Kuuevarbaliste maal

"Miks see vanker siin on? Kas see titt tuleb ka või? Ehk ikka saadavad lihtsalt kedagi."

Umbes täpselt nii mõtlesid meie õpetajatest reisikaaslased, kui HTM-i esises pargis ühiselt bussi ootasime.

"No mida, ronivadki bussi peale. Nii ei saa ju."

Tegelikult muidugi saab küll. Alati saab. Kuidagi ikka. Isegi siis, kui pole päris õiget reisidokumenti kaasas, rääkimata spetsiaalsest turvaistmest. Isegi siis, kui hommikul ärgates avastad, et ühel seltsimehel on 38,3 kraadi C palavikku, kuid ta on selle peale ikka nõus üliarmsasti naeratama. Haarad veel apteegist kõikvõimalikke külmetusrohtusid kaasa ja pigistad silma bussi ronides kinna.

Külmetust muidugi ei olnud ega tulnud. Õnneks. Oli vist lihtsalt reisiärevus. Või hambad. Või aastaaegade "segipaiskumisest" tingitud shokk, mille põhjuseks Lõunakeskuse ees kohatud lumehunnik. 

...Augustikuus lumi on maas?

 Igal juhul olid õpetajatest reisikaaslased äärmiselt üllatunud, kui me Marteniga Kemeri rahvuspargis

Valguma Pasaule ees bussist välja vankerdasime. Marten magas nimelt terve 6-tunnise sõidu piuksugi tegemata maha. Tõeline imelaps!

Kemeri rahvuspark oma tervislikkusest õhkava lukshotelliga oli otsekui paradiisi jõudmine. Kui tavaliselt võime mõne majutusasutuse netilehtelt lugeda kõlavat reklaamteksti lummavast ja kodusest öömajast maagiliste järvede ja männimetsade süles ning kohale jõudes võtab vastu vaid keskpärane ööbimiskoht tehisjärve ääres võsastikus, siis seekord oli kõik tõsi. 

Nii ilus, et viska või mänguasjad minema

Enamgi veel. Lisaks järvevaadetele, oli veel kärestikuline jõgi, mägised terviserajad, mis täis pikitud päris ehtsate loodusmaalidega juhuks, kui sa oled nii üle töötanud, et ei märka enam ise loodust; spetsiaalne paljajalu käimise tunnetusrada; mustmiljon suurepärast lesimispaika; telgid nahkdiivanite ja vooditega (värske õhu mürgituse puhuks); hulgaliselt lõõgastuspüramiide; paremaks inimeseks saamise labürint, milleni jõudmiseks tuli 3 km mööda konnametsa silgata.

 Kahju ainult et meie programm nii tihe oli, et ma metsa alles üsna pimedas sain

Ja kõik see oli praktiliselt ainult meie päralt. Kuid see ei olnud veel kõik. Vaated vaadeteks, aga see, mis meile restoranis ette kanti, oli lihtsalt vapustav.  Lausa kahju oli sellesse lusikat või kahvlit torgata. 

 

Nii ilus, et söö või lill ka ära (kusjuures enamik sõidki)

Ilmselt armastas sealne kokk väga oma tööd. Igal juhul paistis tal meie õnneks aega kohutavalt üle olema, sest sellised kunstiteosed ei sünni niisama. Isegi mitte Jamie Oliveril.  Lisaks ülipüüdlikule kokale, oli meil ka peaaegu isiklik kelner, kelle me üsna ruttu koolitasime Martenile söögitooli tooma.

Masu positiivne kõrvalnähe - privaathotell ja -kelner

Kuid meie Läti reis ei piirdunud sugugi hotellis peesitamisega. Üle sai vaadatud kohalik raba, mida üks seltsimees sai silmitseda teiste kukilt. Oi tulevikus peab Marten seljas kandma vähemalt nelja naist.

Rita süles. No muidugi on mõnus. Aga mitte just kõigil.

Külastatud sai ka Riia loodusmuuseum koos kõigi oma elukatega.

Jõu ja ilunumbreid tuli näidata ka Ligatne loomapargis. Kui loomapargi mainimisel tuli esmalt silme ette lauge Elistvere, siis tarkpeadest lätlased toppisid oma loomad kõik mäe otsa. Et vanematel oleks eriti tore oma järeltulijatega (sh vankriga) ringi jalutada, ehitasid nad kõik kohad igaks juhuks veel ka treppe täis. Oi kui tore see kõik oli teadmisega, et tegelikult ei pruugi umbes 90 % tõenäosusega loomi nähagi.

Oravaid, kakkusid, sigu ja karu me siiski nägime. Muidugi meie vapra kolmiku riiete täishigistamise, pooleteisttunnise vankri seljas vedamise ja mäkke lükkamise hinnaga.

Kuid Lätil oli meie jaoks veel midagi märksa toredamat varuks. Päris ehtne karu maja söögikoht.

Lõpuks ometi sain rahulikult süüa, teadmisega, et Marten on väga pehmete käppade vahel.