima asunud. Laseb hoopis mähku 4 korda päevas head ja paremat täis ja muidugi siis, kui olen jõudnud just kõik miljon kihti riideid talle selga panna ja õue saata.
Toas on aga veel hullem - esimese asjana pärast ärkamist on vaja mänguasjakast tühjaks tõsta või kui mitte muud, siis vähemalt kotitäis klotse ühtlaselt põrandale kallutada. Tuba poleks nagu ilma nendeta õige.
Hoolimata sellest, et jõulud (ja vist isegi venelaste jõulud) on juba läbi, on täielikuks hitiks kapaiku raamat, mida on VAJA KOGU AEG KOOS VAADATA. Ma üldiselt ei tüdine asjadest väga kiiresti ära, aga sellest kuramuse raamatust on mul küll viimse piirini kõrini. Me oleme ära vaadanud kõik linnukesed, jõulupärjad, uhked kuusepuud, igal leheküljel olevad kapaikud, põhjapõdrad, nukud ja kinke ootavad lapsed, ja mitte üks kord, vaid 25 korda ja mitte kokku, vaid nii iga päev. Kui aga küsida, mis on pildil, siis on enamasti vastuseks malbe naeratus. Ohjah.
Lisaks toimuvad igal (näiliselt) vabal momendil muud vahvad sündmused: köök kallatakse ühtlaselt üle sahtlist leitud zelatiiniga, sai pudistatakse laiali diivanile ja põrandale, nõutakse mandariine, aga mitte selleks, et neid süüa, vaid selleks, et nende koored õhku visata ja siis igale poole alla ja vahele pühkida. Päris söögi asemel süüakse hoopis küünalt ja kühveldatakse supilusikaga kõhtu kogu suhkrutoosi sisu. Energiat on vaja muidugi selleks, et eraldada võimalikult  oskuslikult teeküünlasisud ümbrisest, koksida omavahel kõiki jõulukuule (ka neid, mis asetsevad teine teisel pool kuusepuud) ja õpetada kassile hambapesu.
Noormees Tuulispask
Isegi seda sissekannet ei saanud lõpetada ilma, et noormees poleks midagi toredat korda saatnud: tal oli vaja ilmtingimata oma mustsõstrajoogiga suurde tuppa tulla ja see, ups, põrandavaibale kukutada.
Ma olen muidu  ingel, ainult mu käed ....
Mõnikord tuleb muidugi ette ka asjalikke momente - näiteks võib ta südame rahuga pool tundi kraanikausis nõusid ja pesu pesta. Isegi multitasking toimib - ka põrand saab seejuures üle pestud :)

Saturday, January 4, 2014

Talveigatsus

Minu ettekujutuse kohaselt oleks pidanud külmaks minema 2. jaanuaril. Või vähemalt hiljemalt 3. jaanuaril. Kujutasin ette, kuidas hommikul ärgates on maa lõpuks ometi külmunud, linnukesed söögimajakese juures paar vunki aplamad, esimesed punakuueliste säutsud kuulda (sest talvelinnukeste olemasolu on talve juures väga oluline).
Aga ikka ei midagi. Atsihh. Ikka seesama hallus, seekord veel eriti jõuliselt, sest lisaks sadas kaela ka täiesti harilikku vihma. Säutse ei kuskil, ainult aplad harakad. Isegi meie kõige vapram kassipoeg, kes muidu ööl ja päeval ukse taga mähkmehunnikut valvas, oli kuhugi kuivemasse magama pugenud.
Kui päris talv on kuhugi toppama jäänud, ei aita muu, kui tuleb seda otsida sealt, kus see olemas.  Minu poolest tehku see talv nüüd, mis iganes. Jäägu või taeva. Minu jaanuar on hetkel selline.

Thursday, January 2, 2014

See aasta tuli teisiti, tiu-tiu

Polnud nimelt palju puudu sellest, et oleksin aastavahetuse saunas või jões vastu võtnud. Aga kunagi varem pole mul aasta viimasel õhtul ka selline suurepärane seltskond nagu Maailmaparandaja, Täps ja Mps saunaseltsilisteks olnud.
Kui nüüd vanarahvast uskuda, siis peaks tulema üks ütlemata õnnelik ja tervislik aasta, sest jões sai aasta viimasel õhtul käidud lausa 7 korda :)
Aasta esimesel päeval sukeldusin aga otse merre. Vabatahtlikult ja täiesti kainelt.
Kui 35 liitri jääkülma allikavee võtmisest väikse klaasiga ei hakka inimesel mere ääres külm, siis on see ilmselge märk, et ta võib vabalt viskuda ka niisama külma vette. Mõeldud, tehtud.
Kusjuures mu reaktsioon ei olnud sugugi: brrrrrrrrr, õudne, ei ealeski jne. Pani ainult imestama, miks ma seda ometi varem pole proovinud. Selline energialaks kui pärast 1. jaanuaril meres käimist, on mind tabanud vist ainult mõnikord peale jooksuvõistlusi, pärast Marteni sündi, Gruusias punaselt mäest laskudes ja ükskord pärast doonoriks olemist. Nüüd siis tean, et polegi vaja kugugi kaugele rännata ega midagi üleloomulikku korda saata, piisab vaid sõidust lähima veekoguni. Käterätik tasuks muidugi ka kaasa võtta.
Jooksmisest ma muidugi ei kavatse loobuda. Üle pika aja alustasin taas oma kuupäevajooksudega, mis tähendavad 1. jaanuaril mitte ühte haledat ringi, vaid näiteks 55 ringi. Sest see on lihtsalt piisavalt esinduslik ja ilus number.

Üht tõeliselt imelist ja parajalt pöörast uut aastat teile kõigile!