Sattusin üks päev autoga sõites kuulama
Klassikaraadiost üht saadet, mis rääkis Põhja-Aafrika elust ja
inimestest, segatuna kohaliku muusikaga (Vestlusi kultuurist).
Ei tea oli see pärastlõunasest päiksest helkiv pisut uimane linn,
kevadhõnguline lummus või kes teab mis, aga mul tekkis selle saate
taustal tõesti tunne, nagu oleks võimalik ajas ja ruumis rännata. Silme
ette kerkis tundmatu saginas Araabia linn ja kõik sellega seonduv melu
ja kära. Mitte nii nagu Erilaiu "Aja jälg kivis", kus pole suurt vahet,
kas juttu on Veneetsiast, Lissabonist või Pariisist, sest ainuke,
millelele keskendud on Erilaiu väga eriline hääl, mis muudab kõik kuidagi ühesuguseks Erilaiulikuks.
Selle
saate taustal tekkis millegipärast aga tunne, nagu oleks avanud tolmu
alla mattunud "Loomingu" 84. aastakäigust. Tegelikult väga mööda ei
pannudki, sest saade oli lindistatud 1974.
Püüdsin
kodus teisigi Leo Normeti 1974. maade ja rahvaste saateid kuulata, aga
millegipärast muutus kass nende peale närviliseks, Marten leidis, et
tuleb vahetpidamata kaasa jaurata ja ema jaoks oli see lihtsalt väga
tüütu saade. Nii et edaspidi tuleb esmaspäeval kell 4 autole hääled
sisse lüüa ja lihtsalt kuhugi sõita. Ajas väga kaugele, ruumis võib-olla
mitte nii väga.
No comments:
Post a Comment