Tagasi 3. detsembrisse
Nii hullu päeva, kui tänavune 2. detsember ma ei mäleta tükil ajal. Kohe hommikust peale oli kõik kuidagi valesti. Ma pidin sõitma Tallinna, ilm oli uduhall ja lõputu sajuga ning ees ootas üritus, mille puhul polnud kellelgi vist päris täpselt aimu, kellele, milleks ja kuidas see välja peaks nägema. Pealegi selgus päeva peale, et samal ajal kui enamik saarlasi plaanivad Tallinna poolt reedeõhtust kojusõitu, alustavad liikumist Saaremaa suunas ka pea kõik meie isamaa teenijad/teenijaks harjutajad. Mis tähendab, et kojujõudmine võib laussajus venida teab kui pikaks, sest kolonnides on kiirus piiratud 50km/h. Oijah, ääretult kohatu oli seega üldse unistadagi oma sünnipäeva ilma unistust - päikselistest miinuskraadidest, mis muudaks maailma imetabaseks - tuhandeteks kristallideks helkivaks.
Nii hullu päeva, kui tänavune 2. detsember ma ei mäleta tükil ajal. Kohe hommikust peale oli kõik kuidagi valesti. Ma pidin sõitma Tallinna, ilm oli uduhall ja lõputu sajuga ning ees ootas üritus, mille puhul polnud kellelgi vist päris täpselt aimu, kellele, milleks ja kuidas see välja peaks nägema. Pealegi selgus päeva peale, et samal ajal kui enamik saarlasi plaanivad Tallinna poolt reedeõhtust kojusõitu, alustavad liikumist Saaremaa suunas ka pea kõik meie isamaa teenijad/teenijaks harjutajad. Mis tähendab, et kojujõudmine võib laussajus venida teab kui pikaks, sest kolonnides on kiirus piiratud 50km/h. Oijah, ääretult kohatu oli seega üldse unistadagi oma sünnipäeva ilma unistust - päikselistest miinuskraadidest, mis muudaks maailma imetabaseks - tuhandeteks kristallideks helkivaks.
Õnneks muidugi saatus natuke hoidis meid, nii et meil õnnestus Priiduga siiski kolonne edestada. Hoolimata varasemale praamile jõudmisest, oli aga kodus kõik kuidagi väga masendav: vett ei tulnud kraanist, kõik asjad olid remondi käigus kuhugi kadunud, saunarest oli jätkuvalt katki, kõik tujust ära (just sel päeval oli ka Mattisel selgunud, et maja kauaoodatud akendest üks ja just kõige olulisem on tehtud valmistaja hooletuse tõttu valede mõõtudega) ja üleüldse niu-niu.
Mõnikord tulevad imed aga sealt, kust neid sugugi oodata ei oska.
3. detsembri hommik oli lihtsalt imeline. Meie ainukese ilusa ruumi - suure toa aknast säras PÄIKE, tuppa oli toodud laud, mida kattis LUMIVALGE lina, pungadega anemoonid, kimp suuri valgeid roose, põlev küünal, meistriteost meenutav ja tõenäoliselt lausa projekti nõudev võileivatort (mozzarella pallikestega!) ning nostalgiast pakatav lemmiktort - "Erikujuline". Värskelt jahvatud ubadest valmistatud kohvi aroomist ja kohvile mõeldud vahukoorest rääkimata. See kõik oli lihtsalt nii ilus, et täiesti iseenesest valgusid silmad suurest õnnest märjaks.
Milline võib ikka olla kontrast - puna-halli tolmuga mattunud muu elamise, eileõhtuse tujutuse ja siis selle päikesetoa hommiku vahel!
Kusjuures õues olidki miinuskraadid: täpsemalt -3o.
Otse loomulikult mahtus sellesse päeva jalutuskäik muinasjutulisse Tammeniitu, väike sünnipäeva pätsikeste kokkamine ja ühissünnipäev Sutus.
Nii ideaalne, kui antud olukorras olla saab
Aitäh kõigile, kes selle päeva niii ERILISEKS tegid :)
Ohoh. -30, seda ma küll ei taha uskuda. Aga muidu tervitame ja tervistame ja tore näha su mammutpostitusi üle pika aja :)
ReplyDeleteKuuldavasti on Eestis mingi kümnendi torm. Meil siin oli jõulu ajal väga soe (+7) ja rahulik ning lund katsuma sõitsime alles 26ndal Šumava kanti. Veere siis lõbusasti!