Teel maakera kuklapoolele

Kui reisida,  siis ikka täiega - kohe kuu jutti ja nii kaugele, kui vähegi võimalik. Varssavist ma koju niisiis ei sõitnud - võtsin hoopis suuna Riiale ja sealt otsejoones Istanbuli, Malaisiasse ....

Nii luksuslikku lennusõitu kui Riiast Istanbuli pole hoolimata ohtratest lennusõitudest seni veel olnud. Nahkistmed, isiklikud kõrvaklapid, tervituskomm. Kui tavalennul oleks sellest juba rohkem kui küll, siis siin alles teenindus algas, sest kõigile jagati menüüd, kust selgus, et meil on kolmekäiguline lõuna koos kõikvõimalike jookidega, mille hulgas ka värskelt pressitud apelsinimahl, mu lemmik. Jepikajee. Elu tundus liigagi ilus, eriti kui avastasin, et üks muusikakanal oli spa-muusikaga. Pole siis ime, et Türgi õhuteenindust peetakse Euroopa üheks parimaks. Reisijad söödetakse täis ja lastakse mõnusa muusika saatel suikuda. Või oli see lihtsalt nö ettevalmistus järgnevaks, sest...

Istanbuli lennujaamas tabas meid tõeline kultuurishokk: inimesi oli mitte lihtsalt palju, vaid üüratult palju; üks kaetum kui teine (st mõni oli peaaegu paljas, teisel paistsid ainult silmad), mürafoon ületas keskmist kontserti (eeldusel, et seisad täpselt kõlarite kõrval); konditsioneeride puhul oli vaid kaks varianti - need olid kas väljas või põhjas. Kuna kuskil külmetada polnud mõtet ja massides üksteiste jõllitamise mõttest ka ei vaimustunud, otsustasime sukelduda kohalikku kaubandusse. Otse loomulikult armusin (väidetavalt) käsitsi maalitud kaussidesse ja taldrikutesse.

Õnneks ei pidanud selles kultuuride virrvarris kaua viibima, sest ees ootas lend Kuala Lumpurisse ehk nagu lennukis selgus - öö kahe paksu vahel. Lennuteenindus oli muidugi Turkish Airlinesile kohaselt eeskujulik, isegi tase kõrgem, sest lisaks klappidele jagati kõigile sussid, sallid ja kõik, mis ühe pea 11 tunnise öö veetmiseks vaja. Lisaks oli võimalik isiklikult meelelahutusekraanilt vaadata, kuulata ja mängida kõike, mida hing vähegi ihaldas. Minu hing ihaldas kuulata vaid Türgi chillouti. Õnneks polnud ka öö kahe äärmiselt tüseda mehe vahel kõige hullem, sest pärast suurejoonelist õhtusööki (meie aja järgi kell 2 öösel) langesin unne, ehk magasin 11 õhutunnist 9 sirgelt maha.

Kuala Lumpur võttis meid vastu 32 kraadise lämbusega. Ühel meist venis suu automaatselt kõrvuni (hmm, huvitav küll kellel?). Ainuke jama kogu olukorra juures oli aga see, et kui Kuala Lumpurisse jõudsime ja ees oleks võinud oodata mõnus hommik, siis seal oli kõigil pisut liiga kiire ja neil oli juba pärastlõuna ning kohe-kohe hakkas pimedaks minema. Nii et nägime ära selle, kuidas maailm kümne minutiga kottpimedaks läks. Olgu Kuala Lumpuri lennujaam aga tänatud selle toreda pargi, eest kuhu ilmselt inimjalad satuvadki ainult siis, kui saabuvad hullud eestlased, kes eelistavad konditsioneeritud lennujaamale, kuumavat aeda tsirkaadide ja kõikvõimalik muude putukatega.

Seitsmest tunnist lendude vahel, mis esiteks tundusid hirmpikad, oleks äärepealt väheks jäänud. Nimelt selgus sellest mõnusast aiast lennujaama tagasi minnes, et me pole üldse õiges lennujaamaski ja tuleb sõita rongiga teise terminali. Vat siis läks kiireks. Õnneks siiski jõudsime.

Lend Kuala Lumpurist Perthi polnud aga enam kaugeltki nii luksuslik kui eelmised. Jõudsime järeldusele, et edaspidi tasuks vältida lennufirmasid, mis sisaldavad sõna „Air“, sest Air Asia nii nagu ka üks teine Airi sisaldav lennufirma, ei paku sulle 6 tunnise sõidu ajal isegi mitte vett. Vähe sellest - keelatud on ka oma söögi söömine. Elasime selle öö siiski üle ja hommikul tervitas meid juba sihtpunkt Perth. Muidugi peale 5 passikontrolli, lõputuna näivate dokumentide täitmist, vestlusi kõikvõimalike erinevate lennujaama töötajatega, kottide läbinuusutamist, jalanõude kontrolli jms. Perth ise aga oli tõeline üllatus. Kui mul sinnasaabumiseni oli selge arusaam, et Austraalia see tähendab lõõskava päikesega kuuma kohta, siis hommikul kell 6:30 võttis meid vastu täiesti harilik Eestimaa mai varahommik – karge ja linnulaulune. Ainuke jama oli see, et ühtki lindu ei tundud, puud ja muud taimed olid täiesti võõrad ja autod sõitsid täiesti valel pool, isegi juhid oli valel pool.

 Tere Austraalia!

 

Kõik teed viivad Rooma

Mis Itaalia reis see oleks ilma Roomata? Otse loomulikult ikka Rooma ja mis oleks Rooma ilma Vatikanita.

Paavstile jäi  seekord "tere" ütlemata, aga püha vett sai küll maitstud ja kõik pühamad nurgatagused üle vaadatud, nii et pühalikkust peaks nüüd vähemalt paari aasta jagu olema.

 Nii pühalikus paigas venid kohe meetri võrra pikemaks (Vatikani katedral, millesse pääsemiseks tuli üüratuna tundunud järjekorrad oodata, rõhk sõnal "tundusid", sest tegelikkuses liikusid sabad üsna kiiresti, igal juhul võrreldes Louvre või Pisa torni omadega)

Sellise pildi saamiseks tuli end liigutada välgukiirusel, sest....

sekund hiljem valgusid massid jälle peale

8-meetrine avaus Pantheoni laes, mis tundus rohkem nagu meetrine

Kolosseum ja massid
Aga Roomas on palju rohkem kui ainult paarituhande aastased Pantheon ja Kolosseum ja muud tähtsad vaatamisväärsused.

 

Lihtsalt üks suvaline ülekäik raudteejaama lähedal 

Täiesti tüüpiline Itaalia tänav,

kus elu on igal pool...

 ja see paistab hea.

Isegi peenardes küürutamine pole vaid naiste töö...

 

ja pea iga nurga pealt saab imetabaselt head kohvi täiesti mõistliku raha eest,

rääkimata ülisõbralikest kohalikest.

Edasi viisid meie teed võltskaubanduse ja vormeli pealinna San Marinosse, kus bussijuhi sõnul võis kõike küll lahkelt proovida, kuid pigem ostmata jätta

ja lihtsalt vaadet nautida

 Toalilled peenral (tups-rohtliiliad)

 Teele jäi aga teisigi toredaid kohti. Näiteks üks imekaunis vanu laevu täis linnake, mille nimi jäigi teadmatuseks.

 

Ka Veneetsia ei jätnud külmaks, hoolimata sombusest ja keskmiselt jahedast ilmast

Kõigest võid aru saada, ka sellest, et uksest välja astuda saad vaid gondlisse, aga seda, et ka kiirabi saabub paadiga, ei suuda kuidagi mõista

Valss Veneetsia väljakul

 Tüüpiline turistikas. Või siis mitte?

Viimaseks sihtpunktiks oli hingematvalt kaunis Viin, kus meie oma Itaalia soojusega nägime välja nagu tõelised turistid lõunast. Kohalikud käisid juba mantlite jms.

Hea, et taipasime vähemalt kampsunid peale tõmmata

St. Stephani kirik Viinis

 

Kokkuvõttes said nende 12 suurepärase päevaga läbitud 6200 km ja 12 riiki: Virtsu-Läti-Leedu-Varssavi-Nürnberg-Vaduz(Liechtenstein)-Sankt Moritz (Sveits)-Genua-Lucca-Pisa-Bracciano-Pompeij-Vesuuv-Rooma-Vatikan-San-Marino-Veneetsia-Mestre-Viin-Tsehhi-Varssavi.
Tee peale jäi üks sünnipäev, mille nimel käis pool reisiseltkonda mandariinide raksus. Hoolimata tohututest pingutustest osutusid need siiski üsna tohlakateks ja söödamatuteks. Seevastu lillekimbud said imetabaselt kaunid.

Omandasime uusi parkimisnippe....

nagu kahes reas parkimine

Ja saime omal nahal teada, mis tunne on kui võtmekaart jääb hotellituppa ja ainukeseks võimaluseks rahvariietes aknast sisse tungida.

Järjekordne põige

Itaalias oli meie esimeseks sihtmärgiks Pisa. Otse loomulikult ei saanud minagi jätta proovimata, kas ikka  annab see õnnetu torn sirgeks ajada.

Vist mitte

Pärast 10 minutilist jalutuskäiku turistilõksus hakkas järjest enam tunduma, et viltu pole ainult üks torn, vaid natuke kreenis on kõik teisedki hooned. 

Ajasin selja sirgu ja pea kuklasse ning otsustasin kõiki kaldeid eirata.

Torni me ajapuudusel ei pääsenud. Teiste uhkete hoonete hoovidesse parem ei trüginud....

valvurid ei paistnud just ülearu sõbralikud

Kuna Pisas polnud meie bussijuhi arvates tõesti midagi peale viltuse torni vaadata, siis sõitsime järgilippavate kotimüüjate hordide eest esimesel võimalusel Lucca suunas. 

Vat see oli juba tõeline Itaalia linnake: pesud rõdudel kuivamas, õhtusöögid kestmas poole ööni, linn täis naervaid ja valjuhäälseid inimesi ning veinipokaal tähendas vähemalt 330 ml klaasitäit... Tahes-tahtmata kummitasid kõrvus itaaliakeelsed laulukesed 80ndatest.

Lucca

Bussireiside juures on kõige ägedamaks võimalus põigata sisse ägedatesse kohakestesse. Ja nendest juba Itaalias puudust ei ole.

 Nimetu linn, mille värvatest mahtus meie buss cm täpsusega läbi, milles polnud ette nähtud ühtegi kohta bussi seisatamiseks, veel vähem parkimiseks, kuid mis oli sellegipoolest hingematvalt ilus.

No see üks oleks ka veel võinud pildile minna :)

 

Trevignano Romano

Burksilõunal

Imeline oli ka meie järveäärne festivalipaik Bracciano.

Festival ise polnud muidugi suurem asi. Pärast rinnamärkide jagamist ja missivalimistest kuulmist oli tunne, nagu oleks teinud muuhulgas väikse ajarännu ja maandunud otse 90.ndatesse. 

Tantsida muidugi sai ja kiledate häältega tädisid Jakuutiast kuuldud, aga suurepärasest elamusest polnud juttugi.

 Esinemist "nautimas"

 Mõned eelistasid kontserdi asemel rongi oodata

Hoopis olulisemad olid põiked Pompeisse ja Vesuuvile. Kui mul midagi jäi kripeldama, siis just Pompej, kus jäi vähemalt 3 tundi puudu. Minu ettekujutuses oli Pompeij umbes Orissaare keskuse suurune, paar tänavaotsa tuha alt välja puhastatud. Tegelikkuses oli aga tegemist tõelise suurlinnaga, mis oli koduks ca 11 000 inimesele ja kattis enam kui 64 hektarit! (meil oli illusioon see oma napi 2 tunni jooksul läbi jalutada :), hihii

Müsteeriumide tuba, mille seintele maalitud loosse ei jõudnud kahjuks üldse süveneda

Muidu nagu täiesti väljasurnud linn, aga kubises sisalikest  (üks villa oli ka linnaserva rajatud)

See oli kolossaalne ja hirmuäratav koht. Kõige õõvastamad olid kogu loos aga kivistunud inimesed, lapsed ja koerad ning eriti nende külitavate kehade jäljed teel.

Vesuuv oli veidi teisest ooperist. See oli rännak, mille jooksul suu muudkui vajus lummavast vaatest ammuli ja allatulek pani vägisi jooksma. Kõik olulised asjad said tehtud: pimss  kogutud, suits nähtud, kõige ilusam magnet ostetud ja veiniklaas joodud.

 Vaade Napolile

....