Lõunamaal folkimas

Juba mitu aastat olin plaaninud minna ja vaadata üle, mida see folk endast ikka kujutab, aga küll oli ilm liiga ilus ja meri ahvatlevam, küll välitööd jms. Nüüd siis lõpuks oli aeg käes. Haarasin reede hommikul (27.07) Marteni kaenlasse ja astusin Orissaares bussile. Ilm oli küll juba üheksast hommikul tapvalt kuum, aga kõik lootused olid bussi konditsioneeril ja me ei pidanud pettuma. Sõit oli üsna märkamatu, kui jätta välja natuke kärsitu viimane tund. Kui varemalt arvasin, et Tartu peaks olema seal, kus Pärnu, siis nüüd võiks mu poolest Viljandi olla umbes seal, kus Lihula. Sõit oli piisavalt pikk, et ühel seltsimehel jõudis selle ajaga kasvada lausa hammas.

Viljandi bussijaamas oli umbes sama tunne, kui oleks jõudnud otse Hispaaniasse - põrgukuumus, palju lillelisi kleite, vadinat ja meeletult pohhuistlikke inimesi. See meile meeldis kohe algusest peale :)

Olime ühtlasi jõudnud ka otsekui muinasjutulinna.  Värvilised katused Karlssoni ja väikevenna maailmast, imekitsad munakivisillutisega tänavad, kõrged mäed ja imekaunid järvevaated. Ja muidugi telke täis aiad, mis reetsid, et tegelikult elab Viljandis suvel vist ka kogu ülejäänud Eesti :) 

Selles aias olid enamuses taimed, samas oli aga aedu, kus domineerisid telgid.

 Linn, kus lilled kasvavad isegi kivitrepil

Folk ise oli muidugi vägev. Melu, mida peab ise kogema ja mis igal juhul sõnadega edasiantult jääb hulga mannetumaks. Palju naeratavaid ja heasüdamlikke inimesi, lõputult hääd muusikat, Kirsimäed, Kaevumägi, lõputuna näiv tants, trall ja tagaajamine. Ja ma polnud sugugi ainuke titega liikuja - neid oli seal uskumatult palju. Umbes sama palju, kui viimast vinti rasedaid.

Igas vanuses esinejaid

Jäädava folgiarmastuse põhjustas aga südaöine kontsert Kaevumäel Mongoolia-Bulgaaria ja Prantsuse rütmides Violons Barbares esitluses. Midagi nii võimsat pole ma veel kunagi kogenud. Vaieldamatult minu senini parim kontserdielamus. Pea iga lugu tõi peale rõõmujudinatest kananaha.

Marten oli samuti igati sõiduvees: ei raatsinud eriti magama ka jääda. Igal sammul oli ju nii palju kenasid naisi. Ei möödunud vist kontserti, kus meie hurmur poleks hoobilt pea kõiki lähiümbruse naisi lantima asunud. Üks lai ja mesine naeratus ja enamik juba sulasidki. Ei jätnud ta enne järele ka, kui oli vastu-naeratuse saanud. Jaanika "ilusate silmade" puhul oli ta kohe väga otsekohene.

Sisekontserdite puhul suutis Marten end naiste suhtes siiski enam vähem vaos hoida. Wimme Saari soolo joigumine tundus tema jaoks aga liialt tasane ja nii ta otsustas kohe algusest peale Wimmet pisut toetada. Teistele see duo-idee poleks vast nii väga meeldinud ja otsustasime anda talle parem soolo võimaluse õues.

Ära sai käidud ka tittede ja tillukeste laulutunnis, mis oli lausa nii populaarne, et esimesse satsi me ei mahtunudki.

Elu ei saa mööduda spordita, isegi reisil olles mitte. Entusiastlike ja tegusate saarlastena panime aluse Viljandi folgi traditsioonilisele titejooksule ümber Hubert Pärnakivi monumendi. Seekord olime siiski ainukesed osalejad. Ilmselt palavuse tõttu.

Kui palju asju on Marten juba koos minuga läbi teinud,  siis ometi on Viljandist alaltes ka juba asju, mida Marten enne mind on kogenud. Näiteks käis ta enne mind ära elu esimesel rippsillal. 

Tagasiteel põikasime läbi Pärnu rannast. Maal suhteliselt eraklikult kassikarjas ja koera seltsis elades oli folk minu jaoks juba rekordilise populatsioonitihedusega, aga see peesitavate inimeste mass, mis meid Pärnu rannas ees ootas, pani esiti lausa pea ringi käima.

Polnud ka midagi imestada, sest nagu pärast selgus, osutus just see pühapäev tänavuse suve kuumimaks. Nii et me olime taaskord täiesti õigel ajal täiesti õiges kohas :) Ainuke keeruline koht oli vaid leida kitsuke maatükk tekile. Õnneks vees oli täitsa ruumi.

Nii et me olimegi ainult vees ja ausalt öeldes oleks sinna võinud jäädagi, kui üks seltsimees poleks ilmutanud ilmselgeid väsimusemärke ja bussiaeg poleks peale surunud.

Ps! Saaremaal võttis meid taas vastu 10 kraadi jahedam ilm ja otse loomulikult lõputu seenevihm.  Õnneks folgisoojus oli veel hinges.
Ps1! Lisaks Martenile ja minule osales folgil otsast lõpuni ka üks kodune hernes. Ilmselgelt peab saama sellest ka traditsioon.