Suvesõidud vol 2 - otse pärapõrgusse

Juba jõulust saati olid kalendrisse märgitud suurelt ja punaselt 25.-28. juuli Püha müristus ehk VILJANDI FOLK. Kui korra käsi folgijumalale antud, siis ei taha sellest enam nii kergelt lahti lasta.
Võrreldes eelmise korraga oli siiski mõnigaid erinevusi:

 

seltskond oli kirjum.

oli ka mõnevõrra "lõbusam".

Marten oli nimelt otsustanud, et hetkel, kui tema jalad maad puudutavad, tuleb esimeses ettejuhtuvas suunas jooksu pista. Olgu siis valikus vallidel kimamine, jooks otse tantsupõrandale või haihtumine 20 000 folgilise sekka. Oi see viimane oli eriti lõbus. Isegi minu kiireloomulised reageeringud said trenni, rääkimata Mattise närvikavast. 

  "Rahulikum" oli vaid siis, kui noormees omas isiklikku tantsulava.

Ülipositiivsete mälestustega titade ja tillukeste laulutund ei sujunud seekord ka eriti ideaalselt.

Tillukeste laulu- ja mängutunnist mäletab Marten (kui ta muidugi üldse midagi mäletab) üht ägedat lokkis peaga blondiini, kellele ta kõhklematult oma auto loovutas ning ukselinki, mida oli vaja umbes 50 minutit lahti kangutada.

Sama lugu oli ka meie traditsioonilise Hubert Pärnakivile pühendatud maratoniga, mis küll toimus, aga seekord märksa jonnakamalt.

"

Meistersportlased on siiski individualistid: kui finishijoone peab käest kinni ületama, siis pigem juba ka kõhuli maas.

Kuna viimasel folgipäeval polnud noormehe jaoks erilisi muusikelamusi pakkuda, otsustasime muid toredaid paiku otsima minna.

Teele jäi käruga läbitav ja maailma mõnusaim Riisa raba, kus vesirooside kõrval võis lõputult jalgu solistada ja samas end vaikselt trikoo autosse jätmise pärast kiruda,

 sest kõrval korraldasid ühed just perekondlikku vettehüpete pühapäeva.

Mõõdukas kirumine on siiski alati kasulik....

Tulemuseks oli rannapeatus Pärnus, kus Marten oli muidugi jälle tõelises põgene-vaba-laps meeleolus.