Oh mullivann, oh mullivann

Enne Mattise merele minekut (2.03) otsustasime ära käia ka Spas - Leisi omas muidugi. Kuigi Marten pugib kõigest väest ja üritab iga nädal vähemalt pool kilo juurde võtta, oli ta ujulasse võtmiseks seekord veel liiga pisi. Niisiis tuli enne SPAsse sõitu täita veel üks missioon: väsitada ta nii ära, et tüübike magaks sulistamise aja sirgelt maha  ja vanaemme saaks rahulikult oma filmiprogrammi vaadata ja teleka ees tukkuda. No kui keeruline see ikka olla sai. Eriti teades, milline on ta konditsioon peale üht tavapärast pugimist.

 Piimakoomas.

Et olukorda vanaemme lapsehoiu osas veelgi meeldivamaks teha, otsustasin ma poisuga enne veel ühe korraliku jalutuskäigu teha.  Tagala kindlustatud, saigi jalga lasta. 

Oi, oi, iga kilomeetriga Spale lähemale, mu ärevus aina kasvas. Lõpuks ometi ujuma, mullivanni, sauna ja ei mingeid piiranguid! Raseduse ajal oleksin võinud ujulates eladagi. Juba paljast kloorilõhnast hakkasin suurest rõõmust ja erutusest värisema.

 

Nüüd oli aga kõik teistmoodi. Mitte sellepärast, et terve SPA oli põhimõtteliselt meie päralt (peale meie oli seal veel kaks pisikest tütrukut, kes sulistasid ainult basseinis, mitte aga SPA poolel). Esiteks kobisin sauna, kus Mattis juba ees tukkus. Ronisin kohe kõige kõrgemale, sest nüüd ju võib. Aga see läks üsna vaevaliselt. Ülesse jõudes, tikkus kohe uni peale. Õnneks olin taibanud kaasa võtta eukalüpti-sidruni tilgad. Need oleks pidanud mõjuma igati toniseerivalt. Nojah, ju mõjusidki, vähemalt ei jõudnud ma jääda sügavasse unne.  Edasi suundusin survedushi alla. See vähemalt äratas korraks. Mullivann aga oli jälle mõnusalt suigutav. Eriti kui seal oli nii ilmatu palju ruumi, et upu või ära.  Ära sai käidud ka aurusaunas, kus pingid just täpselt nii suured, et kena pikali visata ja natuke enne meeletut ujumist puhata.

Ja siis võisingi vette sulpsatada. Mattis nautis seekord ujumist pingil ja lubas mulle kaasa elada. Ega seal just väga midagi kaasa elada polnud.   Mina, kes ma enne Marteni sündi oleksin ainult basseinis elanudki, suutmata sealt enne väljuda, kui vähemalt 50 otsa ujutud, ei viitsinud seekord teha korralikult isegi mitte ühte otsa. Lihtsalt sulistasin veidi, et siis jälle uuele saunade-mullivanni tuurile minna. 

Pärast paari tundi erinevates keskkondades uimerdamist otsustasime ikka koju tagasi minna.

Seal ootasid meid üllatus-üllatus rampväsinud vanaemme ja üdini õnnetu Marten, kes oli äraoldud 3 tunnist suutnud olla vaikselt lausa 15 minutit!

Nii pea me vist SPAsse ei tiku.

Õhus on....

Olgugi et mu jalutuskäigud seisnevad peaasjalikult Pamma teed mööda rekkadega võidu ülejärgmisesse külla kimamises,  jääb selle tee peale alati tuhandeid mõtteid ja küllaga märkamist. Näiteks avastasin ma eelmisel laupäeval täiesti ootamatult KEVADE. Pajutibude näol. Vaatasid need seal ootusärevalt kraavis ise sellise näoga, et korja meid, korja meid. Nii ma siis ei suutnudki kuidagi vastu panna ja korjasin neid kohe mõnuga. 

Kuigi Karja küla on teada tuntud kui kõige pikemate juhtmetega koht ilma suhtes (kui Kuressaares algab suvi, on meil siin heal juhul lumi sulanud), avastasin ma Sõstra maja juurest silla alt juba kolmapäeval (7.03) selle aasta esimesed lumikellukesed. 

Ka vaher juba jookseb. Mitte ainult kuulu järgi. Nägin juba täituvat purki naaberküla ühe õue peal. Nii et on igati  õigustatud külmkirstust viimase möödunud aastase kasemahlaga pudeli väljaõngitsemine. Nagu ka "Parima vahtrapuu" otsingud.  

Angla küla vahel hõiskasid aga eile ja täna tihased nii valjusti, et arvatavasti tulevad neil järgmised viis päeva väga tagasihoidlikud ja vaiksed. Sellise röökimise peale lihtsalt peaks hääletuks jääma.

Kõige rohkem jumaldan ma aga märtsi VALGUST. See on lihtsalt ütlemata kirgas ja puhas. Kõik on teravustatud viimse detailini. Kui taevas on sinine, siis mitte lihtsalt sinine, vaid  kohe erakordselt sinine.

Kevad käes, kaugel see suvigi enam. Eriti kui liblikadki juba väljas. Kodu õue pealt leidsin samal päikselisel laupäeval (3.03) ka jälje esimesest liblikast - kollasest. Ju ta oli juba nii meeletus kevadjoovastuses, et pingutas lennuga pisut üle.

Aeg lendab

Nii nagu karta oli, pole ma viimasel ajal just eriti usinalt arvuti taha sattunud. Vahepeal on jõudnud kuu vahetuda ja kevad peaaegu kohale jõuda, Mattis merele sõita ja pisi-Marten oi-oi kui pontsuks minna. Et seda viga natukenegi parandada, tulevad kõigepealt mõned vanemad tegemised veebruarikuust ...

Ja et asi ainult titemuljeteks ei läheks, siis veebruari alguses oli tähistamiseks põhjust ka veidi teisel lainel: ilmus mu päris esimene

Oi ma olin uhke.

Kiire areng?

Ma ei taha rääkida sellest, kui suureks Marten on juba kasvanud, kuidas ta võtab päevas keskmiselt 50-100gr juurde ning kuidas ta ilmselt juba teiseks kuuks oma sünnikaalu kahekordistub ja kui samas tempos jätkab, siis püüab ta varsti kõik vanemad tegelased kinni. Kasvus võib ta ju olla hirmkole agar, aga kas ka arengus? Kui siis väliselt, sest hetkel on tal ühtaegu kergekujuline kiilanemine ja tõeline puberteet. No tegelikult on muidugi tegemist beebide puhul täiesti tavalise nähtuse - juuste vahetusega. 

Punnilisus aga nii tavaline pole. Selles osas olen tõenäoliselt mina süüdi. Mu menüüs on arvatavasti midagi, mille suhtes ta on allergiline. Vat selle millegi teada saamise eest võiks anda aga preemia. Põhjuseks võivad olla pähklid. Või siis shokolaad. Või piim või paprika, aga miks ka mitte tomat, pasteet, mesi, leib, sai, juust, ühesõnaga mis iganes. Ja tee siis selgeks. Mattise geniaalne plaan: "sa ära korra söö neid asju" nagu eriti ei aita. Jube hale hakkab endast. Pealegi tuleb toiduasjadest loobuda vähemalt nädalaks, sest allergial on ka peiteaeg.

Samas pole sugugi välistatud, et tegelikult on allergia põhjuseks hoopiski midagi muud - kassid või koer. Eks näis. Hetkel on kõige suuremad kahtlused meel ja tomatitel.

Mis aga puutub mõnedesse oskustesse, siis nendes on isegi kerge "taandareng". Kui esimesel elunädalal tuli pisike täiesti iseseisvalt otsusele  ise oma lutti hoida (video), siis nüüdseks ei tea ta luti hoidmisest miskit. See käib esimese sekundi jooksul suure kaarega kus seda ja teist. Kogu aeg peab olema lähiraadiuses üks luti käsi, kes selle siis hoobilt kinni püüab ja tagasi paneb. Aga võibolla on see just õpitud abitus või hoopsiki arenemine -lutid on ju tittedele.

Pea tõstmisega pole ta ka väga agar (video). Aga tegelikult on ta väga tubli. Lihtsalt vann on väsitav ja olgem ausad, kes meist peale meeletut sulistamist nii väga hundiratast kipuks viskama.

Kõige tähtsam on aga mitte väsida õpetamast. Metsatöö on tal juba vähemalt teoreetiliselt selge :) Mattis pingutas, mis jaksas ja püüdis talle kõige paremaid kaselangetuse tehnikavõtteid näidata. Mina ning vanaemme ärgitasime omakorda kasutama sellist riistapuud, nagu palgihaarats. Oi see on üks ütlemata tore vidin, sest võimaldab tarida metsast välja selliseid palke, mille puhul poleks mul varem isegi mõttesse tulnud püüda neid kuhugi veeretadagi.

Järgmise sammuna on plaanis tutvustada talle puude lõhkumismasinat. 

Liiklusmärgid on ka juba selged :) Nendega läks imelihtsalt - kõik olid kenasti ühte kohta kuhjatud. 

Ega kunst pole nalja tegu

Kes ei teaks neid armsaid käe ja jalajäljekese värvilisi pilte beebide esimestest elukuudest, mida kõigile kingitakse, riiulinukkadele toetatakse ja seinale riputatakse. Mis seal ikka keerulist saab olla! Mõtle välja kavand,  kuidas käed-jalad paberil asetsevad, leia sobiv paber, pea meeles linnast poest õiged värvid osta ning  tee või tervele kambakesele sõbrapäevaks kaardid. 

Aga vat pole asi sugugi niisama lihtne. Jalatalla plätserdamine iseenesest on väga tore. Kui aga püüda selle värvilise jalaga paberit tabada, tuleb mängu siplusmoment. Niisiis võivad sul olla kuitahes ägedad plaanid paigutada ühele lehele ideaalselt vasak jalake ja parem ja siis veel käed, aga tulemuseks on üks pika jutiga aimatav kujutis, mis vist tahtis olla suur varvas. Lisaks imetabaselt kaunis ja värviline lapsuke, kes pole üldse kade seda värvi ka igale poole jagamaks.

Eriti hulluks läheb asi kätega. Kui need õnnestub kuidagi värviga kokku saada, siis paberile saamine jääb ainult unistuseks, SEST KÄSI PEAB JU OLEMA KOGU AEG RUSIKAS! 

Mis siin nutta. Tulemuse ma siiski sain. Mis siis, et ainult jalajälgede näol ja mis siis, et selleks kulus parajalt aega ja närve, natuke Marteni pisaraid ja igavene ports pabereid.

1. sünnipäev ehk kuidas meil pruut külas käis

Oi Marteni 1. kuu sünnipäev oli väga eriline, sest lõpuks ometi avanes meil võimalus näha pisikest Birgittat emme-issiga.

Pisut kiirelt see küll tänapäeval käib, aga esimese asjana maandus pisike Birgitta kohe Marteni voodisse. 

Tegelikult oli kõik muidugi pisut teistmoodi. Marten oli suurest ootusest jõudnud magama jääda. Ja kuna uinumine juhtub tal tavaliselt ikka ootamatult, täpselt seal, kus ta parasjagu on, siis jäigi voodi vabaks. Ja otse loomulikult jagab ta sel ajal voodit lahkesti kõigile, kes seda vähegi vajavad.

Pidu iseenesest oli maru. Pisikesed muljetasid, issid muljetasid. 

Oi pisikestel oli juttu (video).

Rohkem muidugi virinat. Mis nad muud ikka said kurta, kui oma kurba saatust. Kuidas nendega keskmiselt ainult 8 km päevas jalutatakse, ainult 6 tundi lastakse õues värskes õhus põõnata, ainult 3 tundi lastakse tissi otsas rippuda, kuidas mähkusid nii uimaselt vahetatakse ja muudkui mingeid mõttetuid riideid vahetatakse, kuidas kogu aeg kaalutakse ja torgitakse; kuidas liiga tihti D-vitamiini tilku antakse ja liiga harva magusat gaasirohtu, liiga palju kallistatakse ja musitatakse ja üleüldse mingit mõttetut ninnu-nännu juttu aetakse, kui nemad üritavad kõigest väest aktuaalsetel teemadel diskuteerida ja vähegi mõistlikud olla; ja mis eriti närvidele käib: kuidas vanemad lausa kaks korda päevas tahavad süüa ja just siis, kui nendel on kõige suurem süllevõtmise vajadus.

Noored issid diskuteerimas. Mattis: "Meie kasutame praegu Liberosid. Huggiesed ei sobi kuhugi, kõik tuleb läbi." Priit: "Ja-jaa. Ning Pampersid haisevad mingi keemia järgi". 

 Ja poseerimas.

Roosiga, mille vanaemme kinkis Marteni sünni puhul 

(tegelikult pidas see vastu kokku lausa 5 nädalat!)

Veebruari pühad

Sel aastal otsustasime ikka korralikult vastlaid pidada - et keedame hernesuppi, küpsetame elus esimest korda vastlakukleid ja mis muidugi kõige tähtsam - laseme pisikesega hirmkole pikalt mäest alla. Reaalsus oli muidugi pisut teistsugune. Kaua-oodatud teisipäeval polnud õues korralikust lumest enam juttugi, taevast sadas sulaselget vihma, mis võttis viimsegi lootuse. Hernesupist tuli aga heaga loobuda, sest vastasel juhul oleks me Marteniga mõlemad õhtuks kena pauguga lõhkenud. Ainukesed, mis selle päeva päästsid, olid aga isetehtud vastlakuklid. 

Kuigi üks jäi mulle siiski mõistatuseks - kuidas saadakse poekuklid alati nii perfektselt ümarad. Silusin, mis ma silusin, nii ideaalseks ma neid kuidagi ei saanud.

Sellegipoolest tulid need mõnusalt kardemonised. Ja isegi mina, kes ma sain kunagi just tänu neile kuramuse kuklitele, 10 aastaks vahukoore ja ühtlasi ka kuklite jälestamise, pidin tunnistama, et need on ikka päris hea kraam. 

Vastlaliug meil siiski tegemata ei jäänud. Ah, mis neist linadest ikka. Meil need juba piisavalt pikad. Nii et kõlbas liulaskmiseks ka vastlanädala pühapäev. Väike stiilinäide Marteni esimesest liust (video).  Eks see oleks muidugi võinud olla korraliku kelguga või vähemalt panniga, aga mis teha, kui ei suutnud seda remondikola hunnikute alt välja kaevata.

Vabariigi aastapäeva tähistasime me aga väga suurejooneliselt. Sõime Salvesti purgisuppi! Isegi kontserti vaatasime. Paraadi asemel nautisin ma rahvusvärve aga otse loodusest.

Õhtul vaatasime pisut ka pingviinide jalutuskäiku. Oi ma kujutan ette, et Mattisel võis ikka päris lõbus olla meie riietuse kommentaare kuuldes. Ega me keegi, kaasaarvatud naabritädi Ulvi, selles osas just eriti tagasihoidlikuks jäänud.