Ilusmaa

Kunagi kevadel oli telekas selline natuke piinlik reklaam, kus üks preili seisis vaatetornis ja õhkas, et oi kui ilus meite maarjamaa Haanja munamäetornist on.Võib-olla näidatakse seda praegugi, aga kuna ma suurem asi telekavaataja enam pole, siis ei tea kohalikust reklaamimaastikust miskit.
Aga vat meil siin Karja ja Tutku küla piiril oli üks maailma ilusaim moonipõld, mille ilu pani tõesti kiljuma.
Ja mitte ainult, see lausa kutsus lähemalt imetlema.

Tahtsime veel teinegi päev põldu kohe kogu perega sukelduda, aga moonimuinasjutt oli otsa saanud. Põld oli alles, aga moonid kõik maha niidetud :(
Kuna meil oli siiski vaim millekski lummavaks valmis pandud, läksime otsima järgmist muinasjutumaailma.
Õnneks ei pidanudki kaua otsima, sest see asus Tuhkanal liivatormi ja vahutava vee piiril.

Üks päev...

...ma leidsin oma kodutee pealt lamba. Oi kui hirmus oli. Sõidad ja vaatad, et ongi lammas. Ära surnud. Juppideks sõidetud. Nii kahju.

Jätad auto arglikult seisma ja oh kui tore. Polegi lammas - hoopis võililled.

Tagantjärgi kaagutused

Aeg lausa lendab. Alles see oli kui sai pikisilmi Sõru jazzi oodatud. Ühtäkki oli see läbi. Ära sai tuntud tunne, mis tähendab, kui sind kutsutakse lavale ja sa ei peagi punastades sinna tormama. Isegi püsti ei pidanud tõusma... sest keegi teine juba läkski ja tegi kõike tuhat korda paremini :)

Kaunishäälne nimekaim

Vähe sellest, et üle sai vaadatud ja kuuldud nimekaim, kohtusin ka oma venna pisut vanema teisikuga. Rumeenia mudalaste pildistamistehnikaga sai ta ilusti ka tõenduseks kaamerasse püütud. Nii, et mis jutt see on, et kogu aeg on vaja merel käia. Tuleb välja, et tegelikult käib kallis vennaraas hoopis festivalidel õlut müümas :)

Kahepäevane muusikamaailmas elamine jättis hinge tõelise päikeselaigu. Just täpselt sellise - salapääsudega

Või siis midagi sellist - Kaibaldi nõmmelikku

Jaanipäevgi möödus imekähku. Nagu alati. Metsküla jaanitulel nägin tuttavaid vaid kaugelt, sest terve jaanipeo aeg möödus ringitormavat last taga ajades. Eriti karmiks läks asi, kui lavale ilmusid kohalikud rahvatantsijad - siis oli Martenil ilmtingimata vaja lava keskele keerutama minna. Kodune jaanituligi möödus imekähku: siuh-sauh 30 ja veel mõned hüpped üle lõkke (sest üks jaanipäev võib mööduda grilllihata, aga mitte ealeski ilma traditsiooniliste üle-lõkke-hüpeteta), öö läbi kestev saun ja siis veel paar varahommikust tunnikest (igasuguse loogika vastaselt arvuti ja ettekande seltsis). Ja läbi need pühad olidki.

Ülejäänud juuni möödus kauaoodatud IAVSi sümpoosiumi ettekande paanikas. Oli ka põhjust, sest nii suurt ja mainekat ökoloogiakonverentsi kui Tartus toimus, pole meie armsa kodumaa pinnal veel ealeski aset leidnud ja karta on, et nii pea ei toimu ka. Kohal oli 450 inimest 41 riigist ja oi kui palju suurepäraseid ettekandeid ja postreid. Kohe nii palju, et mu kodus tite järgi jooksma harjunud aju tahtis esimesel õhtul vaikselt otsad anda. Aga juba teise päeva õhtuks seis õnneks normaliseerus. Ära said muuhulgas nähtud sellised ökoloogiagurud nagu GRIME, TILMAN, B. WILSON. Kauakardetud ettekanne sai ka ilusti-kenasti üleelatud ja tagantjärgi ei tundunud enam üldse hirmus.

Suvistel töödel ei paista aga kuidagi lõppu olevat. Kui oled muruniitmistega ringi peale saanud, võib teisest otsast juba uuesti alustada. Õnneks ei pea üksi rassima. Noor peremees on kuldsete kätega -  kus viga ei näe laita, seal tuleb ja aitab.

Viinamarjad kastetud, nüüd kurgimaale

Kellele paberit? Ma tõin igaks juhuks tualetist kaasa.

Nii issi, õlled on külmas ja ootavad sind sauna

 (Mis mõttes sul läheb veel kuu kojujõudmiseks?)

Unelemisvankrist on vaikselt saanud töökäru, millega kohati töömeest kohati, tarvilikke töövahendeid transportida

Ega üks õige maasikamoos saa valmida ilma meistermekkijata

Õnneks on lõputuna näiva aiatöö vahepeale jäänud siiski natuke aega ka õnne otsida

Suvi algas

Mere hooaeg sai ametlikult avatud juba MAIS. Kui mõttes olin valmis hambad ristis kasvõi minutikski jääkülma vette viskuma, siis tegelikkus osutus märksa meeldivamaks. Vesi oli mais täpselt sama soe kui tavaliselt juulis ja augustis. Uskumatu! Kui mõelda, et alles kuu aega tagasi kadus jää. Ei mingit vapra mängimist, lihtsalt visku  ca 20C vette ja uju, sest talvega olid kaduma läinud ka kõik teravad kivid ja kallas kattunud pehme ja natuke haisva adruga.

Juuni esimesest päevast alates on vees elanud ka Marten. Alguses oli ta muidugi üsna ettevaatlik, eriti erkroheliste kivide suhtes, aga kui oma ilusad puhhi ja tiigri plätud jalas, pole ju enam miski hirmus ja peagi tuiskas ta julgelt juba igas suunas.

Lisaks plätudele on oluline mere ääres kanda ka mütsi. Loomulikult mitte oma mütsi, sest suurte mütsid on palju paremad.

 

Kruiisilt tagasi

Pole juba ammu meist kippu ega kõppu. Põhjus lihtne, nautisime täiel rinnal rännumehe ja laevaelu, kus polnud vaja tunda muret absoluutselt millegi pärast.

Kohalikud ründesääsed meile järgi ei jõudnud ja kuumus asendus jaheda tuuleiiliga. Samuti ei pidanud muret tundma selle üle ega Marten jälle jõge uurima läinud või mida söögiks teha. Marten sai end ametlikult viinamarjaks ja tomatiks süüa, sesti isegi kui ühes söögisaalis puuviljakauss tänu ühele väiksele aplale eestlasele tühjenes, oli alati võimalus minna armsa näoga madruste söögisaali ja sealne puuviljakauss tühjaks vedada. Sillas sai aga lõpmatult küpsiseid süüa, pedandist kapten kannul purusid korjamas. Kolmekäigulised lõunad olid iseenesest nii suured, et kohati oleks neist võinud piisata lausa järgmise päeva õhtuni. Aga pole hullu, kui midagi saigi liiga palju, võis end taas trimmi ajada kohalikus spordiklubis ja vedeleda saunas, mida tundus, et ainult eestlased kasutasidki (kui välja jätta see üks venelane, kes oma plaadi kunagi mängijasse unustas). Saunast olid hollandlased siiski pisut valesti aru saanud: kohaliku sauna kasutamise juhendi järgi oli näiteks laval rangelt keelatud isegi vee joomine (no mida hullu see ometi teha võiks) ja üleüldse soovitati maksimaalselt 60-70 kraadiga piirduda, mis meie mõistes võrdub ca 45 kraadise saunaga :) Kui ahi 85 kraadi peale timmida, laval püsti seista ning oma kopsikas leili jaoks kaasa võtta, ajas saun siiski asja täitsa kenasti ära.

Elu ühes pooleteist kortermaja pikkuses iluduses oli tõesti lust ja lillepidu. Hommikud näiteks algasid alati kapteni kella 10se kohviga sillas, kui välja jätta lossimis-lastimispäev Belgias, kus kohvi nimel tuli ühele alumisele tekile minna. Ööd möödusid uinutava laine või värinaga. Kui ma algselt arvasin, et heal juhul kannatan laevasõidu välja Raumast Antwerpeni ja siis kihutame juba Brüsseli lennujaama suunas,  osutus tegelikkus selliseks, et me oleks vabalt võinud seilama jäädagi, kui varem poleks teisiti kokku lepitud.

Kuidas saakski niisama lihtsalt sellistest päikeseloojangutest loobuda?

Laevasõidu juures on lihtsalt uskumatult palju rõõmujudinaid tekitavaid asju. Näiteks see, kui pärast mõningast sadamas seismist pannakse äkki mootorid  tööle ja tead, et peagi me seilamegi ja möödume kõiksugu põnevatest laevadest.

Samuti on ütlemata äge veeta öötunde pimedas laevasillas, ees vaid vilkuvad paneelid kõikvõimalike tähtsate nuppudega, kauguses paistmas rohe- ja punasetulelised laevad. Ja seejuures teada, et seal kusagil on veel üks filipiinlasest madrus, kes seisab kohustetundlikult ja jälgib pingsalt pimedust, laup jätmas järjekordset rasvast laiku sillaaknale ja laskmata end seejuures häirida sellest, et radarist paistavad ümberringi hulkuvad laevad tegelikult juba palju varem. Seisab ja valvab lihtsalt sellepärast, et nii on ette nähtud. Sillas olev tüürimees peab aga iga natukese aja tagant vajutama üht kollast nuppu, mis tõestab peaasjalikult seda, et ta ei ole pimedas sillas suurest igavusest ikka veel suikunud.  Kui radarisse ilmuvad aga kalalaevaparved, läheb asi põnevaks ja unest pole enam juttugi, sest laevaliikluses võrdub kalalaev purjus jalgratturiga. 

Äge on sõita mööda paari miili laiust jõge: mõlemal pool paistmas kesk-euroopalik tuledemeri või siis mööduda säravatest naftaplatvormidest, mis mõjuvad unises pimeduses lausa kentsakalt. Kes oleks võinud ka arvata, et ühes miljonist majakast elab mees, kes fikseerib iga mööduva laeva. Seda muidugi  juhul, kui ta parasjagu ei maga.  

Kõige rohkem meeldisid mulle aga sildumised - neis lihtsalt oli midagi tõeliselt maagilist, eriti öösel, kui laevasild on täiesti pime. Külgpoks mõnemeetrise autoga pole miskit hullu, aga sellise kolaka paarikümne sentimeetrise täpsusega kai äärde saamine, juba on midagi. Eriti, kui Marten otsustab kõige pinevamal hetkel oluliseima põhjaakna peale poltidega mängima minna. Enim paelus mind sadamasse jõudmisel aga müstiliselt toimiv logistika - olgu kell öösel 2, sildumise hetkel on laeval vastas auto (no meid ikka oodati ilmselgelt hoolega), kõik päevi laadinud raadiojaamd leidnud laevas oma vajaliku nurgataguse ja üle silla kostub vaid asjakohane infoedastus (mitte nii nagu ajujahis, kus olulist infot on heal juhul 2%). Sildumise parim osa algab õigupoolest siis, kui vanemtüür hakkab oma mõnusa hollandi tämbriga teatama - twenty miitres, Plaikkaa, two zero. ...ten miitres, .......six miitres, ......foor miitres, ... tuu miitres. Plaikkkkka, Innnnnnnn posicshhen. Oi seda peab ise nägema ja kuulma. Mul oli peale iga sildumist tunne, nagu oleks ise selle laeva sinna juhtinud. Igal juhul oleks tahtnud suurest rõõmust vastu lage hüpata või lihtsalt paar tiiru sillas teha. Oma ülevoolava rõõmu suutsin aga sisemise juubeldamise varjus õnneks ilusti alla suruda :)

Kaubasadamad oma tohutute konteinerirividega, veidrate tõstukitega ja edasi-tagasi vuravate rekkatega moodustavad täiesti omaette maailma, mille logistiline pool jääb tavamõistusele hoomamatuks.

Nende 8 laevas viibitud päevaga jõudsime seal läbi kolistada pea kõik nurgatagused.

Analoogne innustus kuluks ära ka mõnda  5. kordse maja trepikotta :)

Vat sellist tööruumi tahaks endale ka.

Lisaks kõigele muule, leidus laevas ka päris oma tunnel ja rong.

Tegelikult oli muidugi tegemist järjekordse nutika trenasöörleiutisega, mis võimaldas laeva põhjas rikke korral liikuda ja olukorda parandada.

Marten omandas laevas ka mitmeid olulisi oskusi: drillis vahet pidamata trepironimist ja laeva roolimist, harjutas suupilli, pudelitele korkide pealekeeramist ja nende eemaldamist, dushi otsikust liitrite viisi vett jooma, hollandi keelt, ruloode ette- ja ärakerimist.

Hollandi keel on nii loogiline küll, et kohe kaks sõnastiku osa korraga omandada

ja rulood on siin ka täitsa loogilised

Mattis, äkki uurid, et kas ma võiks järgmine kord juhtimise eest juba palka ka saada. Kaua ma siin heategevust teen.

Mattis harjutas ka hoolega. Ülejäänud meeskond muidugi ka. Näiteks seda, mismoodi toimida siis, kui mõni mees on keset laia merd otsustanud ujuma minna.

Oi, mees üle parda

Tegelikult oli mehe asemel ujuma läinud euroalus.
Järgmine hädaolukord saabus siis, kui laevas tekkis tuleoht (see ei tulnud siiski päris ootamatult, sest juba eelmisel õhtul oli madruste teadetetahvlil sellekohane märkus).

Kui laevas on põleng, on oluline leida üles tulekustuti. Nii, see on siis nüüd tulekustuti või midagi sellist.

Oli siis vaja ikka suitsetada.

Lisaks kruiisitamisele ja õppustele sai tutvutud ka teele jäänud vaatamisväärsustega. Oi, kuidas nina juubeldas, kui tuul kandis laeva üle 4 päeva õitsvate pajude lõhna. 

Väike, armas, vana puust linn - Rauma

Tõeliselt roheliselt mõjus aga Kotka, kus üks park läks sujuvalt üle järgmiseks, oravad hüppasid ringi ja isegi kaamelid ei puudunud.

 Otse loomulikult tuli sellise kõrbemeeleolu taustal vastupandamatu soov ühe jäätise järele.

Mattisel oli Katarina ja Kotkaga oma suhe.

Kes teab, mis taim?

Kotkas on Merikestele päris oma ilusalong :)

Vägev reis oli, aga kodus oli kõik jälle endistviisi - ülipositiivne.

Katastroof: kohuke sai otsa ja emme üritas käsi ja nägu pesta.

Põgenesime

Mulle meeldib saun, kohe üliväga. Sellegipoolest ei meeldi mulle saun 12 tundi jutti ja nii 7 päeva nädalas. Astud õue ja juba sulad. Kus on nüüd see saarte igikestev tuul, kui teda tõesti vaja on? 

Ja siis, kui juba läheb normaalseks ja termomeeter suvatseb 20 kraadi peale vajuda, ilmuvad ei tea kust  pinisevad sääseparved, kel on kohe ilmtingimata vaja minu või Marteni peale maanduda. Vaene väike on nii tihedalt sääsepunnidega kaetud, et võib vabalt tuulerõugeid diagnoosida. Oleme vist tõelisteks saarlasteks saanud. Tahame, et kõik oleks ja tuleks tasa ja targu, mitte põmaki. Oli ju just talv. Just sulas lumi ära ja alles see oli, kui ei jõudnud kuidagi ära oodata seda esimest sinille. Kasemahla sai ka enne 2 nädalat oodata, kui see lõpuks tilkuma suvatses hakata. 

Ei ole meie harjunud, et nii kui jää ära sulab mere pealt, tuleb juba ujuma minna. Käisime juuksuris ära, pesime mulla maha, hääletasime end mugava auto peale ja põrutasime Tartusse. Kuna aga seal oli ka palav ja umbes sama palju sääski, suundusime Tallinna. Imetlesime pisut musti luiki ja tõstsime pimeduse varjus Kadrioru pargi mänguväljaku liivakasti teise kohta. Vahelduse mõttes.

Hommikul on plaan aga võtta suund juba põhjanaabrite poole. Kuskil peab ju ometi vähe mahedam kliima olema.

Kevad südames ja igal pool

Väike energialaks lõunamaalt ja elu saab hoopis uue hingamise. Lõunas sai küll käidud, kuid kahtlustan, et troopiline kuumus jõudis ka saarele, sest eile ühest Eesti otsast teisi kimades hakkas järjest enam tunduma, et saarte jahedamate kevadete teooria siiski ei pea paika. Mu meelest oli meite muru isegi rohelisem kui mandri oma. Aga nii vist ongi, et kodus on ikka taevas sinisem ja ....Igal juhul puhus tuul Marteni ühtviisi pikali nii Tartus kui Karjas.

Terve tänase päeva saatis mind aga maailma mõnusaim linnuhääl - ööbik. Kui muidu ei tundu naadise maasikamaa kaevamine just ülearu seksikas tegevus, siis sellise laulu saatel täitsa võib kannatada. Isegi vastupidi - niivõrd kuivõrd üht juurtes sobramist ja mullas kangutamist üldse nauditavaks saab pidada. Eriti siis, kui iga teise hangutäie järel tuleb minna Martenit ja tema autot jõemagnetist vabastamas. Ma ei saa aru, mis värk neil väikestel selle veega on. Kohe on vaja sinna minna, ükspuha kui põnev mujal on. Kui laupäeval Elvas lõid Martenis välja tõelise aedniku geenid, siis tänaseks olid need geenid juba tagasi tõmbunud. Kahjuks. Istus noormees mullanäpp natuke aega küll vastkaevatud maasikataimede otsas, aga jalutas seejärel otsustavalt jälle jõe suunas. Ilmselgelt polnud Fiskarsi kühvel piisavalt tasemel.

Milleks need joogitopsid siis ometi mõeldud on kui mitte maa kaevamiseks?

Seevastu esimene jooksuvõistlus mõjus õnneks üsna positiivselt - täna tatsas Marten kassidele juba väga kiiresti järgi. Aga võib-olla oligi Elva kellatornijooksul asi kasside puudumises. No ei leidnud Marten põhjust, miks peaks kuhugi kiirustama ja miks peaks üldse mingis kindlas suunas minema. Tema läheb rõõmuga ainult sinna, kus tema tahab ega vaata kordagi tagasi.

  Kui taamal terendab šokolaadimedal, võib muidugi natuke kannatada.

Fotoklõpsajaks: Jupijumal