Järjekordne põige

Itaalias oli meie esimeseks sihtmärgiks Pisa. Otse loomulikult ei saanud minagi jätta proovimata, kas ikka  annab see õnnetu torn sirgeks ajada.

Vist mitte

Pärast 10 minutilist jalutuskäiku turistilõksus hakkas järjest enam tunduma, et viltu pole ainult üks torn, vaid natuke kreenis on kõik teisedki hooned. 

Ajasin selja sirgu ja pea kuklasse ning otsustasin kõiki kaldeid eirata.

Torni me ajapuudusel ei pääsenud. Teiste uhkete hoonete hoovidesse parem ei trüginud....

valvurid ei paistnud just ülearu sõbralikud

Kuna Pisas polnud meie bussijuhi arvates tõesti midagi peale viltuse torni vaadata, siis sõitsime järgilippavate kotimüüjate hordide eest esimesel võimalusel Lucca suunas. 

Vat see oli juba tõeline Itaalia linnake: pesud rõdudel kuivamas, õhtusöögid kestmas poole ööni, linn täis naervaid ja valjuhäälseid inimesi ning veinipokaal tähendas vähemalt 330 ml klaasitäit... Tahes-tahtmata kummitasid kõrvus itaaliakeelsed laulukesed 80ndatest.

Lucca

Bussireiside juures on kõige ägedamaks võimalus põigata sisse ägedatesse kohakestesse. Ja nendest juba Itaalias puudust ei ole.

 Nimetu linn, mille värvatest mahtus meie buss cm täpsusega läbi, milles polnud ette nähtud ühtegi kohta bussi seisatamiseks, veel vähem parkimiseks, kuid mis oli sellegipoolest hingematvalt ilus.

No see üks oleks ka veel võinud pildile minna :)

 

Trevignano Romano

Burksilõunal

Imeline oli ka meie järveäärne festivalipaik Bracciano.

Festival ise polnud muidugi suurem asi. Pärast rinnamärkide jagamist ja missivalimistest kuulmist oli tunne, nagu oleks teinud muuhulgas väikse ajarännu ja maandunud otse 90.ndatesse. 

Tantsida muidugi sai ja kiledate häältega tädisid Jakuutiast kuuldud, aga suurepärasest elamusest polnud juttugi.

 Esinemist "nautimas"

 Mõned eelistasid kontserdi asemel rongi oodata

Hoopis olulisemad olid põiked Pompeisse ja Vesuuvile. Kui mul midagi jäi kripeldama, siis just Pompej, kus jäi vähemalt 3 tundi puudu. Minu ettekujutuses oli Pompeij umbes Orissaare keskuse suurune, paar tänavaotsa tuha alt välja puhastatud. Tegelikkuses oli aga tegemist tõelise suurlinnaga, mis oli koduks ca 11 000 inimesele ja kattis enam kui 64 hektarit! (meil oli illusioon see oma napi 2 tunni jooksul läbi jalutada :), hihii

Müsteeriumide tuba, mille seintele maalitud loosse ei jõudnud kahjuks üldse süveneda

Muidu nagu täiesti väljasurnud linn, aga kubises sisalikest  (üks villa oli ka linnaserva rajatud)

See oli kolossaalne ja hirmuäratav koht. Kõige õõvastamad olid kogu loos aga kivistunud inimesed, lapsed ja koerad ning eriti nende külitavate kehade jäljed teel.

Vesuuv oli veidi teisest ooperist. See oli rännak, mille jooksul suu muudkui vajus lummavast vaatest ammuli ja allatulek pani vägisi jooksma. Kõik olulised asjad said tehtud: pimss  kogutud, suits nähtud, kõige ilusam magnet ostetud ja veiniklaas joodud.

 Vaade Napolile

....