Suvi algas

Mere hooaeg sai ametlikult avatud juba MAIS. Kui mõttes olin valmis hambad ristis kasvõi minutikski jääkülma vette viskuma, siis tegelikkus osutus märksa meeldivamaks. Vesi oli mais täpselt sama soe kui tavaliselt juulis ja augustis. Uskumatu! Kui mõelda, et alles kuu aega tagasi kadus jää. Ei mingit vapra mängimist, lihtsalt visku  ca 20C vette ja uju, sest talvega olid kaduma läinud ka kõik teravad kivid ja kallas kattunud pehme ja natuke haisva adruga.

Juuni esimesest päevast alates on vees elanud ka Marten. Alguses oli ta muidugi üsna ettevaatlik, eriti erkroheliste kivide suhtes, aga kui oma ilusad puhhi ja tiigri plätud jalas, pole ju enam miski hirmus ja peagi tuiskas ta julgelt juba igas suunas.

Lisaks plätudele on oluline mere ääres kanda ka mütsi. Loomulikult mitte oma mütsi, sest suurte mütsid on palju paremad.

 

Kruiisilt tagasi

Pole juba ammu meist kippu ega kõppu. Põhjus lihtne, nautisime täiel rinnal rännumehe ja laevaelu, kus polnud vaja tunda muret absoluutselt millegi pärast.

Kohalikud ründesääsed meile järgi ei jõudnud ja kuumus asendus jaheda tuuleiiliga. Samuti ei pidanud muret tundma selle üle ega Marten jälle jõge uurima läinud või mida söögiks teha. Marten sai end ametlikult viinamarjaks ja tomatiks süüa, sesti isegi kui ühes söögisaalis puuviljakauss tänu ühele väiksele aplale eestlasele tühjenes, oli alati võimalus minna armsa näoga madruste söögisaali ja sealne puuviljakauss tühjaks vedada. Sillas sai aga lõpmatult küpsiseid süüa, pedandist kapten kannul purusid korjamas. Kolmekäigulised lõunad olid iseenesest nii suured, et kohati oleks neist võinud piisata lausa järgmise päeva õhtuni. Aga pole hullu, kui midagi saigi liiga palju, võis end taas trimmi ajada kohalikus spordiklubis ja vedeleda saunas, mida tundus, et ainult eestlased kasutasidki (kui välja jätta see üks venelane, kes oma plaadi kunagi mängijasse unustas). Saunast olid hollandlased siiski pisut valesti aru saanud: kohaliku sauna kasutamise juhendi järgi oli näiteks laval rangelt keelatud isegi vee joomine (no mida hullu see ometi teha võiks) ja üleüldse soovitati maksimaalselt 60-70 kraadiga piirduda, mis meie mõistes võrdub ca 45 kraadise saunaga :) Kui ahi 85 kraadi peale timmida, laval püsti seista ning oma kopsikas leili jaoks kaasa võtta, ajas saun siiski asja täitsa kenasti ära.

Elu ühes pooleteist kortermaja pikkuses iluduses oli tõesti lust ja lillepidu. Hommikud näiteks algasid alati kapteni kella 10se kohviga sillas, kui välja jätta lossimis-lastimispäev Belgias, kus kohvi nimel tuli ühele alumisele tekile minna. Ööd möödusid uinutava laine või värinaga. Kui ma algselt arvasin, et heal juhul kannatan laevasõidu välja Raumast Antwerpeni ja siis kihutame juba Brüsseli lennujaama suunas,  osutus tegelikkus selliseks, et me oleks vabalt võinud seilama jäädagi, kui varem poleks teisiti kokku lepitud.

Kuidas saakski niisama lihtsalt sellistest päikeseloojangutest loobuda?

Laevasõidu juures on lihtsalt uskumatult palju rõõmujudinaid tekitavaid asju. Näiteks see, kui pärast mõningast sadamas seismist pannakse äkki mootorid  tööle ja tead, et peagi me seilamegi ja möödume kõiksugu põnevatest laevadest.

Samuti on ütlemata äge veeta öötunde pimedas laevasillas, ees vaid vilkuvad paneelid kõikvõimalike tähtsate nuppudega, kauguses paistmas rohe- ja punasetulelised laevad. Ja seejuures teada, et seal kusagil on veel üks filipiinlasest madrus, kes seisab kohustetundlikult ja jälgib pingsalt pimedust, laup jätmas järjekordset rasvast laiku sillaaknale ja laskmata end seejuures häirida sellest, et radarist paistavad ümberringi hulkuvad laevad tegelikult juba palju varem. Seisab ja valvab lihtsalt sellepärast, et nii on ette nähtud. Sillas olev tüürimees peab aga iga natukese aja tagant vajutama üht kollast nuppu, mis tõestab peaasjalikult seda, et ta ei ole pimedas sillas suurest igavusest ikka veel suikunud.  Kui radarisse ilmuvad aga kalalaevaparved, läheb asi põnevaks ja unest pole enam juttugi, sest laevaliikluses võrdub kalalaev purjus jalgratturiga. 

Äge on sõita mööda paari miili laiust jõge: mõlemal pool paistmas kesk-euroopalik tuledemeri või siis mööduda säravatest naftaplatvormidest, mis mõjuvad unises pimeduses lausa kentsakalt. Kes oleks võinud ka arvata, et ühes miljonist majakast elab mees, kes fikseerib iga mööduva laeva. Seda muidugi  juhul, kui ta parasjagu ei maga.  

Kõige rohkem meeldisid mulle aga sildumised - neis lihtsalt oli midagi tõeliselt maagilist, eriti öösel, kui laevasild on täiesti pime. Külgpoks mõnemeetrise autoga pole miskit hullu, aga sellise kolaka paarikümne sentimeetrise täpsusega kai äärde saamine, juba on midagi. Eriti, kui Marten otsustab kõige pinevamal hetkel oluliseima põhjaakna peale poltidega mängima minna. Enim paelus mind sadamasse jõudmisel aga müstiliselt toimiv logistika - olgu kell öösel 2, sildumise hetkel on laeval vastas auto (no meid ikka oodati ilmselgelt hoolega), kõik päevi laadinud raadiojaamd leidnud laevas oma vajaliku nurgataguse ja üle silla kostub vaid asjakohane infoedastus (mitte nii nagu ajujahis, kus olulist infot on heal juhul 2%). Sildumise parim osa algab õigupoolest siis, kui vanemtüür hakkab oma mõnusa hollandi tämbriga teatama - twenty miitres, Plaikkaa, two zero. ...ten miitres, .......six miitres, ......foor miitres, ... tuu miitres. Plaikkkkka, Innnnnnnn posicshhen. Oi seda peab ise nägema ja kuulma. Mul oli peale iga sildumist tunne, nagu oleks ise selle laeva sinna juhtinud. Igal juhul oleks tahtnud suurest rõõmust vastu lage hüpata või lihtsalt paar tiiru sillas teha. Oma ülevoolava rõõmu suutsin aga sisemise juubeldamise varjus õnneks ilusti alla suruda :)

Kaubasadamad oma tohutute konteinerirividega, veidrate tõstukitega ja edasi-tagasi vuravate rekkatega moodustavad täiesti omaette maailma, mille logistiline pool jääb tavamõistusele hoomamatuks.

Nende 8 laevas viibitud päevaga jõudsime seal läbi kolistada pea kõik nurgatagused.

Analoogne innustus kuluks ära ka mõnda  5. kordse maja trepikotta :)

Vat sellist tööruumi tahaks endale ka.

Lisaks kõigele muule, leidus laevas ka päris oma tunnel ja rong.

Tegelikult oli muidugi tegemist järjekordse nutika trenasöörleiutisega, mis võimaldas laeva põhjas rikke korral liikuda ja olukorda parandada.

Marten omandas laevas ka mitmeid olulisi oskusi: drillis vahet pidamata trepironimist ja laeva roolimist, harjutas suupilli, pudelitele korkide pealekeeramist ja nende eemaldamist, dushi otsikust liitrite viisi vett jooma, hollandi keelt, ruloode ette- ja ärakerimist.

Hollandi keel on nii loogiline küll, et kohe kaks sõnastiku osa korraga omandada

ja rulood on siin ka täitsa loogilised

Mattis, äkki uurid, et kas ma võiks järgmine kord juhtimise eest juba palka ka saada. Kaua ma siin heategevust teen.

Mattis harjutas ka hoolega. Ülejäänud meeskond muidugi ka. Näiteks seda, mismoodi toimida siis, kui mõni mees on keset laia merd otsustanud ujuma minna.

Oi, mees üle parda

Tegelikult oli mehe asemel ujuma läinud euroalus.
Järgmine hädaolukord saabus siis, kui laevas tekkis tuleoht (see ei tulnud siiski päris ootamatult, sest juba eelmisel õhtul oli madruste teadetetahvlil sellekohane märkus).

Kui laevas on põleng, on oluline leida üles tulekustuti. Nii, see on siis nüüd tulekustuti või midagi sellist.

Oli siis vaja ikka suitsetada.

Lisaks kruiisitamisele ja õppustele sai tutvutud ka teele jäänud vaatamisväärsustega. Oi, kuidas nina juubeldas, kui tuul kandis laeva üle 4 päeva õitsvate pajude lõhna. 

Väike, armas, vana puust linn - Rauma

Tõeliselt roheliselt mõjus aga Kotka, kus üks park läks sujuvalt üle järgmiseks, oravad hüppasid ringi ja isegi kaamelid ei puudunud.

 Otse loomulikult tuli sellise kõrbemeeleolu taustal vastupandamatu soov ühe jäätise järele.

Mattisel oli Katarina ja Kotkaga oma suhe.

Kes teab, mis taim?

Kotkas on Merikestele päris oma ilusalong :)

Vägev reis oli, aga kodus oli kõik jälle endistviisi - ülipositiivne.

Katastroof: kohuke sai otsa ja emme üritas käsi ja nägu pesta.

Põgenesime

Mulle meeldib saun, kohe üliväga. Sellegipoolest ei meeldi mulle saun 12 tundi jutti ja nii 7 päeva nädalas. Astud õue ja juba sulad. Kus on nüüd see saarte igikestev tuul, kui teda tõesti vaja on? 

Ja siis, kui juba läheb normaalseks ja termomeeter suvatseb 20 kraadi peale vajuda, ilmuvad ei tea kust  pinisevad sääseparved, kel on kohe ilmtingimata vaja minu või Marteni peale maanduda. Vaene väike on nii tihedalt sääsepunnidega kaetud, et võib vabalt tuulerõugeid diagnoosida. Oleme vist tõelisteks saarlasteks saanud. Tahame, et kõik oleks ja tuleks tasa ja targu, mitte põmaki. Oli ju just talv. Just sulas lumi ära ja alles see oli, kui ei jõudnud kuidagi ära oodata seda esimest sinille. Kasemahla sai ka enne 2 nädalat oodata, kui see lõpuks tilkuma suvatses hakata. 

Ei ole meie harjunud, et nii kui jää ära sulab mere pealt, tuleb juba ujuma minna. Käisime juuksuris ära, pesime mulla maha, hääletasime end mugava auto peale ja põrutasime Tartusse. Kuna aga seal oli ka palav ja umbes sama palju sääski, suundusime Tallinna. Imetlesime pisut musti luiki ja tõstsime pimeduse varjus Kadrioru pargi mänguväljaku liivakasti teise kohta. Vahelduse mõttes.

Hommikul on plaan aga võtta suund juba põhjanaabrite poole. Kuskil peab ju ometi vähe mahedam kliima olema.

Kevad südames ja igal pool

Väike energialaks lõunamaalt ja elu saab hoopis uue hingamise. Lõunas sai küll käidud, kuid kahtlustan, et troopiline kuumus jõudis ka saarele, sest eile ühest Eesti otsast teisi kimades hakkas järjest enam tunduma, et saarte jahedamate kevadete teooria siiski ei pea paika. Mu meelest oli meite muru isegi rohelisem kui mandri oma. Aga nii vist ongi, et kodus on ikka taevas sinisem ja ....Igal juhul puhus tuul Marteni ühtviisi pikali nii Tartus kui Karjas.

Terve tänase päeva saatis mind aga maailma mõnusaim linnuhääl - ööbik. Kui muidu ei tundu naadise maasikamaa kaevamine just ülearu seksikas tegevus, siis sellise laulu saatel täitsa võib kannatada. Isegi vastupidi - niivõrd kuivõrd üht juurtes sobramist ja mullas kangutamist üldse nauditavaks saab pidada. Eriti siis, kui iga teise hangutäie järel tuleb minna Martenit ja tema autot jõemagnetist vabastamas. Ma ei saa aru, mis värk neil väikestel selle veega on. Kohe on vaja sinna minna, ükspuha kui põnev mujal on. Kui laupäeval Elvas lõid Martenis välja tõelise aedniku geenid, siis tänaseks olid need geenid juba tagasi tõmbunud. Kahjuks. Istus noormees mullanäpp natuke aega küll vastkaevatud maasikataimede otsas, aga jalutas seejärel otsustavalt jälle jõe suunas. Ilmselgelt polnud Fiskarsi kühvel piisavalt tasemel.

Milleks need joogitopsid siis ometi mõeldud on kui mitte maa kaevamiseks?

Seevastu esimene jooksuvõistlus mõjus õnneks üsna positiivselt - täna tatsas Marten kassidele juba väga kiiresti järgi. Aga võib-olla oligi Elva kellatornijooksul asi kasside puudumises. No ei leidnud Marten põhjust, miks peaks kuhugi kiirustama ja miks peaks üldse mingis kindlas suunas minema. Tema läheb rõõmuga ainult sinna, kus tema tahab ega vaata kordagi tagasi.

  Kui taamal terendab šokolaadimedal, võib muidugi natuke kannatada.

Fotoklõpsajaks: Jupijumal

Üks päev ma kohtasin...

väikest tüdrukut, kes ootas nii väga munadepühi, et lõpuks said munad värvitud juba nädal enne pühi ja pajutibud jõudsid pühadeks maha pudiseda.

Üks teine päev kohtasin aga vana meest, kes õpetas õunapuid hoopis teise pilguga vaatama. Nüüd võib loota, et järgmisel sügisel ei pea end enam õunte koristamisega pooleks rügama.

Täna aga kohtusin ma esmakordselt loodusliku maarjakasega. Oma metsas :)

Vahepealsest

Blogi on kuidagi unarusse jäänud. Pole midagi imestada, issi tuli ju koju ja kohe läks lahti üks trill ja trall.

Mitte et meil siin juba enne üks paras möll poleks olnud. Pisikesel bossil on pidevalt vaja ju midagi avastada. Näiteks seda, kui mõnus on puistata suhkrut mööda ilma. Lisaks pättustele on aga omandatud ka mõningaid kasulikke asju, nagu hambapesu. See on alati nii põhjalik, et pärast tuleb vahetada kõik täisilastatud riided ja olla üldse väga õnnelik, kui poole-tunnise "pesu" järel ollakse lõpuks nõus harjast loobuma.

Hambapesu fänn

Veel parem on aga kaks maailma toredat asja ühendada: reklaamid hambapesu taustal või vastupidi

Kahte viimasesse nädalasse on mahtunud ka noorperemehe lõputu nohu ja köha ning minu põige Tartusse koos lõunasöögiga torupilli lugude taustal ja imelise tagasijõudmisega Kuressaare-Valga bussiga, millest keegi kunagi pole midagi kuulnud, aga mis otsustas välja ilmuda just siis, kui minul seda vaja oli. Polnud palju puudu, et oleksin bussijuhti lausa kallistama kukkunud. Lihtsalt sellepärast, et ta olemas oli :)

Vähem oluline pole ka meie väike ja juba traditsiooniline mereretk Pati augu ujumiskohast Soela sadamasse. Seekord said 13 km läbitud suuskadel vihisevas tuules ja kergelt ummistavas lumesajus. Oskasime meie ka paraja päeva valida, sest eelnev kuu oli möödunud särava päikesega ja täiesti pilve ja saju vabalt. Hülgeid me muidugi ei näinud. Hea, et Mattis oma kotkasilmaga vähemalt sihtmärk poolsaart nägi ja et me Hiiumaale ei sattunud.

Soelas - oh, kui mõnus! Tagasitee vastutuules enam nii mõnna polnud.

Pärast seda kurnavat pingutust hakkasin oma suuski juba natuke vihkama ja otsustasin need selleks talveks lae alla sokutada. Kuigi ilma poolest on alles viimased päevad hakanud kergelt kevadisemaid märke ilmutama. Vähemalt ei saa nüüd enam käruga lumelagendikel matkata ja tuleb 10cm-s poris hambad risti suure tee poole rühkida. Ja kuigi tänaseks päevaks ei ole me veel mitte tilkagi kasemahla saanud, siis vähemalt kanakoole otsustas lõpuks õitsema hakata, musträstas leidis oma laulud üles ja ära on nähtud ka esimene liblikas. Nii et loota on kirju-mirjut suve.

Peetrikese unenägu

On esmaspäev. Tavapäraselt on Marten viidud vanaema seltsi. On minu aeg. 

Otse loomulikult on parim veeta see aeg spas. Seda, et mind ootas privaatspa, ma muidugi oodata ei osanud. TERVE SPA MINU PÄRALT. Jepikajee. Mine leilisauna - ei hingelistki, aurusauna - ikka tühjus. Suures 25-meetrises basseinis oma kilomeetrit ujuda oli aga juba natuke tüütu. Polnud ju kellegagi võistelda. Mitte, et ma kellelegi ujumises konkurentsi suudaks pakkuda, aga ikkagi on parem, kui vähemalt keegi seal veel vett liigutab. Nii et juba veerand tundi pärast seda, kui avastasin maa pealt täiesti inimtühja spa, hakkasin end tundma väga üksildaselt. Olgugi, et kodus võin tunde üksi saunas olla, on inimtühi spasaun hoopis teistmoodi. Eriti kui pole ka muusikat. Aurusaun oli väheke õdusam, seal olin vähemalt  koos auruga ja mullivannis olid mullid seltsiks. 

Õnneks kestis mu Peetrikeses unenägu vaid tunni, sest siis saabusid ehtekunstnik Tarmo ja ta sõber, Elvas töötav aktivistist vanaema Tiiu oma sõbranna Ulviga ning siis juba terve trobikond kohalikke tervisesportlasi. Otse loomulikult haihtusid koheselt mu äramineku plaanid. On spasid, kus ma ei tahaks kedagi näha ja võiksin tunde lounge muusika saatel vees ulpida, aga Leisi spa pole kindlasti üks niisugustest. Seal on ütlemata tore näha uusi ja vanu tuttavaid ning kuulda uusimaid külauudiseid.