Ma pole ju sugugi vana. Näidaku pass mis tahes, hinges olen jätkuvalt 21. Kui aga sattusin juulikuus Mändjala mändide alla Saaremaa suurejoonelisele rannapeole, kus osalejate vanus küündis heal juhul 16-ni, tuli tahes tahtmata ma-vist-ikka-olen-natuke-vana-tunne peale. Vahepeal lihtsalt oli vaja autoni jalutada, Vikerraadio käima lükata ja nädala jagu kohalikku lehte "Meie Maad" läbi sirvida. Seejärel võis jälle rahuliku südamega neoonroheliste või lillade parukatega sipsiku- ning karukostüümides tegelaste sekka kaduda.
Lisaks karvastele ja sulelistele võis kohata ka kohalikke ingleid.
Mingist nostalgitsemisest ei saanud siiski juttu olla, sest sarnasele üritusele olen elus täpselt ühe korra sattunud. Seda 10 aastat tagasi. Valdav mulje oli siis sama filmilikult lõbus. Ütlemata tore oli hüppama panevalt hea muusika taustal muigvel pealtvaatajana inimesi jälgida. Igal sammul toimus midagi. Kes tormas osa võtma võistlusest, kus tuli võimalikulikult pikalt karjuda Rannapiduuuuuuu; kes püüdis üleni vahusena näida siiski viis aastat vanem välja; kes oleks maha löönud kõik meesterahvad, kes tema neiuga pikemalt kui 6 sekundit rääkisid jne... Nagu vaadanuks Mehhiko seepi.
Tol ammusel korral olin aga justkui eraklik pealtvaataja, sest kohe-kohe jõudev sõbranna saabus juba viis tundi hiljem. Sel korral oli aga seltskond isikliku kaitseingli näol algusest peale olemas. Nii et lisaks muigamisele, sai aeg-ajalt muljeid kellelegi karjuda :)
No comments:
Post a Comment