Kisub imelikuks

Lõpuks ometi on ilm täpselt selline, nagu mulle meeldib. Mõnus vine lasub Eestimaa kohal, kassid on pool päeva kuskil lääpas, maasikad, vaarikad valmivad nagu hullud. Ja ideaalne on olla kuskil veepiiril, pista suur varvas merevette ja pritsida kogu ülejäänud maailma nii kuis jaksad. Või sättida end kuhugi liivale ja otsida maailma kõige ilusamat liivatera. Või jälgida, kuidas sipelgad rassivad nõmmliivatee vahel. Mmmm SUVI!

Korraga pistab noormees mu kõrval kisama, lehmad. Mis lehmad? Ma saan aru, et kitsed, sest neid olen siin ennegi näinud. Aga lehmad, nemad käigu rannas kuskil mujal kui meie mere ääres.
 Lehmadest oli asi natuke kaugemal, siiski mitte selles suunas, mis meile oleks rohkem meelt mööda olnud. Tegemist oli mägiveistega..... Peast läbikäivate mõtete kiirus ületas momentaalselt kiireima auto spidomeetri maksimumi. Kujutlesin, kuidas need 8 karvast mürakat, kaabivad korraga oma esijalgu ja tormavad liivapilves meie suunas, üliteravad ja jõledalt suured sarved õieli, kuidas mina kargan kahe sekundiga lähima suure männi otsa. Ah sa kuram, ema ja Marten tulevad ka sinna ju kuidagi saada. Marten aina kisab, lähme ära. Veised muudkui lähenevad. Siiski mitte liivapilves. Appi, see pole normaalne ju. Juba astubki esimene neist meie asjadele... Ja siis keerab aeglaselt suuna mere poole ja kulgeb sinnapoole. 10 sekundit hiljem on kõik möödas, 8 veislast näksivad uniselt kõrkjaid ja kulgevad natuke kaugemalt Triigi sadama suunas. Ja mul on ülihea nende tagumikke pildistada.

Ja nõiahambaid lähivaates

Ps! Sellega aga imelikud asjalood veel ei lõppenud. Surnuaeda kastma minnes selgus, et isa haud oli kasvatanud hiiglaslikke muulukaid, mis olid nii mürakad, et ületasid keskmisi aiamaasikaid.