8-kuune või pigem 2-kuune?

Marteni 8. minisünnipäev saabus meile hoolimata tordivihjetest pigem Pipilikult täpiliselt.

Ei tea, kas tegemist oli tuulerõugetega või mitte, igal juhul tatsas meil majapidamises ringi tõeline täpik, kes ilastas, kallistas ja püherdas kõik metüleensiniseks. 

Vanuse kasvades on Martenil toimunud teatav taandareng. Ta sööb vähem? Ei kus sa sellega.  Söömisega sel noormehel tõesti probleemi pole, loosi läheb pea kõik ja lõpmatuseni. Võib-olla kuskil tõesti eksisteerib ka Marteni jaoks piir, aga meile on see ikkagi lõpmatus.

Et siis ei jaksa tänu heale söögiisule enam roomata? Vaatamata pontsakusele, armastab ta väga tipa-tapa teha, roomates kasse taga ajada, end kõikvõimalike asjade najal uhkelt püsti upitada (sh laudlina, jalas olevad püksid) ja momentaalselt 2-meetrini ulatuvate kätega kõigeni küünitada. Eriti armastab ta just klaasidega telekaaluse najal kõõluda ja siis nina peaaegu vastu ekraani suruda.

Aeg-ajalt esineb muidugi ka mahaprantsatusi, millele reageeritakse ägeda härdusega. Ka siis, kui keegi julgeb temalt midagi ära võtta, on maailma kõige õnnetum nutt või peaaegu hingetuna algav rööge kohe varuks.

Taandarengu põhjuseks on hoopis mähkud. Kui üldiselt on vanuse ja kulunud mähkude vahel negatiivne trend, siis Martenil kulub neid nüüd jälle 7-8 päevas ehk sama palju kui kuu või paari kuu vanuselt. Võimalik, et aktiivse mähkudega töötamise näol on tegemist ka õpitud oskusega, sest iga mähku täistegemine tähendab ühtlasi pisi-vanni, mis ühele veevalajale on üsna meeltmööda. 

Hommikud mööduvad meil enamasti Huvitaja või Terevisiooni saatel. Viimase puhul on Marteni vaieldamatuks lemmikuks Kerli Dello.

Õhtuse telekaprogrammi osas lähevad meie soovid kardinaalselt lahku, aga õnneks ei häiri see kedagi: meie vaatame seriaale ja saateid, Marten keskendub reklaamidele.

Lisaks telekale, omab Marteni elus olulist rolli ka läpakas. Kui arvuti töötab ja juhtub olema tema vaateväljas, siis on vaja ilmtingimata seda patsutama minna, ikka otse, mis siis, et selleks tuleb ületada kellegi jalad, padjahunnik ja kogu mänguasjade laager. Mittetöötav arvuti pole sugugi vähem huvitav, sealt saab juhtmeid välja tirida, seda üle tugitooli ääre põrandale upitada, ühesõnaga fantaasiast puudu ei tule.

Ka enda mõistetavaks tegemisega pole Martenil probleeme. Enamik eluks vajalikke asju saab öeldud sõnakolmikuga tiss-kiiss-iss või midagi sellist (selle esimese sõna hõikas ta kõlavalt üle bussi juba teel Lätti). Lisaks üksiksõnadele, on ta võimeline moodustama ka lauseid. Vähemalt ühte: Ämme anna nämm-nämm. Piisab sellest, kui pistad endale kasvõi ainult nätsu suhu, kui Marten juba leiabki, et kõht on täiesti tühi ja kukub nämm-nämmitades sööja suunas roomama.

Oma mürakast kasvust hoolimata on ta siiski paras memmekas. Piisab sellest, kui meie vahe on juba 2 meetrit, kui tema juba puhkeb härdalt nutma ja tunneb end maailma kõige üksildasemana. Oi seda häda, kui uni peaks täis saama ja ta avastab end üksi magamistoast. Piisab ka sellest, kui tuba on lihtsalt pime ja keegi ei paista. Esimeseks liigutuseks peale silma paotamist on meeletu hädakisa saatel püsti upitamine võrevoodi najale. Kui siis ilmneb, et on öö ja magatakse juhtumisi, võib isegi natukeseks volüümi maha keerata, kilgata ja kahe hamba naeratust teha. Edasi magamist võid siis ainult teeselda, sest vähemalt tunnike monoetendust on kindel. Nii et igav ei hakka küll hetkekski.