Aeg ja inimesed

Sattusin hiljuti vaatama videot, kus filmitud on  Tartu ühesid ja samu paiku 1990/91 ja 2014. Nii palju on justkui muutunud ja samas ka mitte. Tundub, et kogu aeg tuleks kaamera peos ringi käia, sest omamoodi ajaloo hõng on igas hetkes.
Täna oleks mu armas mamma, kellega mul oli võimalust oma esimesed 8 aastat koos veeta, saanud 100-aastaseks!

Kui palju oleks võinud kõik teisiti olla, kui ta oleks saanud meie kõrval palju kauem olla? 

Aga ju pidi just nii olema. Võib-olla poleks need mälestused, mis mul temast praegu on, ka mitte selliseid. Kas ma mäletaks siis neid 50 imemaitsvat vahvlit ja kaltsunukku, mis ta mulle 8. sünnipäevaks kinkis või seda väikest roosat roosikujulist prossi lasteaialõpuks? 50 rubla, mille vahetusest ei tahtnud ma midagi kuulda, sest see oli ju MAMMA KINGITUS, aga olin sunnitud seda pisar silmas ikka tegema. Pannkooke, mille taina tegemisel tal alati suu ühes kindlas asendis oli? Tühjas maapoes käimisi ja eelkõige just poe ukse taga ootamisi? Lasteaiaskäiku, kus ta jagas kõik oma barbarissi kommid lahkelt lasteaialastele? Lasteaia lugu mäletaks vast ikka, sest see on mälestus, mille meenutamine ajab mind olenemata ajast ja kohast alati nutma. Mamma külaskäik oli minu jaoks midagi sama olulist, kui isa räägitud lugu oma parimast sünnipäevakingitusest - korvitäiest punapõsksetest õuntest, mille tema mamma ja papa talle tõid. Jagada kõik oma kommid täiesti võhivõõrastele ajal, kus poes polnud peaaegu kunagi midagi saada ....

Ja kas ma mäletaks neid pisarates põski, kui me jälle nädalaks linna lasteaeda sõitsime? Kui ma praegu selle peale mõtlen, siis oleks mamma ja papa nagu igavesti seal uksel meile lehvitamas. Mis sellest, et uks on juba ammu vahetatud ja lehvitused jäänud rohkem kui 23 aasta taha. Pagan kui kahju, et me ei saa kalleid inimesi kuidagi tagasi tuua. Kas või korrakski. Ei saa mammale Martenit näidata ja Martenile mammat. Isegi siis, kui mängus on kellegi 100. sünniaastapäev.

Nii jäävadki mõned inimesed koos oma majade ja aegadega nagu kellegi mälestusse kinni ja järgmised inimesed ei tea neist enam midagi.

Milline võis olla igapäeva elu siin Kaisaküla ühes jõukamas talus kunagi? Milline vaade avanes aknast 80 aastat tagasi? Kas paistsid lehmad ja kanad ja hobused? Või ainult mustsõstra- ja tikripõõsad? 

Kahju hakkab. Alati.

Mõni elab muidugi rahulikult edasi, ainult et ei ole eriti sõnakas.

Maa ja ilm on kevadet täis

Igal hommikul pean end uksest välja astudes tõsiselt veenma, et käes ei ole aprilli lõpp ega mai, isegi mitte märtsi lõpp. Looduses rõkkab igal juhul tõeline kevad: lõokesed lõõritavad, metsvindid lendavad siuh ja siuh ühte ja teise suunda, maa ja ilm on poegivaid kasse ja lendlevaid liblikaid täis (80% tõenäosusega tuleb mul taas kirjumirju suvi, sest suurem osa täna kohatud liblikatest olid koerliblikad ja ainult üks lapsuliblikas). Temperatuur tõuseb vastavalt kuupäevale - eile 9C, täna 10C... Kanakoolmed on end juba igale poole õitsema ajanud, kask tilgub, vaher on juba lõpetanud, mesilased s...vad rõõmsalt linu täis...

Nii kena. 

Tahaks kohe kõigest hingest üle väljade silgata ja loodusega kaasa rõkata. Kui ainult arvutis ei ootaks mustmiljon uurimistööd hindamist, paar artiklit kirjutamist ning järjekordne viirus poleks meid üles leidnud. Pole hullu, sellise ilma ja olemise juures pole aega kaua haige olla. Merelgi on võibolla juba jää läinud...

Nii palju siis tõenäosusteooriast

Kui suur on tõenäosus, et mina kui tüüpiline kell 11 ärkaja olen hommikul kell 7.08 üleval ja kuulen raadiost muusikapala, mis tundub lihtsalt suurepärane? Kui suur on omakorda tõenäosus, et mulle jääb loo esitaja varasest kellaajast hoolimata meelde ja et youtube-i sisse toksides satun just selle sama loo peale. Ma ütleks, et tõenäosus on üpris KADUVVÄIKE. Ometi just nii läkski.
Vahel tasub ikka vara ärgata ja tõenäosusteooriasse vähem uskuda: José González – Stay Alive.

Kevad!

Kui veel paar päeva tagasi tundusid laugud, kanakoolmed ja lumikellukesed  kui talvesse eksinud kevadekuulutajad, siis täna oli õues juba kevad mis kevad. Tihased lendlesid hõigeldes õunapuude vahel, naabrite valge kõuts patseeris tähtsalt õue peal, ojad vulisesid, jõgi sillerdas ja lisaks kõigile eelnevatele olid ka metstulbid otsustanud pead välja pista. Kraadiklaas näitas 6,5C. Oh, mis mõnus.

Automaatselt saabus ka tahtmine hakata õuet riisuma, oksi ja prahti põletama. Suutsin end siiski viimasel hetkel talitseda. Haarasin hoopis käru, toppisin noormehe sisse ja võtsime suuna poristele teedele.
Jah, kõik oleks ju imetore, kui kalendrist vaataks vastu 23. märts või 10. aprill, aga ilmselt pole ma hoolimata heast unest siiski suutnud kuu või poolteist maha magada. Nii et seniks, kuni talv otsustab tagasi tulla, nautigem soppa ja sillerdust.

Issi-issi - lõpuks tuli see sõna üle huulte

Millist vaeva me oleme näinud, et noormeest panna ütlema sõna ISSI. Ikka oli meil siin onu-onu, tita vms. Kui noormees teatas mulle "Kartulite ja apelsinide" järjekordse osa ajal, et näe Unu (üks filmi kõrvalosatäitjatest), sai mu mõõt lõplikult täis. Mis mõttes Unut teab ja issit ei tea!? Püüdsin siis selgitada, ei mõhkugi.
"Issi" sai selgeks aga üsna juhuslikult. Kui loomaraamatu põhjapudrud ja piisud (sellised väiksed armsad piisonid) olid juba niigi selged, püüdsin talle tutvustada surikaade ja kaljukitsi, leoparde ja tiigreid, seda et elevant ja hunt pole üks ja sama, kui ette sattus lõvipaar. Kuidas sa seletad, et üks suhteliselt sile kiisu moodi tegelane ja sama värvi karvakera on tegelikult samast liigist? Et siis emmelõvi ja issilõvi, mille noormees lühendas automaatselt emmeks ja issiks. Püüdsin sinna lisada sõna lõvi, aga tulutult. Kui seepeale päris-issi pilti arvutist näitasin, saabuski võidukalt esmakordselt ISSI. Oma loogika isegi on, issi ju tähtkuju järgi lõvi :)
Sõna "lõvi" on hetkel jätkuvalt üle mõistuse keeruline, nii et noormehe jaoks on olemas pärisemme ehk emmeliina ja pärisissi ja raamatu emme-issi ehk lõvipaar.

Leidsimegi talve üles

Nii nagu kuskil lõõskab päevast päeva päike, peidab end kuskil kindlasti ka päris talv. Pole mõtet siin vinguda ja viriseda: kui talv ei tule meie juurde, tuleb meil lihtsalt talve juurde minna. Lihtne.
Talv asus meist täpselt seitsme künka ja kahe mere taga - ehk Tahkos. Seal, kus puud olid lume all lookas, maad ja taevast ühendas udu, järvele võis vabalt rajada parkla, mägedest looklesid alla igas kaldes rajad (päriselt ka, kuigi pildilt hästi ei paista :) ja oli võimalik haihtuda tundideks Läänerindele.

Meie pere suusatiim

Enne hommikust õhtuni kestvat meeletut suusatamist (mis teha kui kogu talve suusatamine ca 225 km tuli teha 3 päevaga) tegime muidugi kodus kõvasti kuiva trenni.

 Koduaiaslaalom

Üles sai otsitud meie kandi kõrgeim mägi, mis võttis ühel noormehel igatahes jalad nõrgaks ja tõstis hääletooni püsivalt kiljumistasandile

 Suusameditatsioon

Ei saa mitte unustada ka õiget toitumist - supilusikaga vahukoort, et ikka jaksaks suusatada või saaks rõhuda vähemalt gravitatsioonile

Kõigest hoolimata võttis suusatamine ikka üsna läbi

Aga see oli selline mõnusalt läbi olek. Lausa kahju oli sealt mäesuusaparadiisist lahkuda. Aga head asja ei peakski kõriauguni olema. Muidu läheks elu liiga läägeks.

Imelikud loodusnähtused meie aias

                                                 Päris ilus rada. Aga millega tegu?

                                                 a) 100 jänest viskas ühesugust haaki?

                                                 b) Rexil on jooksuaeg?  

                                                 c) Päiksepüüdjal on jooksuaeg?

                                                 d) Marten teeb usinalt talvist aialinnuvaatlust koos meie 10 kassiga?

Õige vastus: c) Selline rada tekib, kui joosta ca 100 km 120m-ringidena :)  Eelduseks on muidugi see, et lund kuu jooksul eriti ei saja.                   

Täna sadas aga sulaselget jäävihma. Kõnniteest sai minutitega liuväli ja mina sain uisutades jääkilbi selga. Kerge turtlesi tunne tuli igal juhul peale.