Väike energialaks lõunamaalt ja elu saab hoopis uue hingamise. Lõunas sai küll käidud, kuid kahtlustan, et troopiline kuumus jõudis ka saarele, sest eile ühest Eesti otsast teisi kimades hakkas järjest enam tunduma, et saarte jahedamate kevadete teooria siiski ei pea paika. Mu meelest oli meite muru isegi rohelisem kui mandri oma. Aga nii vist ongi, et kodus on ikka taevas sinisem ja ....Igal juhul puhus tuul Marteni ühtviisi pikali nii Tartus kui Karjas.
Terve tänase päeva saatis mind aga maailma mõnusaim linnuhääl - ööbik. Kui muidu ei tundu naadise maasikamaa kaevamine just ülearu seksikas tegevus, siis sellise laulu saatel täitsa võib kannatada. Isegi vastupidi - niivõrd kuivõrd üht juurtes sobramist ja mullas kangutamist üldse nauditavaks saab pidada. Eriti siis, kui iga teise hangutäie järel tuleb minna Martenit ja tema autot jõemagnetist vabastamas. Ma ei saa aru, mis värk neil väikestel selle veega on. Kohe on vaja sinna minna, ükspuha kui põnev mujal on. Kui laupäeval Elvas lõid Martenis välja tõelise aedniku geenid, siis tänaseks olid need geenid juba tagasi tõmbunud. Kahjuks. Istus noormees mullanäpp natuke aega küll vastkaevatud maasikataimede otsas, aga jalutas seejärel otsustavalt jälle jõe suunas. Ilmselgelt polnud Fiskarsi kühvel piisavalt tasemel.
Milleks need joogitopsid siis ometi mõeldud on kui mitte maa kaevamiseks?
Seevastu esimene jooksuvõistlus mõjus õnneks üsna positiivselt - täna tatsas Marten kassidele juba väga kiiresti järgi. Aga võib-olla oligi Elva kellatornijooksul asi kasside puudumises. No ei leidnud Marten põhjust, miks peaks kuhugi kiirustama ja miks peaks üldse mingis kindlas suunas minema. Tema läheb rõõmuga ainult sinna, kus tema tahab ega vaata kordagi tagasi.
Kui taamal terendab šokolaadimedal, võib muidugi natuke kannatada.
Fotoklõpsajaks: Jupijumal
No comments:
Post a Comment