On tõeline meresujumise aasta, sest juba kolmandat päeva ei saa me kuidagi mere äärde minemata jätta. Ja mitte mina üksi pole mingi ullike, kes vette sukeldub, vaid sukeldub ka Marten. Nii uskumatu, kui see ka pole, on merevesi nädalase kuumaga jõudnud pea 20 kraadini, olles seega täiesti ujutav, isegi maatuulega. Marteni viiti: "Nii paras on".
Kui 23. mai õhtul kell 8 olime rannas ilmselgelt kahekesi, oli laupäeval-pühapäeval suvitajaid juba rohkem. Mis mulle mere ääres eriti meeldib, peale selle, et on meri ja tuul ja lainete loksumine ja männilõhn, hõikavad linnud ja lennukijutid taevas, meeldib see, et mere ääres tekib nö oma kontingent. Need, kes on sinna juba korra sattunud, satuvad kindla peale uuesti. Jälle näed shokolaaditädisid, kelle rannahooaeg algas ilmselt veel varem kui meil; perekond, kus ema ja tütar kogu aeg nääklevad ja isa teeb enne merreminekut kindlasti vähemalt 10 kätekõverdust. Muidugi on toredad ka need nö sattujad. Sellised, kel on olnud päris karm nädalavahetus ja kes enne merre minekut peavad tegema vähemalt ühe suitsu ning sülgama vasakule ja paremale. Ega need viimased tegelikult nii väga ujuma ei tahakski minna, võibolla ei plaaninudki. Nähes aga, et mingi täiesti suvaline tsikk ujub ja mitte sulps ja tehtud, vaid lausa unustab end vette, siis ei saa ju, kurat küll, kehvem olla. Ja siis on jälle tore vaadata, kuidas nad sinna vette lähevad. Naiste puhul üldist külmemapoolsesse merevette mineku trendi pole kujunenud, aga meeste puhul on see reeglina alati üks: jalgu venitatakse tippides järgi, mitte julge sammuga, vaid vastupidi üliaeglaselt jalgu justkui järgi vedades. Peaaegu eranditult, sest kätekõverduste mehed lähevad reeglina jooksuga.
Ps! Mere äärde tulijate puhul on tore ka saabumine, sest alati on selle juures üllatusmoment, kas mürin, mis kostub, kuulub mootorrattale või autole. Marteni jaoks on iga saabuv auto muidugi issi, nii et mere äär on meil saabuvaid issisid täis.
tahan ka merre...
ReplyDelete