Asi kisub pagana emotsionaalseks

Mõni tund võib päeva kohe tõeliselt veidraks vedada. Esiteks, jõudis noormees  hetkega teha 1:0 meie tulbipeenardele. Lihtsalt tuli mõte kõigil erilistel ja veel erilisematel tulpidel õied eemaldada. Nii pagana kahju. Seda enam, et just paar päeva tagasi oli meil siin üks õitemurdmisintsidest.

Nagu sellest oleks veel vähe - ka kassid-koerad ei saa mingid niisama pudulojused olla,  eks otsustasid nemadki abiks olla ja teha peaaegu 1:0 meie asparaagustele. Kõige tipuks avastasin ma õue pealt järjekordse rästiku. Oh, seda õudust. Seekord olin targem, viskasin talle kausi peale, paku ka raskuseks ja jäin valvama, et ta sealt ometi välja ei vingerdaks. Ussid, eriti rästikud on minu jaoks õuduste tipp. Sellegipoolest oli kuidagi hale ta sinna kausi alla kuumenema jätta. Vinnasin majapidamise kõige sügavama anuma kohale, võtsin end tõeliselt kokku ja lükkasin ta vaikselt hanguga sinna. Siis kerkis aga järgmine probleem, kuhu ta transportida. Kui kodus oleks autokäru olnud, siis oleksin vist sõitnud vähemalt 10 km kaugusele, aga nagu kiuste seda polnud. 100 m rästikuga kõndimist oli mu jaoks piisavalt piinarikas, nii et väga kaugele ma ei jõudnud, aga abiks seegi. Ohjah.