Päkapiku jälil

Nüüd siis tean, millega tegelevad päkapikud öösel kell 3, kui kõik magavad. Nad testivad kingitusi. Ilmselge, sest kes tahaks mingit jama pakist leida. Ikka on vaja testida, kas auto ikka sõidab õigesti. Ja siis veel natuke testida ja veel natuke....

Tabatud!

Oi kuidas tahaks...

ühte hunnikut lõhnavaid metsmaasikaid. Piisaks ka sellest, kui saaks neid kasvõi korjatagi.

Kui tõsine suveigatsus peal, tuleb lihtsalt saun soojaks kütta, lisada sorts sumedat soulmuusikat, riputada akna taha kollased ledid ja elu on jälle lill. Kui asi peaks liiga suviseks kiskuma, tuleb lihtsalt vahelduseks jõkke viskuda (viimati oli jõevesi 0C. Nii et Mps - me oleme ikka tegijad :)

Kapaikk, pikapäkk või kikapakk...

ehk heal tutimütsiga punapüksil ikka mitu nime.
Nii saabus ühtlasi ka jõuluaeg meie majja. Marten teab, et päkad ilmutavad end aeg-ajalt telekas, aga muidu elavad kapi otsas kalendris koos shokolaadidega. Ja otse loomulikult vajavad nad seal pidevat järelvalvet.

Susse vedeleb majas küll igal pool, aga midagi muud peale sibulate ja kommipaberite pole sealt veel leitud. Meie kapaikud rõhuvad rohkem tervislikkusele ja prügimajanduse õnnestumisele.

Tundub et õnnestub. Noormees on õhtuks sibulate sorteerimisest ja kommipaberite õigesse prügikasti paigutamisest nii kutu, et meenutab ise juba parajat pikapäkka.

Valikud, valikud...

Kui sul on laupäeva jaoks ainult üks number üks plaan: minna tundideks metsi mööda kappama, udust sügist nuusutama, ummisjalu kraave ületama, okstesse takerduma ja häält kähedaks hõikama  ehk lühidalt ajujahile ning selgub, et mehed lihtsalt ei viitsi end ega püsse autosse vedada, tuleb asuda plaani number kaks juurde - sõita linna meigikoolitusele targaks saama.
Targaks ma saingi. Pärast 30 aastat elu teadmisega, et mul on rohekashallid silmad, selgus nüüd, et need on hoopis türkiisikirjud. Issver! Ma olen täiesti valesti elanud. Elagu nüüdsest roosa ja sinine!

Jõetsi Leisi

Pole midagi mõnusamat, kui libistada sauna taga kanuu vette ja lihtsalt seilata mere poole. Kui välja arvata paar natuke madalat silda ja keset jõge kasvavat pajupuhmast ning mõningad ümberkukkunud puud.
Mis sest.
Kui saab mõne meetri kauguselt sõita mööda laululuikede kolooniast, kuulda lähenevate koskede müha ja päästa teele jõetaimede ulpivad parved, ununevad kõik takerdused. Nii hea on vahel elul lihtsalt minna lasta.

Koristusfiil

Martenile on Masha multikad vist pähe hakanud. Või siis on tegemist aktivist "Masha" geenidega, mis liiguvad meil ilmselt emaliini pidi. Igal juhul on saanud temast tõeline tegutseja, eelkõige aga koristusmaniakk. Vaja on kogu aeg pesta...

 uksi

laudu

 natuke muidugi ka mänguasju

mänguasjakasti

kes saaks unustada pallide pesu?

köögisvammiga on hea küürida kummikuid

 tugitooli pesu võttis hetkeks mõttesse

 riidest tumba puhul polnud märja svammiga pesus aga mingit küsimust

Kui on lapp, natuke Fairit ja kraanist tuleb vett, ei hakka sel noormehel vist kunagi igav.

Vähe sellest, Marten arendab ka uut stiili. Kuigi miniseelikuid meie majas ei tunnistata, on Marten leidnud niigi multifunktsionaalsetele buffidele uue rakenduse.

Buffseelik (loogiline, kui telekast tuleb Eesti tippmodell)

Ps! Ealeski pole mul majas leiduvatest asjadest nii head ülevaadet olnud kui praegu, sest igal vabal momendil on ühel aktivistil vaja kapid asjadest tühjaks tõsta.

Tegelikult pole ju hullu midagi...

ainult et emmedega võivad lapsed olla kohe eriliselt õelad. Vähemalt vahetevahel.  Maruarmsad oskavad nad muidugi ka olla. Parajal momendil.

 

Läbi skype akna avaneb issile näiteks vaid viksi ja viisaka noormehe pale. 

(Koju jõudes ootab ees jätkuvalt üliarmas, aga igal võimalikul hetkel selili viskav ja röökiv noormees. Ega niisama heast peast ei röögita, näiteks kaubanduskeskuses võib olla põhjuseks vajadus ISE käru lükata. Ilma et mingi tüütu suur käsi soovitud trajektoori klaasustega poe ees omatahtsi muudaks.)

 

 Teadagi, külas ja kenade onude süles on tegemist ainult uskumatult ideaalsete lastega. 

Ka vanavanematele osatakse näidata vaid häid külgi. Nii kui silmapiirile ilmub aga emme või vahel ka issi, ilmneb tõpra pool. Vaja on hakata laualt kiskuma linikuid, näppima arvutil kõiki tulega nuppe, nõudma sealt tulihingeliselt multikaid. Loomulikult tuleb vahetada ilmtingimata ka kõik riided, sest millegipärast muutusid need järsku ebameeldivaks. Kui kõik riided on soovi järgi välja vahetatud, on vaja lasta täis mähe. Kui miski muu ei aita, siis peab emme aitama panna traktorile käru järgi, sest üks nii väike laps ei saa sellega hoolimata osavusest mitte kuidagi hakkama.  Jne jne....

Viimaseks õlekõrreks on alati tühi kõht. Olgu just lõpetatud õhtusöök või käes südaöö, nüüd ja kohe on vaja midagi süüa. Sõrmest haaramine ja nämm-nämm joruga köögi poole tirimine aitab peaaegu alati. Hoidku selle eest, kui kööki tirimisel peaks käsi lahti tulema, siis on näljane osapool potsti keset põrandat ja volüüm automaatselt viimase peale keeratud.

Kööki jõudes polegi nälg enam teab mis suur, sest külmikust asju pakkudes, ei sobi üks ega teine. Sobib aga viies asi. See viies asi on vaja ilmtingimata pista olenemata suurusest suhu korraga, nii et ööge peal või kui ihaldusobjekt juhtub olema vedel, tuleb end ja põrand loomulikult täis lödistada, et saaks jälle riideid vahetama hakata. Ega emmedel pole nagunii midagi muud teha, kui riideid ja põrandaid pesta.

 Hmm, kas ma tahan praegu vahukoort?

Küpsis küll ei kõlba.

Ma vist oleks praegu tegelikult rohkem shokolaadijäätist tahtnud.

Pohla peab saama ise noppida...

ja mett õngitseda.

Isegi magades on neil meie üle võim.

Kuigi noormees saab täna aasta ja 10 kuud, tundub, et kohutava kahese aeg on vist juba kätte jõudnud.