Hüdrospetsialist on hoos

Sel aastal meil kastmisega probleeme ei tule, sest veevalaja leidis oma spetsialiteedi. Õnneks pole see tal ka mingi lühiajaline huvi. Hüdrospetsialist on nii kohusetundlik, et isegi hommikust pole aega enam süüa, nii kui silmad lahti, kohe vaja kastma minna. Vahepeal väike puhkus ja siis kuni pimedani ainult kastmine. Kui peenrad saavad paar korda üle kastetud, on kanakoolmete, naatide ja muu muru kord. Vahelduseks väike dush ka mööduvatele kassidele.

Mõni maasikataim on Mr. Usinale kohe nii armas, et need on lausa paljaks kastetud. Õnneks pole ka see eriline probleem - augud sobivad meie kassikarjale ideaalselt. Pool tööd on ju ära tehtud, vaja ainult peale kraapida. Nii et siis väetamine ja kastmine 2 in 1. I like it :)

Sex on the beach

Sulnis ja imekaunis esmaspäev. Temperatuur pea 20 kraadi, päike siramas taevalaotuses. Kuhu siis veel, kui mitte randa?
Rannasolemise lahutamatuks osaks on muidugi väike jooks. Seekord sai see jooks mul aga väga ootamatu finishi. Koperdasin ühe kauni paarikese otsa ja jooksust sai hoobilt fotojooga.

Pisut piinlik nagu oli. Samas, võibolla oli väiksem konn lihtsalt üliintelligentne ja leidnud omale hea liikumismooduse.

Häid kevadpühi mulle!

Milline rõõm on ärgata ja avastada, et sulle ja ainult sulle on kapi servale jäetud terve suur shokolaad. Magav maja ja shokolaad, mämm. Milline tore üllatus.

Sellisest hommikusöögist olen ma neile ju kogu aeg rääkinud!

Kahjuks ei kestnud shokolaadihommikusöök väga kaua, sest kalalt saabus esimene kuri täiskasvanu, kes ilmselgest ahnusest hea ja parema käest kiskus ja kõrgustesse paigutas.

Järgmiseks tõsteti laud mune täis, aga pähe ei lubatud neist ühtegi määrida. Topiti hoopis potti ja siis kukuti nendega riidlema. Mõned tehti punaseks ka ja mõned tõmbusid seetõttu väikeseks. Need värvilised olid vist halvad, sest need jäeti lauale ja keegi isegi ei proovinud.

Päev ei olnud siiski lõplikult tuksis. Pärastlõunaks suutsid suured tulla päeva ainukesele hiilgavale ideele - minna autoga sõitma ja jäätist ostma. Muuhulgas sattusime ka üsna kenasse sinisesse, rohelisse ja turnimiskohta, kuhu mul muidugi ei lubatud ronida.

Ilmselgelt polnud need maikellukesed, vaid lõhnasid rohkem nagu küüslauk. Selle peale oli õigus vähemalt kolm sutsukommi saada.

Meie oma Masha

Avastasin üks päev, et meil jookseb aias ringi päris Masha. Masha oli oma buffist teinud räti, tõmmanud selga emme kampsuni ja muutunud tõsihingeliseks Mashaks.

 

Esiteks pool tundi lihtsalt edasi tagasi jooksmist ja puude otsa ronimist

Siis natuke kiivile rattasõitu

Siis rattale sõitu

Lõpuks Mashale ka sõitu

Tuppa jõudes Masha juba teab, et kui on ikka vaja kiiremas korras midagi hamba alla saada, tuleb võimalikult mõjusalt esineda. Üks näljane laps ei pane võibolla nii kiiresti tegutsema kui näljane laps ja 3 äärmiselt näljast karu.

Kui kõht on umbselt täis, võib Masha elu taas jätkuda, väljendudes näiteks aktiivses karuotsingus. Masha teab, et kui ikka tahad tõesti karu näha, on soovitav maskeeruda.

Kestev pärdikustaadium

Meil on juba mõnda aega kestnud see tore etapp, kus aboluutselt kõike öeldakse ja tehakse järgi. Näiteks eile Soelasse oma töömehi vaatama minnes, leidsin eest ühe täiesti hariliku elektriku, kes ei pomisenud isegi musta ega valget ja siis ühe väikese tööde järelvaataja, kes vastas iga asja peale ainult "kurat". Üllatus missugune. Isegi elektrik polnud sellisest sõnast kuulnudki :)

Ja näita veel lapsele, kuidas suured ja täiskasvanud mehed telekas omale mune pähe puruks taovad. Võib umbes ühe korra arvata, kes selle peale kööki tormab, tooli külmiku juurde lohistab ja endale ühe karbi upitab.... Hea, et ma ka üsna kiire pööruga olen, jäi õhtune munapeapesu tegemata ja omlett  mõneks teiseks hommikuks.
Et sellega muna ja pea dilemma lõppenud on, võib ainult unistada. Nii kui noormehele jääb kuskil ette muna, nii see ka pea suunas liigub. Muna pähhheee. Oeh.

Häid munadepühi meile siis! Traditsioonilisest koksimisvõistlusest võib ainult unistada.

Maakad Talinas

Kus siis veel kui mitte loomaaias ja kohvikus? Kaua siin ikka neid ibasid (sebrad), kanuusid (kängurud), hipposid (jõehobu), kigasid ehk rohh-rohhisid (siga), pisusid (piison), kalgasid (kaelkirjak) ja pesukarusid ning jääkarusid paberi pealt vaatad. Kaua võib lapsele seletada, et see suur londiga on elevant? Elevant tundub olevat noormehe jaoks vähemalt sama keeruline sõna kui lõvi.

Algus oli paljutõotav

Aga siis muutus kõik väga hirmsaks. Troopikamaja oli oma kalade ja ussidega irmus, jääkaru puur oli irmusirmus, aga vähemalt suutis ta seda nii kaua vaadata, et määrata liigini, et tegemist on jääkaruga. Kõige-kõige irmsam oli elevandi maja (hea et ta krokodillist midagi ei taibanud).

Irmsad irmsad Fien ja Carl kasepuid ragistamas ja pajusid koorimas

Õnneks polnud kõik siiski nii irmus - kaamid tundusid kauguses täitsa meeldivad.

Eriti sümpaatsed olid kääbusmarmosetid

Kui ma siin paar nädalat tagasi õhkasin, et oleks ometi võimalik asju ajas paralleelselt näha, siis Tallinna Loomaaia puhul pole see eriti vajalik. Tundus (ja nii enamus aega), et olen tagasi aastas 1993. Ainuke erinevus seisnes paaris uues majakeses, küngastikus ja selles, et enamikel närvilistest ja õnnetutest loomakestest olid nüüdseks tekkinud vaderid.

Ibrat, kalgat, jaanalindu ja lõvisid (ehk emmet ja issit) meil näha ei õnnestunud, aga meelehärmiks sai soetatud tõelise legofänni unistus - legoibra, legokalga, legoemme-issi ja legojaanalind; bussi ja zootöötajad saime pealekauba.

Kohvik ei jäänud ka vahele, ainult et kohvikust põgenes noormees teise samasuguse eeskujul hoopis pallimerre. Nojah, aga kohvikud ongi rohkem suurematele maakatele.

Teadaanne

Kallis Mattis,
Ma sulle kirjutan....
Loodus tühja kohta salli. Selgus, et su metsamajake on leidnud omale vahepeal uued elanikud....
Oh seda ärevust, mis valdas olukorras, kus avastasin, et keegi on meie kausikestest söönud ja topsikestest joonud ja ülalt kostub kahtlast kolinat....
Hea oli, et kaasas oli kartmatu jahimees, kes söandas vaatama minna. Selgus, et uuteks elanikeks oli armas kodukakupaar, kes olid sisenenud, ei kuskilt mujalt kui korstna kaudu. See seletas ka asjaolu, miks su ülipüüdlikult ja igikestvalt seina pandud hele tapeet oli võtnud kohati aegunäinud varjundi.

Olid ennast sinna juba mõnusalt sisse seadnud, kõik nurgatagused üles leidnud, paarkümmend korda üritanud läbi katuseakna ja rõdu vabadusse põgeneda. Teadsid ka seda, kus kõige parem aega veeta (ikka uue trepi uhketel postidel) ja kuhu esmajoones põgeneda, kui oht peaks ähvardama (katusealuste kõige tagumisse nurka, otse loomulikult).
Küllaltki raske oli neid sealt tagasi loodusesse saata. Ega oma kodust ole kellelgi kunagi kerge lahkuda.