Oi, oi. Ma vist hakkan tõesti vanaks jääma. Mitte et ei viitsiks ringi traageldada ja meeletult kuskil ööklubis tantsida, aga nädalad mööduvad viimasel ajal lihtsalt pöörase tempoga. Tundub nagu oleks esmaspäev alles alanud, kui juba on märkamatult terve nädal möödas. Täpselt nii väitsid ka prillitoosi sihtrühmalised. Nii et siis ikkagi vanadus. (Kui aja möödumise tajumist tuleks kuidagi valemina esitada, siis tõenäoliselt oleks üheks komponendiks kindlasti vanus.)
Oleks et see kõik piirduks vaid nädalatega. Ka suvi on kuhugi märkamatult haihtunud. Alles see oli kui päeva olulisim küsimus oli, kuhu mere äärde minna ja kas ei peaks enne mõne peenra üle käima. Nüüdseks on pea kõik peenrad juba heast paremast lagedaks tehtud ja taas umbrohtugi mattunud, kauaoodatud klaaridest ja nende mädanemisest rääkimata.
Taas kord on ka blogindus täiesti unarusse jäänud. Et seda viga parandada, järgnevad nüüd jällegi mõned meenutussissekanded.
noo, lase tulla!
ReplyDelete