See aasta tuli teisiti, tiu-tiu

Polnud nimelt palju puudu sellest, et oleksin aastavahetuse saunas või jões vastu võtnud. Aga kunagi varem pole mul aasta viimasel õhtul ka selline suurepärane seltskond nagu Maailmaparandaja, Täps ja Mps saunaseltsilisteks olnud.
Kui nüüd vanarahvast uskuda, siis peaks tulema üks ütlemata õnnelik ja tervislik aasta, sest jões sai aasta viimasel õhtul käidud lausa 7 korda :)
Aasta esimesel päeval sukeldusin aga otse merre. Vabatahtlikult ja täiesti kainelt.

Kui 35 liitri jääkülma allikavee võtmisest väikse klaasiga ei hakka inimesel mere ääres külm, siis on see ilmselge märk, et ta võib vabalt viskuda ka niisama külma vette. Mõeldud, tehtud.
Kusjuures mu reaktsioon ei olnud sugugi: brrrrrrrrr, õudne, ei ealeski jne. Pani ainult imestama, miks ma seda ometi varem pole proovinud. Selline energialaks kui pärast 1. jaanuaril meres käimist, on mind tabanud vist ainult mõnikord peale jooksuvõistlusi, pärast Marteni sündi, Gruusias punaselt mäest laskudes ja ükskord pärast doonoriks olemist. Nüüd siis tean, et polegi vaja kugugi kaugele rännata ega midagi üleloomulikku korda saata, piisab vaid sõidust lähima veekoguni. Käterätik tasuks muidugi ka kaasa võtta.
Jooksmisest ma muidugi ei kavatse loobuda. Üle pika aja alustasin taas oma kuupäevajooksudega, mis tähendavad 1. jaanuaril mitte ühte haledat ringi, vaid näiteks 55 ringi. Sest see on lihtsalt piisavalt esinduslik ja ilus number.

Üht tõeliselt imelist ja parajalt pöörast uut aastat teile kõigile!

2013

Vaatamata kõigele, oli see aasta üsna erakordne. Pääsesin nimelt esmakordselt välja Euroopa piiridest ja maandusin otse Egiptuse lõõskava päikese all. Kruiisitasin pikalt ja põhjalikult mööda lähemaid ja kaugemaid meresid.
Nii palju kui tänavu, pole ma ühelgi varasemal suvel veel ujunud. Ujumishooaeg algas juba mais ja kestis oktoobrini või noh, kestab põhimõtteliselt siiani.
2013. aastal sain targemaks ja osavamaks looduskosmeetika vallas, juustumaailmas ja vasaku käega kirjutamises. Kaasa targutada võin nüüdsest ka viljapuude kärpimise osas. 
13le kohaselt tuli esmakordselt elus kogeda ka operatsiooni ja kipsi raskust.
Huumorist ei jäänud puudu aga sekundikski, selle eest hoolitses otse loomulikult Marten. Eriti rõõmustasid tema esimesed sammud, esimesed  päris ise ampsud, päris ise poti peale istumised, esimesed "emmed", "kiissid".
Marteni seisukohast oli aasta, eriti selle viimane pool, erakordne ka seetõttu, et sündis tema südamedaam Tita A., kellest rääkimata ei möödu ükski päev. Olgu siis põhjuseks püksi kakamine, morsi mahakallamine või mõni muu lollus. Ikka poetatakse siis õnnetu näoga mingi hetk Tita A. Justkui õigustuseks :)

Tita A. - sünnist saati naerulind

Minu ellu ilmus üle mitmete aastate taas TANTS, rahvatantsu ja kõhutantsu näol. Marteni ellu saabusid lisaks tantsule ka jooks ja võistlused.

Kultuurilises plaanis oli samuti hea aasta - Sõru jazz, Viljandi folk, Uue maailma päevad, peaaegu koju esinema tulnud Akustikud, Jõulukontsert Orissaares, "Talgud", "Armastuse kirjad".
Aianduslikult oli äärmiselt kehv sibula, küüslaugu, porgandi ja maasikaaasta, samas aga suurepärane kartuli, tomati ja vaarikaaasta.

Ei mäletagi, millal me paarikümne meetri pealt oleks nii palju korvitäisi tuhlist saanud

 Tomatite tomat!  (Ps ei tea vist aastat, kus oma tomateid jätkuks uue aastani!)

Heinasaagi osas oli aasta pigem kehvapoolne. Pole tükil ajal olnud suve, kus oleks pidanud nii vähe muru niitma.
Ealeski pole meie trepi ette kerkinud ka sellist päevalille kui tänavu. Ilmselt suutis mõni kassidest möödalendavale päevalilleseemneid täis nokaga linnukesele nii šokeerivalt mõjuda, et see kogu oma saagi trepi ette kaagastas.....

Tagatuba ja saun tegid läbi noorenduskuurid.

Tagatuba üsna remondi algusjärgus

 Vahepeal

Nii, nii ah-ah, see on siis nüüd see vaibaalune põrand

Natukese aja pärast oli see juba selline

Lõpuks oli õnneks kõik jälle ilus kollane

Üsna jõudsalt edenes ka Soela maja.

Detsember tõi endaga kaasa aga tõelise numbrimaagia. Autol täitus 100 000 sõidukilomeetrit. Oi see oli sündmus, sest ega ka 98 765 ja 99 999 ning ema auto 50 000 olnud vähemolulisemad. Viimastel kilomeetritel ei julgenud me eriti üle 60 km/ h sõita, nii suur oli kartus see tähtis sündmus maha magada.
Lisaks automaagiale pakkusid ka kuupäevad ja kellaajad põnevust: 11.12.13, pidevalt sattusin kella vaatama ikka 11:11, 22:22, 12:34, 23:45 jne.
Vat selline roheliste jõuludega aasta oli. Kena ja kindla peale omapärane.

Kartul või apelsin?

hihhiiii. olen puhtakujuline....
mingil kummalisel põhjusel olen seda värvi alati enda ümber armastanud :)

I wonder....

et kui oleksin kuulnud sellist muusikat 70ndate alguses, oleksin ilmselt ise Sixto Rodriguez´t otsima asunud. Olen küll juba sünnist saati härda iseloomuga, aga filmide puhul pisar nii väga kergelt ei tule. Seekord tuli.

Olgu tänatud see tütarlaps, kes Rodrigueze plaadi LAVi oma kaasale kingituseks tõi ja pani sellega aluse sealsele Rodrigueze lainele. Ja olgu tänatud Akustikud, kes oma "I wonderiga" Rodrigueze minu ellu tõid. Hoolimata väljas valitsevast igikestvast hallusest, olid need jõulud mu jaoks ütlemata kirkad.

Ps! Tegelikult on ka eestlastel oma väike osa legendi loomingus: oleme sisse kirjutatud vähemalt kahte tema laulu "Cause" ja "Heikki´s Suburbia Bus Tour". Eestlasest peainglina vihjatakse seal Rodrigueze sõbrale, Viljandist pärist Heikki Kansale.

Päkapiku jälil

Nüüd siis tean, millega tegelevad päkapikud öösel kell 3, kui kõik magavad. Nad testivad kingitusi. Ilmselge, sest kes tahaks mingit jama pakist leida. Ikka on vaja testida, kas auto ikka sõidab õigesti. Ja siis veel natuke testida ja veel natuke....

Tabatud!

Oi kuidas tahaks...

ühte hunnikut lõhnavaid metsmaasikaid. Piisaks ka sellest, kui saaks neid kasvõi korjatagi.

Kui tõsine suveigatsus peal, tuleb lihtsalt saun soojaks kütta, lisada sorts sumedat soulmuusikat, riputada akna taha kollased ledid ja elu on jälle lill. Kui asi peaks liiga suviseks kiskuma, tuleb lihtsalt vahelduseks jõkke viskuda (viimati oli jõevesi 0C. Nii et Mps - me oleme ikka tegijad :)

Kapaikk, pikapäkk või kikapakk...

ehk heal tutimütsiga punapüksil ikka mitu nime.
Nii saabus ühtlasi ka jõuluaeg meie majja. Marten teab, et päkad ilmutavad end aeg-ajalt telekas, aga muidu elavad kapi otsas kalendris koos shokolaadidega. Ja otse loomulikult vajavad nad seal pidevat järelvalvet.

Susse vedeleb majas küll igal pool, aga midagi muud peale sibulate ja kommipaberite pole sealt veel leitud. Meie kapaikud rõhuvad rohkem tervislikkusele ja prügimajanduse õnnestumisele.

Tundub et õnnestub. Noormees on õhtuks sibulate sorteerimisest ja kommipaberite õigesse prügikasti paigutamisest nii kutu, et meenutab ise juba parajat pikapäkka.