Kelle nägu ta siis on?

Kui titeblogi, siis ikka täiega

Pole vist peaaegu ühtki tuttavat, kellega kohtudes ei esineks hetke, mil hakatakse uurima, et no kelle nägu siis see titt nüüd ometi on. Ja kindlasti pole see ainult Marteni puhul esinev nähtus, sest olen ise sama usinasti teiste omi uurinud. See on kohe veres. Ja nii uskumatult põnev ju. Enamasti võetakse aga aluseks vanemad täpselt sellisel kujul, nagu nad hetkel on. Justkui oleks me ise kogu aeg sellised olnud. Tendentsiks on ka see, et kui kohtutakse ühe vanema tuttavatega, siis on titt ilmtingimata selle vanema nägu, kelle tuttavaga on tegemist. Samas on muidugi ka vastupidiseid juhtumeid. Mäletan näiteks oma lapsepõlvest selgesti, et olin kõigi arvates pigem isa nägu ja vend ema nägu. Vähemalt alguses. See kestis umbes täpselt keskkoolini, siis olin äkki plaks täpne Lii koopia ja vend isa, mis isa. No mine võta kinni. 

 

 

Pildipaaridel ülevalt:emmega, issiga, issiga, emmega

Üks on aga kindel, mõned asjad on Martenil algusest peale Mattisega väga sarnased. Tal on Mattise omapärased ninasõõrmed, ta surub käsi täpselt samamoodi kokku kui iss ja pöial käib suhu igal võimalikul ja võimatul hetkel. Ahjaa, pillib ka nagu Mattis. Seevastu mina olevat olnud juba sünnitusmajast peale  kange suhtleja. Kohati on ilmselgeid jooni ka vanavanematelt: näiteks käed Mattise isalt, sõrmede suhutoppimine ning väga iseloomulikud pahameele häälitsused minu emalt, minu isa telekavaatamise nägu jne.  Lõppude lõpuks peabki nii olema, et mõni asi on ühelt ja teine teiselt, sest geene on ju ikka mõlemalt ühepalju. Ja selge see, et lapses näeb igaüks kõvasti ka iseennast ja lähedasi. Muidu ta poleks ju maailma armsaim :)

Mis te uurite? Olen täitsa oma nägu, vot!